Jumalate aritmeetika. Katrina Kalda
Читать онлайн книгу.
selle erilise ärritusega, mille järgi ma ta hääle kõigi teiste hulgast ära tundsin, kui ta vihastus: „Ole vait! Sa ei ole normaalne! Sa oled täpselt nagu su isa! Te olete eluvõõrad jätised! Te ei saa millestki aru! Ma oleks pidanud seda teadma! Te ei kuulu minu perekonda!” Eda suu hääldab uuesti neidsamu sõnu, võidukal toonil, mille sealsamas vahetab välja haletsusnoot. Tema hääl laguneb laiali ja ta nägu paistab olevat hirmunud. Eda ilme viib mind kimbatusse. Mulle tundub, nagu oleks ta just välja näidanud midagi, mis tema sõnade tähendust minu jaoks ületab. Nagu toona, vaidluse päeval, on mul nüüdki kummaline tunne, et Eda on lauale löönud oma viimase kaardi ning et ta mäng on pöördunud tema enese vastu. Vanaema piidleb mu reaktsiooni; aiman ta olemise järgi, et ta ootab vastust; ehk soovib ta, et minagi hakkaksin karjuma, vallandaksin solvangute, alanduste ja etteheidete tulva, mis pühiks minema selle, mida ta ütles, uputaks öeldu mõtlematute sõnade lasu alla, mis heidetakse näkku vihahoos, mida hetk hiljem juba kahetsetakse ja mida viimaks päris tõsiselt ei võeta. Ma tean, et vanaema on kaotanud, ja käitun vastupidiselt sellele, mida ta ootab: lihtsalt silmitsen teda ja vaikin; mind valdab madal nauding mõttest, et jätan ta endast maha õhku ahmima, vihast ja süümepiinadest värisema, lastes tal arvata, et tema sõnadel on minu jaoks sama suur kaal, nagu neil näib olevat tema enda jaoks. Sisimas pole Eda sõnadel minu jaoks suuremat tähtsust – olen need juba unustanud. Tähtis on vaid kättemaks, mida maitsen, nähes teda sedasi: lööduna, nõrgana ja – nagu nüüd esimest korda märkan – vanana. Väljun ruumist sõna lausumata. On juuli. Aias pimestab mind päike. Näen ebajasmiini põõsa all moodustumas heledaid läbikumavaid valguseussikesi. Tunnen korraks peapööritust. Elulõng, mis on seotud üles vana ja aastate möödudes üha pehkinuma puust lehtla külge, on avanud oma hiilgavad ja hirmuäratavad violetsed kroonlehed, mida olin lapsena pidanud lihatoidulisteks õiteks. Kinni unustatud ustega kasvuhoonel on seinad aurupisarais. Ühtäkki pole ma enam kolmekümne neljane, vaid viiene. Aed on lõputu. Tomatiõied lõhnavad. Minust paremale jääb rukkipõld, selle taha aga mustav kuusemets, kuhu mul on keelatud üksinda minna. Sean käed suu ette toruks ja hüüan: „Uu-uu! Uu-uu!” Aias on ka onu Siim, kuid tema on süvenenud oma istikutesse, mida ta käib iga päev vaatamas ja poputamas, nagu oleksid need rinnalapsed: männid, roosid, arooniad ja eksootilised taimed, mida mina tohin vaadata vaid eemalt. Onu Siim umbusaldab laste püsimatuid ja aplaid sõrmi. Ta ei tee mu hüüust välja. Vanaema Eda keedab köögis suppi ja mina ei tohi teda segada. Ema ja isa on kaugel linnas. Telefoni meil ei ole – kes teab, on nad üldse veel elus, kas nendega äkki midagi juhtunud pole? Taevas mu pea kohal on kõrge, sinine ja ääretu, valgetest juttidest triibuline. Mets silmapiiril on hakanud värelema. Ma tunnen end üksikuna, ilmalaotusse kadunud orvuna. Korraga kujutlen, et maailm on tühi, mu perekond kadunud ja kõik muudki inimesed haihtunud. On üksnes mets, tuul ja loomad. Istun õunapuu alla suurele kivile. Kivi mu kintsude all on soe, üle mu pea laotuvad õunapuu hallikad ümarad udemeis lehed. Minu selja taga puutüvel sagivad sipelgad rongkäigus üles ja alla, ületades oma teel koorepragusid, et saada tilkhaaval roheliste lehetäide karju lüpsta. Need koorepraod peavad neile tunduma sügavate jäärakutena. Ma ohkan sügavalt. Ma nutan.
