Kokteil ühele. Chris Forester
Читать онлайн книгу.
tugitooli ja, tõstnud jalad lauale, hakkas läbi vaatama saabunud posti, mis koosnes nagu alati peamiselt igavatest arvetest. Ka hommikulehtedes ei olnud midagi huvitavat. Frank lasi pilgul laisalt üle rasvaste pealkirjade libiseda ja hakkas juba tõusma, et pärast kurnavat ööd paariks tunniks puhkama heita, kui märkas kadunuks kuulutatud isikute loetelus tuttavat nime – Harry Walker.
Kas jutt oli mehest, keda temagi tundis? Nagu ta oli kuulnud, meeldis Harryle vahetevahel kaduda, et siis leituks saada ja taas koju pöörduda. Tema järjekordne kadumine ei oleks tohtinud kedagi üllatada. Frank heitis veel kord pilgu teatele. Teda huvitas, kes oli mehe kadunuks kuulutanud. Ega ometi mitte kannatlik Irene? Naise nime ei mainitud, kuid teatest selgus, et Harryt otsivad nii New Yorgi kui ka Green Islandi politseijaoskond. Green Islandi Politseijaoskond! Frank vilistas üllatusest. Miks otsib Harryt Green Islandi politsei? Võib-olla ei olnud mees siiski tema tuttav Harry. Sellenimelisi mehi elab New Yorgis kindlasti sadu, kui mitte tuhandeid.
Frank lükkas kerge õlakehitusega lehed kõrvale ja otsustas, et võtab enne uinumist veel ühe viski. Ta astus baarikapi juurde, segas endale uue joogi ja, viskunud klaasi käes hoides taas tugitooli, tõmbas vaba käega telefoni lähemale. Võib-olla leiab ta automaatvastajast mõne põneva teate.
Esimene helistaja oli naabruses elav ahastav vanadaam, kelle sõnakuulmatu kass oli kolme päeva eest aknast välja hüpanud ja keda tal ei õnnestunud leida. Daami arvates olid kassiröövid New Yorgis igapäevane nuhtlus.
Järgnes kõne naiselt, kelle abikaasa oli tema hinnalise naaritsakasukaga jalga lask nud, ja seejärel kostis nuuksetega vürtsitatud teade kadumaläinud briljantkeest. Seekord oli kahtlustatav narkosõltlasest kasupoeg.
Frank rüüpas lonksu viskit ja haigutas. Ei midagi põnevat.
Kuid siis kõlas kärsitu hääl: Unimüts, siin Mona. Helista mulle kohe, kui ärkad. Paar minutit hiljem järgnes rahulik, kuid tungiv kutse külastada Kolmanda avenüü baari. Hääle omanik oli vaieldamatult Dean.
Frank vilistas kõlavalt. Kolmanda avenüü baar! Selles baaris esineb ju Harry, või oleks õigem öelda – esines. Polnud kahtlust, et helistajad tahtsid rääkida Harryst.
Deani mure põhjust võis aimata: mees oli arvatavasti hirmul oma baari hea nime pärast. Küllap ta kartis, et Harry on jälle narkootikumidega sõbrustama hakanud ja lasknud end mõnda skandaali segada. Aga Mona? Kuidas võis Harry kadumine teda puudutada? Niipalju kui Frank teadis, ei olnud ta pikkade koos töötatud aastate jooksul mehega isegi mitte kuigi heaks sõbraks saanud. Aga võib-olla oli Mona kuulnud midagi kompromiteerivat või aimas, kus Harry viibib, ja tahtis sellest rääkida. Frank rüüpas klaasist viimase viskipiisa ja vangutas pead. Õhtu tõotas tulla põnev.
Kuulamata oli veel üks kõne. Frank vajutas nupule. Helistaja oli Irene. Tema omapärase kõlaga etteheitvas hääles ei saanud eksida: Sa ei ole jälle kohal, kui ma sind vajan, ja ma vajan sind nii väga. Ütle, kas on tõsi, mida nad väidavad, et mehe mõrva puhul on alati peamine kahtlusalune tema naine.
Frank tõusis toolilt ja ei suutnud suurest üllatusest isegi mitte vilistada. Ta astus akna juurde ja jäi mõtlikult kerges hommikutuules mänglevaid puulatvu silmitsema. Mõrv? Miks kartis Irene mõrvasüüdistust? Kui Harry oleks surnud – tapetud –, ei otsiks politsei ju meest, vaid hoopis tema mõrvarit. Järelikult oli mõrvast vara rääkida, kui just Irene ei teadnud juhtunust rohkem kui politsei. Võib-olla oli tal põhjust hirmul olla… võib-olla… Frank ei tahtnud oletustega mängida, faktideta ei olnud nendest kunagi abi.
Ta vaatas oma käekella ja muigas. Kell hakkas kümnele lähenema. Küllap olid ta varahommikused helistajad oma mured selleks korraks unustanud ja pärast ärevat ööd esimesse magusasse unne vajunud. Ta ei osanud aimata, et ühes äärelinna majas kõnnib keegi ärevalt mööda väikest tuba edasi-tagasi, et kuskil avavad närvilised sõrmed järjekordset konjakipudelit ja et mitte kaugel tema büroost asuvas baaris süütab üksik mees hoolikalt sigarit.
