Ära süüdista mind. Chris Forester
Читать онлайн книгу.
kadumaläinud kasse?”
“Ma eelistan kasutada oma võimeid natuke lihtsamate juhtumite lahendamise juures, näiteks mõrvalugude ja illegaalse äri sasipuntraid selgitades.”
“Narkootikumid?”
“Ka seda.”
Tekkis ebamugav vaikus.
“Loodan, et minu elukutse ei riku meie meeldivat õhtut. Kuidas jääb veel ühe dringiga?”
“Olgu, üks suur ja viimane!” Alice võttis kotist sigareti ja jäi seda pikkade saledate sõrmede vahel veeretades mõttesse. “Meie tutvus Jackiega on tööalane, keerleme mõlemad meelelahutusäri karussellis ja meie vahel valitseb eluterve, edasiviiv konkurents,” lausus ta pilkavalt muiates.
Õhtu oli kasvanud märkamatult ööks. Baar tühjenes. Ralf pesi viimaseid klaase ja muusikud peitsid oma pille vutlaritesse, väsinud, kuid õnnelikud kordaläinud õhtu üle. Frank tasus arve, noogutas lahkumiseks ja suundus Alice’i kannul ukse poole.
“Homseni!” hõikas Ralf.
“Homseni!”
Kuu oli tõusnud taevasse ja heitis puude all kulgevale teele saladuslikke varje. Ookean kohises hoiatavalt.
“Kas te ei tahaks mulle John Keyst rääkida?” küsis Frank ükskõikselt, kui nad sammusid piki kitsast teerada motelli poole.
“John Keyst?” Alice oli üllatunud. “Mida võiksin mina temast rääkida? Kogu ta elu on ju ajakirjade veergudel risti-rästi läbi kammitud.”
“Rääkige näiteks, kuidas ta teile meeldib,” tegi Frank ettepaneku.
“Ma tõesti ei oska midagi rääkida. Leian nagu teisedki, et ta on elegantne ja andekas. Mängib suurepäraselt klaverit ja klarnetit, laulab südamlikult maheda häälega vanu armsaid laule, nagu näiteks “Päikesepaistelisel tänaval”, “Pennid taevast”, “Armas…””
“Või “Ära süüdista mind…”,” täiendas mees loetelu.
“Jah, vist küll!” Alice pööras näo Franki poole ja mees nägi, kuidas ta silmad hiilgasid kuupaistel. “Sellisel ilusal ööl nagu täna ei tohiks klatšida!”
“Jah?”
“Kui õige laulaksime vaikselt midagi!”
Frank muigas ja vilistas paar takti ühest vanast armsast laulust, andis siis peanoogutusega märku, et Alice alustaks laulmist. Kui Alice naermise lõpetas, ütles ta tunnustavalt: “Te vilistate meisterlikult… ja mina arvasin, et politseinikele jagatakse vilistamiseks vilesid.”
“Vilesid ei jätku kõigile. Mina olen pidanud oma jõuga hakkama saama.”
“Te olete suurepärane vilistaja! Arvan, et kui tüdinete ühel päeval kasside püüdmisest, võiksite liituda meie trupiga.”
“Millises teatris te töötate?”
“Noorte Talentide Teatris.”
2
Telefon helises nõudlikult. Frank püüdis varajast helistajat ignoreerida, kuid see ei õnnestunud, pärast väikest vaheaega algas helin uue hooga. Lõpuks sirutas ta käe teki alt välja ja haaras telefoni. “Frank,” pomises mees poolunes.
“Arvasin juba, et teid ei ärata enam miski,” ütles ebakindel hääl. “Tere hommikust, siin Alice.”
“Tere, Alice,” vastas Frank üllatunult.
“Mäletate, te andsite mulle oma visiitkaardi, sellel oli ka teie mobiili number, nii ma siis…” Hääl katkes ja paar pikka hetke kostis ainult sügav hingamine.
“Kuulan teid, Alice! Rääkige, mis teile muret teeb,” püüdis Frank naist rahustada.
“Ma vajan teie abi, asi on väga tõsine. Palun tulge otsekohe siia! Ei, mitte motelli. Ma olen Johnny villas.”
Frank vilistas. “Kas John Key villas?” küsis ta ja muigas tahtmatult.
“Kuulsite õigesti. Johnny elas saare lõunatipus, viimases majas… päris vee piiril.”
Kõne lõppes sama hoogsalt, kui oli alanud. Alice oli öelnud: “Johnny elas” ja need sõnad tõid pähe väga kummalise mõtte, kuid iga asi omal ajal. Vilistades üht vana laulukest, astus Frank vapralt külma duši alla. Joonud seejärel tassi kanget kohvi, oli ta valmis vastu minema üllatusi pakkuvale päevale.