Sel koidikul kuus aastat pärast vanaema surma seisan ma vannitoas, külmad jalad rohelistel põrandaplaatidel ja sama hüljatusetunne kõhus, kuigi seekord ei seisa ma vastamisi metsa ääretusega, vaid korteri ahtusega keset Pariisi, linna, kus on võimatu olla üksi, linna, kus tuhanded inimolendid sooritavad teiega üheaegselt samu igapäevaseid liigutusi, olgu kellaaeg milline tahes. Mõtlen vanaema Eda näole, ja taas võtab mu üle võimust kummaline ebamugavustunne. Tunnen südames kripeldust. Korraga hakkan hirmust värisema. Üks mõte surub end mulle peale: oleksin pidanud tol päeval Edale vastama – sellepärast ei anna ta mulle nüüd rahu. Seinad ja lagi ragisevad, põrandaalused torustikud minu kohal ja all ajavad korruselt korrusele inimeste heitvett, ühes nendega musti meeleolusid, vaimude sosinaid, kurje elusaatusi ja alles hautavat kättemaksu. Peegel valamu kohal lööb ebatavaliselt läikima. Sulen silmad ja avan need uuesti. Kordan endale, et tegu on vaid ebausuga, mis on sündinud loomulikust hirmust, mida surm meile sisendab. Avan dušikraani, peegel kattub uduga. Lõdisen kõrvetava veejoa all, mu pea käib ringi. Ootan, et vesi peseks minult maha öised uned ja kannaks need linna alla kanalisatsiooni ühes inimeste illusioonide ja lootustega, nende ihade, ängide ja salavihaga.
16. jaanuar 2010
Kunagi ma arvasin, et elu on omamoodi konstruktorimäng, mis koosneb armastust, edu ja raha sümboliseerivatest eri värvi klotsidest. Rita ja Otiga käis meil pidev rebimine selle peale, kes meist ehitaks endale ilusama elu. Nüüd ma enam ei arva, et elus midagi ehitataks – ehk üksnes barjääri, mis eraldab meid surnutest ja mille püstihoidmisega me oma aega sisustame, jaotades looduse liikidesse, inimesed seisustesse ja ametitesse ning esemed erinevatesse kategooriatesse. Mu isa põdes korrastamishullust, mida ema kunagi mõista ei suutnud. Nende lahutusele eelnevate aastate jooksul tabas ema mitu hüsteeriahoogu, kui ta avastas, et voodi oli üles tehtud, linad madratsile sirgu veetud, saiapuru laualt hoolikalt kokku pühitud, raamat, mille ta oli eelmisel päeval pärast lugemist voodijalutsisse avatuna lebama jätnud, oma kohale riiulisse pandud, riided seinakapis sorteeritud suve- ja talverõivasteks ja tema klaveril vedelenud partituurid heliloojate nimede alusel rangelt tähestikulisse järjestusse seatud. Maja, mis on segamini, on maja, mis elab. Veidi aega pärast abielu registreerimist avastas Kersti, et meheleminek võrdub sellega, kui endale elusast peast muld peale ajada. Isa korraarmastus ajas ta hulluks. Ta avas seinakapi, pildus vestid ja kleidid alumiiniumist riidepuude kõlinal põrandale; haaras peod partituure täis ja lasi neil vihmana alla langeda, segades neid seejärel veel jalaga, et täiuslik korralagedus taastada.
