Vait olla ja edasi teenida. Mihkel Rammo
Читать онлайн книгу.
on nuga abiks. Ära ainult mõnda odavat jukerdist osta.
Ja tead, siin ei ole just head magamiskotid, äkki saad saata ühe külmakindla. Ma ei tea, mis nad maksavad, aga ei tohiks eriti kallid olla.
Metsas on taskulamp ka vajalik, saada patareisid.
Hommikvõimlemine
Hommikvõimlemine sõjaväes võib olla ebameeldiv või täiesti vastik. Meeldivat hommikvõimlemist pole olemas. Vähemalt Vilde arvas nii. Sõjaväes ärgatakse kell kuus ja siis peavad noored olema õues rivis viie, reamehed kümne minutiga. Reamehed kui vanemad ajateenijad võivad olla aeglasemad ja liigutada ennast rahulikumalt, noored aga peavad elu eest rabelema, sest mida aeglasemad nad on, seda pingsamaks kujuneb nende võimlemine.
Oli hommik ja mehed seisid väljas ning ootasid jaoülemaid, kes võimlemise läbi pidid viima. Esimesena astus õue seersant Valter, kes lähenes rivile reipal sammul ja nägi äärmiselt värske välja. Tema järel tuli aspirant Kivistik ja minut hiljem ukerdas õue Hill. Hill astus välja ja jäi seisma, siis väristas ta keha ning tõmbas pea õlgade vahele. Rivile lähenedes ta pobises midagi tusaselt, kuid sõnadest aru saada oli võimatu. Hill oli alati hommikuti kuidagi tusane ja loppis näoga. Võimlemise ajal sörkis ta rahulikult rivi lõpus ega pingutanud sendigi eest. Hiljem, pärast jooksu, kui teised harjutusi tegid, ta lihtsalt seisis ja vaatas pealt. Kui hakati kätekõverdusi tegema, siis oli temal vaja kindlasti puu taga põit tühjendada. Aga kui saabus lõuna, hakkas Hilli uimasus kuhugi kaduma ja õhtuti oli ta tunduvalt aktiivsem kui teised jaoülemad ning korraldas noortele lahkel meelel kõikvõimalikke füüsilisi ja vaimseid katsumusi. Hill jõudis rivini ja kähises Valterile, et alustagu too võimlemist.
„Aga sina pidid ju võimlemise läbi viima?”
„Ähh!” Hill lõi käega.
Valter mõistis, et Hill ei viitsi ja hakkas jooksma. Mehed trampisid talle järele ning varsti oli kompanii pataljoni värava juures.
„Kuradi Valter, viib meid suurele ringile,” torises Vilde, kes vihkas jooksmist nagu kõike muudki, mis hommikvõimlemisse puutus. Siiski, kõige ebameeldivamaks pidas Vilde kägarkõndi ja plaksuga kükist hüppeid. Valter, kes oli sitkeim jaoülem, armastas just kägarkõndi ja otsis alati selle läbiviimiseks mõne mäkketõusu, et pinge jalgadele suurem oleks. Tema rõõmuks oli pataljoni lähedal just üks selline tõus, mis viis vana lagunenud tehase juurde. Ka sel hommikul pidas Valter õigeks sooritada väike kägarkõnd ning nii võttiski ta suuna mäe poole.
Rivis joosta on kõige parem laulu saatel, sest rütmi järgi on kergem ühtne samm saavutada. Lauldakse enamjaolt lihtsa, kergesti meeldejääva viisiga ning sõjaväelasliku huumoriga vürtsitatud laulukesi. Tsivilistid võivad neid laulukesi isegi labaseks pidada, kuid sellised nad on ja traditsioonid ei muutu kergesti. Need laulud on pikka aega sõjaväes kasutusel olles muutunud omalaadseteks sõdurilauludeks, kusjuures aja jooksul neid pidevalt täiendatakse. Tavaliselt on laulul üks eeslaulja, kelle sõnu teised kordavad.
Sel hommikul hakkas Valter laulma:
Neiukene kallikene, küll sa oled ilus.
Ilu see on sinu oma, armastus on minu oma.
Üks, kaks, kolm.
Neiukene kallikene, sul on ilus suu.
Suu see küll on sinu oma, suudlused on minu omad.
Üks, kaks, kolm.
Neiukene kallikene, sul on ilus rind.
Rind see küll on sinu oma, käed rinnal minu omad.
Üks, kaks, kolm.
Neiukene kallikene, sul on ilus kõht.
Kõht see küll on sinu oma, laps selles minu oma.
Üks, kaks, kolm.
Neiukene kallikene, kõhu all on mets.
Mets see küll on sinu oma, metsavaht on minu oma.
Üks, kaks, kolm…
Nii lauldes oli tunduvalt lõbusam joosta ja alati jäi see võlu, et kellelgi võis sähvatada mõte, mille tulemusena sündis mõni uus salm või koguni uus laul.
