Sisemine ärkamine. Colin P. Sisson
Читать онлайн книгу.
ja inspireeriva kirjaniku Colin P. Sissoni teist eesti keelde tõlgitud raamatut, mis võtab kokku tema õpetuste põhituuma. Selle raamatu tõlkimine on olnud mitmeaastane protsess, koos paljude selles osalenud inimeste eneseleidmise ja teadlikkuse kasvuga. Aitäh kõigile, eriti Triin Tobberile ja Eva Merele nende pühendunud kaasalöömise eest.
Colin on avatud, rõõmsameelne ja kirglik inimene, kes jagab oma elus kogetut suure energia ja kaasahaaravalt inspireeriva jõuga. Colin näitab, et elu on väga lihtne, kuigi seda raamatut lugedes võib sul mingil hetkel tekkida vastupidine tunne. Sa võid olla segaduses ja sul võib olla küsimusi rohkem kui vastuseid. See on hea märk selleks, et peatuda ja mõista, mis sinus toimub. Ole avatud ja saa teadlikuks enda poolt kogetavast. Märka, mida sa tunned ja ole sellega. Loe raamatut sammhaaval ja kui kusagil läheb raskeks, tee paus loetu tunnetamiseks, tule selle juurde tagasi. Ole kohal. Sinu elu muutub, kui sa praktiseerid selle raamatu õpetust, tood selle oma igapäevaellu. Selle rakendamine annab sulle võimaluse mõista paremini nii ennast kui ka teisi inimesi.
Endasse vaatamine on igapäevane, elukestev protsess. Käinud Colini seminaridel alates aastast 2005 nii Eestis kui ka Soomes ja Poolas, läbinud integreeruva kohaloleku (Integrative Presence) kõik koolitused, võime öelda, et oleme kasvanud koos Colini seminaride ja raamatutega, need on muutnud meie elu. „Sisemine ärkamine“ on aidanud aru saada sellest, mis minus tegelikult toimub, miks ma käitun nii nagu käitun, mida ma tunnen, kuidas ma olen tunnete poolt juhitud, kui unustan ennast mitteteadvustamisse. See raamat on andnud arusaamise mõtteja käitumismustrite, uskumuste ja veendumuste jõust, sellest, mis motiveerib ja juhib tegelikult meie igapäevast tegevust. See on hinnaline kingitus.
Aitäh Colinile tema pühendumise eest!
Armastusega,
Kalev Veskimäe, Vallo Visnapuu, Jüri Orgusaar
ESIMENE PEATÜKK
SISEMINE ÄRKAMINE
Ühe kauge maa kaardistamata territooriumi džunglisügavustes rännates eksis maadeuurija teelt. Pärast nädalatepikkust ekslemist leidis ta suguharu, kellel polnud kunagi olnud kokkupuudet tänapäeva tsivilisatsiooniga. Mees kasutas suguharu liikmetega suheldes iidset keelt, mida ta oli oma rännakute käigus õppinud. Teda võeti vastu kui sõpra ja ta jäi sinna paariks kuuks. Nende inimeste juures oli kummaline see, et nad kõik tundusid olevat pimedad, välja arvatud väga väikesed lapsed. Veelgi kummalisem oli see, et täiskasvanud karistasid lapsi, kui need väljendasid seda, mida nad nägid oma silmadega. Pärast mitmeid katseid jagada nägemise imet, andsid lapsed alla, lõpetasid silmade avamise ja muutusid samuti pimedateks.
Ühel päeval üritas maadeuurija suguharu juhtidele seletada, et kui nad oma silmad lihtsalt lahti teeksid, oleksid nad ühe võime poolest rikkamad ja avardaksid oma maailma. Kokkutulnud mehed said võõra peale vihaseks ja ähvardasid ta tappa, kui ta peaks jätkama selliste antireligioossete ideede esitamist. Oli selge, et mehe teadmised nägemisvõimest ohustasid suguharu vanemate kinnistunud teadmisi. Pealegi oli nende inimeste selline eluviis hästi töötanud juba sajandeid. Maadeuurijale anti seekord ta rumalus andeks, sest ta ei olnud suguharu kommetega tuttav.
See on loomulikult väljamõeldis, kuid viis, kuidas enamik tänapäeva ühiskondi on arenenud, ei ole kuigivõrd erinev. Traditsioonidel, reeglitel, seadustel ja uskumustel, kuidas asjad peaksid olema, on oma kindel koht. Kristus ütles kaks tuhat aastat tagasi: “Kus avanevad silmad ja kõrvad, sinna tuleb Taevariik”. See on ülimalt oluline sõnum ka tänapäeval.
Sokrates leidis suurepärase analoogia, kui ta kirjeldas inimkonda, kui koopasse lõksu sattunut, kus iga inimene on hirmust kössis iseenda varju ees seinal. Ühel inimesel neist õnnestus leida väljapääsutee valguse kätte. Ta tuli vapralt tagasi, et jagada teistega oma avastust ja lubas nad sealt välja juhatada. Kas nad võtsid tema uudise rõõmuga vastu? Ei. Selle asemel teatasid nad talle, et ta on petta saanud lollpea. Kas see meenutab sulle midagi?