Frank sulges bürooukse ja astus trepist üles oma magamistuppa. Ta vajas kosutavat und, õhtu tundus olevat mägede taga. Enne uinumist kõlasid ta kõrvus Irene’i sõnad: kas on tõsi, et mehe mõrva puhul on alati peamine kahtlusalune tema naine. Ja ta teadis, et peab vastama: “Jah, mu kallis, kui naisel ei ole just vettpidavat alibit.”
4
Kell oli kümme, kui Frank Kolmandal avenüül autost väljus ja hakkas punase neoontule kumas hõõguva baariukse poole minema. Õhtu oli selge, päevane kuumus oli taandunud ja õhus oli tunda läheneva sügise esimest hingust. Kõrgel sametisel taevalaotusel vilkusid tuhanded kelmikad tähed, püüdes olla linnatuledele väärilisteks partneriteks.
Frank avas ukse ja, jätnud oma kaabu garderoobi, astus läbi hämara fuajee saali. Ta leidis endale koha saali kaugemas nurgas kahele mõeldud laua ääres ja, seadnud end mõnusalt tugitooli istuma, võttis portsigarist sigareti ning süütas selle hõbedase Zippoga. Suitsupilvi õhku puhudes hakkas ta saalis uudistavalt ringi vaatama.
Sinisesse suitsuloori mattunud hämar saal oli tulvil külastajaid, Frank märkas ainult baarileti ääres paari vaba istet. Õhtu oli täies hoos. Õhus hõljus alkoholi ja kange kohvi meeldiv aroom. Baarmenid žongleerisid oskuslikult säramalöödud klaaside ja kirevate pudelitega, nappides õhtukleitides tüdrukud sagisid jooke laiali kandes laudade vahel ja D-tüdrukute naeratus oli professionaalsuse tipp.
Ta pilk peatus väikesel bändil. Klaveri taga musitseeris rõõmsameelselt pead muu sika taktis õõtsutades talle tundmatu tumedanahaline noormees. Tähendab, Harry ei olnud tagasi tulnud.
Ta pööras oma uuriva pilgu Irene’ile. Naine oli kütkestav nagu alati – ja väga rahulik. Temas ei olnud jälgegi ärevusest. Ta kandis musta siidkleiti, mida kaunistas mustade litrite ja pärlitega tikand, ning ta pikad tumedad juuksed olid musta sätendava paelaga kuklasse kokku tõmmatud. Ta astus mikrofoni käes hoides aeglaselt klaveri juurde ja asetas oma vasaku käe familiaarselt pianisti õlale. Mees tõstis naeratades pea ja nende andunud pilgud kohtusid. Kõik oli nii nagu alati, ainult täna ei naeratanud Irene Harryle.
“Tere õhtust,” lausus madal meeldiv hääl Franki selja taga. “Tore, et sa lõpuks ikkagi ärkasid.”
Frank vaatas üle õla ja tõusis. “Mona,” hüüatas ta, “rõõm kohtuda!”
“Istu,” lausus tüdruk ja libistas end graatsiliselt mehe vastu tugitooli. “Olen tõesti väga õnnelik, et sa tulid,” lausus ta naeratades. “Telli meile suured viskid – et boss minuga rahul oleks – ja siis vestleme.”
Frank tellis joogid ja vaatas uuesti Mona poole. Tüdruk kandis kuningsinist õlapaeltega õhtukleiti, mis tõi esile ta siniste silmade ja meetooni kiharate sära. Ta täidlased huuled olid tumeroosad ja põskedes mänglesid naerulohud.
Kui napis õhtukleidis tütarlaps oli klaasid lauale asetanud ja eemaldunud, küsis Frank muiates: “Kelle terviseks me täna joome?”
“Loomulikult Harry terviseks,” vastas Mona ja väristas kergelt oma päevitunud õlgu.
“Miks Harry?” kergitas Frank imestades kulmu.
“Küllap sa tead, miks. Kuid mul ei ole midagi selle vastu, kui tõstame klaasi minu terviseks,” vastas tüdruk ja maitses viskit.
“See ettepanek meeldib mulle rohkem,” naeris Frank. “Niisiis sinu terviseks!” Viski maitses hästi. Klaasi lauale asetades lausus ta:
“Ja nüüd räägi, mis sundis sind keset ööd mulle helistama. Kas sa mõistsid lõpuks, et ei suuda kauem minu sarmile vastu panna?”
Mona naeratas. Ta naeratus oli soe ja mahe nagu kerge suvetuule paitus, kuid see oli professionaali naeratus, ja Frank mõtles nukrusega nendele paljudele meestele, kes olid end selle paistel soojendanud.
Mona oli esmaklassiline D-kategooria tüdruk – soe, hea vestluskaaslane ja oskas meestele hinge pugeda. Monal oli palju häid tuttavaid, kuid mitte tõelisi sõpru, ta ei lasknud kedagi endale liiga lähedale. Frankile meeldis temaga vahetevahel koos istuda, head viskit nautida ja niisama tühjast-tähjast lobiseda. Tüdruk oli alati elegantselt riietunud ja