I PEATÜKK

      SUUR LUMI

      Kui torm tuli, tabas see mägesid nagu vasaraga. Taevasse ei saa kuidagi nii palju lund mahtuda, ja kuna ei saa, tuligi see alla; lumi langes valge müürina.

      Seal, kus veel mõne tunni eest oli olnud muistne matmisküngas laukapuupuhmaga, oli nüüd väike lumemäeke. Eelmisel aastal samal ajal olid seal olnud mõned varajased nurmenukud, praegu aga oli seal ainult lumi.

      Osa lumest liigutas. Umbes õunasuurune lumetort kerkis, selle servade vahelt voolas suitsu. Käsi, mis polnud suurem kui jänesekäpp, vehkis suitsu laiali.

      Väga väike, kuid väga vihane nägu, mille kohal püsis ikka veel lumetutsakas, vaatas äkitselt valgeks muutunud maastikku.

      „Ah, kirivise piralt!” porises ta. „Nu vaada nüid sida! Sie on Talvesepa tüö! Sie on küll üks jolep, kis ei saa aru, kui ta’le ei ööldasse!”

      Lükati üles veel lumetutsakaid. Veel mõned pead piilusid välja.

      „Oi jiirum, jiirum, jiirum!” hädaldas üks neist. „Ta leidis puraka tillu moori jälle üles!”

      Esimesena ilmunud pea pöördus selle pea poole ja ütles: „Juhm Wullie?”

      „Mise on, Rob?”

      „Kas ma’i ööld su’le, et jäta sie jiirumitamine?”

      „Jeh, Rob, ütsid küll,” vastas Juhmi Wulliena kõnetatud pea.

      „Mi’s sa si’s niimoodu tegid?”

      „Anna andess, Rob. Sie tuli nigu ise välla.”

      „Sie on nii masendav.”

      „Anna andess, Rob.”

      Rob Igaüks ohkas. „A’ kahjuss on sul õigus, Wullie. Talvesepp tahab purakat tillut moori, sie on selge. Kes timal sial talus silma pial ’oiab?”

      „Tillu Ohtlik Ora, Rob.”

      Rob vaatas pilvi, mis olid lund nii täis, et olid keskelt kotti vajunud.

      „’üva,” ütles ta ja ohkas jälle. „On aig kangilase jaoss!”

      Ta sukeldus auku, lumetropp kukkus puhtalt tagasi oma kohale ja Rob libises Feegle’ite künka sisse.

      Seestpoolt oli see üsna suur. Keset koobast oleks inimene saanud hädapärast isegi püsti seista, kuid siis oleks ta köhides kägarasse tõmbunud, sest just koopalae keskel asus ka suitsuauk.

      Sisesein oli ääristatud treppidena tõusvate rõdudega ja need kõik olid Feegle’eid tuubil täis. Tavaliselt oli koopas õhk lärmist paks, kuid praegu oli siin hirmutavalt vaikne.

      Rob Igaüks läks läbi koopa kolde juurde, kus ootas tema naine Jeannie. Jeannie seisis uhkelt, sirge seljaga, nagu keldale kohane, kuid lähemalt vaadates paistis Robile, et ta on nutnud. Rob pani käe talle ümber.

      „No nii, te ilmsesti tiate, mis on juhtund,” ütles Rob sinipunastele kuulajatele, kes koopaseintelt alla tema poole vaatasid. „Sie põle miski tavaline torm. Talvesepp on puraka tillu moori üles leid’ – no kuulge, rahu’ge nüid maha!”

      Ta ootas, kuni hüüdmine ja mõõgatäristamine oli lõppenud, ja jätkas:

      „Meie ei saa tema iist Talvesepaga kakelusse astuda! Sie on tema tie! Meie ei saa sida tema iist kõndida! A’ mooride moor on and’ meile teise tie! Sie on sünge ja o’tlik!”

      Tõusis hõiskamine – see väljavaade Feegle’itele igatahes meeldis.

      „’üva!” sõnas Rob rahulolevalt. „Tooge kangilane seie!”

      Selle peale kostis kõvasti naeru ja Suur Yan, kõige pikem Feegle, hüüdis: „Vara on viel! Me oleme saand talle aint paar tundi kangilaseõbetust anda! Praegast on ta aint üts ilmatu ’ädapätakas!”

      „Temast saab puraka tillu moori kangilane ja jutul lõpp!” nähvas Rob. „Nüid minge, kõik sie kamp! Kriidiaugu juurde! Kaivake mulle tee Allmaailma!”

      Kindlasti on selle taga Talvesepp, ütles Tiffany Aching endale, seistes jääkülmas talumajas oma isa ees. Ta tajus, et Talvesepp on kusagil läheduses. Selline ilm polnud normaalne isegi südatalvel, aga praegu oli kevad. See oli väljakutse. Aga võib-olla oli see lihtsalt mäng. Talvesepa puhul oli raske aru saada.

      Kuid mäng see olla ei saa, sest talled surevad, mõtles Tiffany. Ma olen ainult kolmteist aastat vana ning minu isa ja paljud teised, kes on minust vanemad, tahavad, et ma midagi ette võtaksin. Aga mina ei oska. Talvesepp