Ta sammus üle hoovi oma päevinäinud halli kabrioleti juurde, hüppas autosse ja võttis suuna Johnny villa poole. Lõunasse viiv tee lookles paralleelselt rannajoonega ja päikesest sätendava ookeani poolt puhuv mahe tuul tõi meeldivat jahedust. Teest vasakul, kõrgel kaldal, seisid nagu hindamiseks reastatud villad, üks hinnalisem ja seetõttu ka ilusam kui teine. Terrassid, päikesevarjud lauakeste kohal, sooja veega basseinid – tavaline edukate kodanike elurajoon. Pärast pooletunnist sõitu lõppes uhkeldav majaderida ja nüüd võis pilk teenitult puhata hõredal metsatukal ning puulatvade kohal laiuval pilvitul taeval. Veel viis minutit kiiret sõitu ja otse ees, vasakul ning paremal, kõikjal kuhu pilk langes, laius ookean. Johnny eluase seisis, nagu Alice oli öelnud, peaaegu vee piiril. Vaevalt see asukoht tormise ilma ja tugeva lainetuse ajal eriti meeldiv on, arvas Frank.
Ta jättis oma auto maja ees asuvale parkimisplatsile ja sammus mööda sillutatud teed maja poole. Johnny suvekodu oli valgete seinte, suurte akende ja avara terrassiga kahekorruseline hoone. Korralikult hooldatud murule maja ees oli nagu juhuslikult puistatud punaste rooside põõsaid. Ukselävel haigutas igavlevalt must pikakarvaline kass. Selline peen loom juba hiiri ei püüa, loomulikult on tal igav, mõtles Frank. Veel enne kui ta majani jõudis, avanes uks ja Alice tormas talle vastu. Naise pikad juuksed olid kuklasse kokku tõmmatud ja õlapaeltega suvekleit tõi esile vormikad rinnad, saleda talje ning ümarad puusad.
“Johnny on surnud! Johnny on surnud!” oli kõik, mida Alice suutis öelda. Frank vaatas naist tähelepanelikult. Naise silmades ei olnud kurvastust, ainult kohutav hirm. “Johnny on surnud, ma vajan teie abi! Raha mind ei huvita, olen kõigega nõus.”
“Rahunege! Asjad pole kunagi nii hullud, kui alguses paistavad,” lohutas Frank, teades, et see väide peab vaid haruharva paika. “Kas võiksime ehk kuhugi istuda, et vestelda?”
“Oh, muidugi! Vabandage! Astume sisse.”
Frank sisenes naise kannul avarasse elutuppa. Tuba oli sisustatud luksusliku mööbliga ja põrandat kattis ülipaks vaip. Seintel rippusid modernsed maalid ja kappidel ning laual olid koha leidnud vaasid punaste roosidega. Ilmselt olid punased roosid olnud Johnny lemmiklilled. Esmapilgul tundus, et toolid ja diivan olid jäänud pärast suurpuhastust oma kohale asetamata, kuid see mõte oli vale. Tegelikult oli sisekujundaja näinud palju vaeva, et luua toas boheemlasliku segaduse atmosfääri.
Alice viipas käega akna äärde paigutatud lauakese poole, mille kõrval seisis kutsuvalt kaks sügavat tugitooli, istus ja ohkas.
“Ma ei tea millest alustada. Ütlen lihtsalt ühe hingetõmbega kogu tõe! Johnny on surnud – mõrvatud – ja mina arvatavasti peamine kahtlusalune.” Alice murdis ahastuses käsi.
“Miks te seda kardate?” küsis Frank. “Arvan, et oleks mõistlik, kui räägiksite mulle kõigest algusest peale.”
“Jah, muidugi! Olime Johnnyga vanad head sõbrad, kuigi viimasel ajal me ei kohtunud väljaspool teatrit eriti tihti. Eile, täpsemini reede hommikul, helistas ta mulle koju ja kutsus mind nädalalõpuks oma villasse. See oli nii ootamatu ja ma keeldusin pikemalt mõtlemata, kuid John ny oli visa. Ta sai alati oma tahtmise! Niisiis pakkisin pärast proovi väikese kohvri ja hüppasin autosse. Mis te arvate, kas nädalalõpp algab ikka reedel?”
“Huvitav küsimus, oleneb vist kokkuleppest. Kas te ei aimanud, miks ta teid kutsus?”
“Ausalt öeldes, ei. Paljugi mida ma teel olles mõtlesin! Võib-olla tärkas minus mingi ebamäärane lootus… elustus pildikesi minevikust… ma ei tea. Olin kuulnud, et Johnny abielu on karile jooksnud ja et ta kavatseb lahutada.
Igal