Kägarkõnd oli raske nagu alati. Iseäranis läbi võttis see muidugi tüsedamad mehed. Nii Vilde kui Toi, kes olid mõlemad parajad paksud, proovisid end nii vähe kõverdada kui võimalik, kuid Valter märkas seda peagi ja hõikas: „Keegi ei viili, ma tahan kõiki kägaras näha!”
Puhkides ja ägades kägardas Vilde ennast, kuidas jõudis. Tema üheksakümmend viis kilo oli raske koorem. Hullemaks tegi asja ka see, et Vildel polnud kehakaal pikkusega proportsioonis. Tema raske ja lüheldase keha jaoks oli igasugune kägaras toimetamine liig mis liig.
Lõpuks lubas Valter meestel tõusta, mispeale kõik väga rõõmsad olid, kuigi kätekõverdused ja kükisthüpped, mis järgnesid kägarkõnnile, olid peaaegu sama väsitavad.
„Nad ei või meid nii palju piinata,” kaebas Vilde kätekõverdusi tehes Raigile.
„Nemad võivad kõike, nemad on ülemad.”
„Jah, aga viiskümmend kätekõverdust on hommiku jaoks liig.”
„Mis sa hädaldad, sa vajud nagunii enne kõhuli.”
„Jah, minu praegune rekord on kolmkümmend kaks ja ma ei näe ka põhjust selle tulemuse ületamiseks,” ütles Vilde ja vajuski kõhuli, ootas, kuni teised olid lõpetanud ja tõusis siis püsti. See trikk läks tal enamasti läbi, kuid mõnikord jaoülemad märkasid tema viilimist ja käskisid edasi pingutada.
Pärast sellist võimlemist oli Vilde alati läbimärg ja hingeldas kõvasti. Ta juuksed seisid turris ja nägu leemendas higist. Särk oli ihu külge kinni kleepunud ja sellel ei leidunud kuiva laigukestki. Sellises olukorras vihastas Vildet alati Mike’i nägemine, kes kõhnuse tõttu väga harva higistas.
„Kui nad kord sinul särgi seljas märjaks saavad, siis mina olen reaalselt juba surnud,” ütles ta Mike’ile.
Mike’i jaoks ei olnud võimlemine varajasel hommikul nii vastumeelne kui Vildele, kuigi ka tema oleks parema meelega selle asemel rahulikult edasi põõnanud. Ärgata hommikul vara, joosta siis kohe õue külma kätte ja ennast füüsiliselt pingutada oli harjumatu ja tõeliselt ebameeldiv.
„Vastik värk see võimlemine,” ütles Mike Vildele, kui nad tagasi kasarmusse olid jõudnud.
„Vastik! See on lausa ohtlik!” hüüdis Vilde. „Mõtle nüüd loogiliselt, sa magad sügavat und, su keha on puhkeseisundis, mõte ei tööta, aju on välja lülitunud, astraalkeha on sinust hoopis eemal, ja siis järsku – põmm! – ning sa jooksed nagu marutõbine peni külmas sügishommikus. See paneb psüühikale sellise paugu, et ma ei taha mitte mõeldagi. Ja üldse on see loll jutt, et võimlemine annab tervist. Mõned arvavad, et hommikuti võimeldes püsivad nad tervemad ja elavad kauem. Idioodid! Ma olen kindel, et kui niisugused kunagi kõrvad pea alla panevad, jääbki neil teadmata, et nad oleksid võinud veel aastaid rahus elada, kui nad ei oleks oma tervist elu jooksul hommikvõimlemisega rikkunud. Tekitada endale pikki aastaid igal hommikul vabatahtlikult šokiseisundit on igal juhul ebaterve.
Veel suurem vale on ütlus, et terves kehas terve vaim. Andke andeks, aga see on absurd, sellist juttu võib võtta kui kõige ehedamat huumorit. No võtame kas või minu. Ma olen selle elav tõestus, et ei pea olema terve kehaga, omamaks tervet vaimu. Ja miks see on nii? Aga vaat sellepärast, et kui osa inimesi istub jõusaalis ja seal rauda surub, nii et sooned laubal punnis, siis mina loen kodus head raamatut või filosofeerin korporatsioonis elulistel teemadel. Need jõusaalivennad aga istuvad võimlas, suruvad ja suruvad, vahelduseks õgivad proteiini nagu sead, mõõdavad ära oma biitsepsi ümbermõõdu, avastavad siis, et muskel pole viimase kahe päevaga kasvanud, manustavad mõningaid preparaate ja sikutavad edasi. Mis teeb tark inimene, kui tal on vaja rauda tõsta – ah? Tark inimene kasutab raskete asjade tõstmiseks abivahendeid. Need jõujunnid aga on oma päeva rassimise peale ära raisanud ja ei tea maast ega ilmast midagi. Lõpuks saavad nad