Me elasime musta elutoakapi taga, sissepääsu ees kardin, mis oli riputatud seina ja mööblitüki vahele. Meiega koos elasid mu vanavanemad Eda ja Ilmar, isa noorem vend Peeter, tema abikaasa Milvi ning nende tütred Rita ja Ann. Onu Peetri pere päralt oli tagatuba köögist algava koridori lõpus, kust pääses veel pisikesse teenijatuppa, mis Lydia surma järel vabanes ja millesse paigutati Rita voodi. Vanaema Eda ja vanaisa Ilmar magasid suures magamistoas, kuid nende valduses oli kogu korter, isegi toad, millesse nad kunagi ei astunud, sest Eda oli vabrikudirektor ja just temale oli kompartei eluaseme andnud. Vanaema kohalolu oli tunda kõikjal: köögipliidil podiseva supi lõhnades, elutoa begooniapottides, mis vanaema haardest tunnistust andes kord nädalas asukohta vahetasid, kirjutamata reeglites, mis kehtisid vetsus (mehed ärgu jätku prill-lauda üles, ülejäänud – kaasa arvatud mehed – ärgu jätku üles potikaant, et ei leviks paha haisu; aga vett ärgu tõmmatagu pärast kella kümmet õhtul), ning kogu ülejäänud korteri mööblis, mille ta oli välja valinud enne miniate sissekolimist. Kõik oli tehtud Eda maitse ja ilumeele järgi ning keegi poleks söandanud midagi muuta. Nii oli ka tohuvabohu meie magamistoas minu ema jaoks võitlus Eda seaduse vastu – seaduse vastu, mis laiskvorste, tuisupäid ja räpakotte igas olukorras eitas. Eda teadis alati, mis tema majapidamises toimus, kaasa arvatud seda, mis toimus seinte ja kardinate taga. Ta oli kõigega kursis, ta kiitis heaks või laitis maha. Tema hindamiskriteeriumide järgi oli küllap kogu mu ema olemasolu üks eksitus. Ema omalt poolt nägi Eda sundmõttelises korraarmastuses midagi haiglast, millele temal tuli vastu seista. Vanaema maaniad, vahest enamgi kui alatasa kontsertidel ja proovides viibiva isa eemalolekud, tekitasid emas viimaks pöördumatu vastumeelsuse kogu Raudade perekonna vastu. Lõpuks, 1989. aastal, jättis ema Eda ühes ta pojaga maha. Suutmata Tallinnas korterit leida – korteripuudus oli säärane, et isegi viie aasta eest lahutatud paarid elasid sageli endiselt koos, õigemini kõrvuti, jagades üht ja sama kööki, üht ja sama magamistuba ning voodit, püüdes seejuures vältida teineteise pilku –, ei lahutanud ema isast otsekohe. Nagu temale kombeks, oskas ta leida radikaalse lahenduse: tal õnnestus omandada kaks turistiviisat kahenädalasele reisile Prantsusmaal. Ta toppis kahte kohvrisse nii palju, kui suutis kaasa võtta, täitis ka minu ranitsa, milleks oli olümpiamaskott Miška embleemiga sinine spordikott, surus selle mulle pihku ja me istusime maikuus olematu vedrustusega bussi peale, mis meid kahe ja poole päevaga Prantsusmaale sõidutas. Konservatooriumist, kus ema õppis klaverimängu, oli ta saanud ka prantsuse keele algteadmised, ning ooperiteatris proove saates oli ta omandanud tantsusõnavara. Ehk otsustasidki ema reisisihi ta lingvistilised trumbid. Eestisse tagasi tulema ei pidanud ta enne kui kolm aastat hiljem, et siis viimaks oma abielulahutus ametlikult vormistada.