Magav inimkond
Inimkond on hüpnotiseeritud mingisse psüühilisse unne. See uni on nii sügav, et enamik inimesi on sellest täielikus teadmatuses. Mõned ütlevad isegi, et nad ei ole mitte ainult täiesti ärkvel, vaid et nad on ka täiesti vabad. Ometi on needsamad inimesed hirmunud, kui neid ähvardatakse; häiritud, kui nendega manipuleeritakse; endast väljas, kui neid kritiseeritakse. Nad ei suuda määratleda, mida nad tunnevad. Nad väidavad, et nende probleemide põhjustajaks on teiste inimeste halb käitumine. See on aga sama, kui öelda, et vabaolemiseks on tarvis kelleltki luba küsida. Inimesed elavad oma elu perekondi luues ja karjääri tehes, üles ehitades tööstusi, luues seadusi ja juhtides riike, harides inimesi ja arendades teaduslikke teooriad – ning seda kõike hüpnootilise une seisundis. Pole siis ime, et maailm liigub ühest katastroofist teise. Kas eneseteadlikud inimesed vigastaksid ja hävitaksid ennast läbi sõdade, tülide, kuritegevuse ja muu vägivalla? Loomulikult mitte!
Inimesed ei teadvusta, mida nad iseendale teevad. Sellele inimkonna unelaadsele seisundile leiab olulistes raamatutes arvukalt viiteid.
“Niisiis te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata?” Matt: 26:40. See ei ole mitte füüsiline uni, mis on inimeste probleemiks. Nad elavad oma elu psüühilises teadvuseta olekus ja ei ole sellest teadlikud.
Väga vähestele meie hulgast tuleb pähe mõte, et me ei ole oma elu jooksul teadvusel. Seesama enesekindlus takistab meil nägemast seda, kui sügavas unes me tegelikult oleme. Kui me öösel magame ja oma voodis und näeme, siis me saame alles ärgates aru, et see oli uni. Me peame tulema teadvusele, et mõista oma teadvusetust.
Mis vihjab uinunud olekule? Selle tunnuseks on kannatuse olemasolu. Me läheme endast välja ja tunneme end väljaspool oma kontrolli oleva olukorra ohvrina. Me ei ole enamasti teadlikud oma varjatud motivatsioonidest, alateadlikest hirmudest ja mahasurutud soovidest. Ometi kerkivad pöördelistel ja pingelistel aegadel ning konfliktsituatsioonides need osad meie alateadvusest hetkeliselt pinnale, et siis tihti saada jälle maha surutud. Kuidas sellest unest ärgata? Me hakkame ärkama, kui oleme endaga tõeliselt ausad ja taipame, et oleme uinunud.
Elu võib võrrelda mäega ja inimesi mägironijatega. Me kõik ronime tipu poole, aga mõned meist peatuvad poolel teel, arvates, et nad on juba tippu jõudnud. Teised rühivad mööda sissetallatud teerada edasi, taipamata, et nad vantsivad ringiratast ümber mäe, mitte ei liigu ülespoole.
Samas on inimesi, kellel on visioon ja tahtekindlus, kes nii väga ei karda rajada uusi teeradu ja katsetada uusi suundi. Alguses on see ettevalmistamata tee tõttu väga raske, samuti ei ole kerge mineviku häirivate tegurite teadvustamine, kuid mida kaugemale nad jõuavad, seda kergemini läbitavaks tee muutub ja nad harjuvad ülesmäge liikumisega. Teerada ei tundu enam nii ohtlik ja lõpuks nad avastavad, et mingeid jõupingutusi polegi tarvis. Siis hakkavad nad lendama nagu kotkad, tiibadeks usaldus ja kindlus. Alla vaadates näevad nad kaugemale kui need, kes on all orus lõksus. Nad teavad, et nad pole madalamatel mäenõlvadel olevatest inimestest paremad, aga nad suudavad näha kaugemale.
On ainult üks probleem, mis kummitab kogu inimkonda ja millest tulenevad kõik teised probleemid. Me kõik oleme unes, teadmatuses sellest, et suur osa meie teadvusest on tegelikult teadvuseta olekus. Me võime intellektuaalsel tasandil teada seda, et meil on alateadvus ja me võime teada kõike peidetud motivatsioonide ja hirmude psühholoogiast, aga ometi oleme me endiselt nende poolt kammitsetud. Sest senikaua, kuni me ei taipa oma olukorda väljaspool intellektuaalset tasandit, oleme kinni oma viletsuses, samas teeseldes, et meil on kontroll oma elu üle.
Meie kõigi eesmärk on ärkamine. Meie saatuseks on mõista, kes me päriselt oleme ning nautida armastust, rõõmu ja vabadust. Selline vabadus on magavate inimeste jaoks tühipaljas sõna. Parimal juhul saame me kogeda armastust, rõõmu ja vabadust vaid hetkeliselt, teades, et see seisund on ajutine ja tihti sõltuv teistest inimestest või väljaspool meie kontrolli olevatest asjaoludest.
Ühiskond õpetab meile, et meiega on midagi valesti ja seega täidavad miljonid inimesed oma elu sellega, et üritavad olla piisavalt head selleks, et pälvida armastust; üritavad olla piisavalt head, et saada taevasse või saavutada mõni muu valgustatud olek. Kristuse ja enamike teiste suurte meistrite peamiseks sõnumiks oli hea uudis, et me juba oleme selle saavutanud. Me juba oleme täielikult integreeritud ja täiuslik vaimne olend. Me juba oleme taevas, kuid oma mitteteadlikkuse tõttu ei suuda seda näha. Meie silmad on suletud ja me elame pimeduses.
Kohalolek