Veretasu. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
riisumas. Viidi ära, mida saadi, aga ära minnes süüdati küla põlema.”
„Kohutav!”
„Kohutav oli jah, suitsu oli niipalju, et pani mind kuuse otsas läkastama ja pea hakkas valutama.”
„Olid siiski öö kuuse otsas?”
„Ei olnud, kui mul hakkas paha ja röövlid kadusid, tulin puu otsast alla ja läksin omakseid otsima.”
„Kas leidsid?”
„Ema on õdedega seal, aga kardavad… ei julge välja tulla, ehk röövlid tulevad tagasi.”
„Kas kedagi teist ka metsas kohtasid?”
„Kohtasin mõningaid, nad on samuti hirmul ja ei julge välja tulla.”
„On seal mehi ka?”
„Ei näinud…”
Malevlased ja tõrmalased olid vahepeal käinud teisi häälitsejaid otsimas. Keegi tuli hiietagusest metsast haavatud vanamehega, kes toetus saatja õlale ja halises. Teised vinnasid kedagi kaevust välja, kelle röövijad olid visanud sinna. Viimasel oli küll hing sees, aga ei saanud rääkida. Tegi vahetevahel heledat häält ja kõõksus. Vanamehel oli aga haav puusas ja ta oigas valjusti.
„Mis? Kus me küla on?” hüüatas keegi.
„Küla polegi enam, kas sa ei teagi?”
„Ei… ei tea, pojukesed, olin vahepeal minestanud…”
„Too taat oli hommikul surnud, nägime teda hiietaguses salus.”
„Ei… ei olnud, pojukesed, olin minestanud, ärge mind surnute sekka viige.”
Taat minestas jällegi ja vajus kokku. Mehed asusid teda turgutama. Keegi hüüdis:
„Tooge vett, valame vett pähe… see aitab.”
„Pole vett, kõik kaevud on roojastatud ja täis situtud,” teadis poisike.
„Oh, te metsalised – või roojastasid isegi kaevud…”
„Ja mõnes kaevus on surnud…”
Selle häälitsemise peale hakkas üksikuid inimesi ilmuma metsast välja. Peamiselt naised, sekka mõni käbedam mees. Kõikide näod peegeldasid hirmu ja ahastust. Mõned olid pääsenud viimasel hetkel ja olid näinud võitlust röövlitega.
„Kotso oli kange, hakkas vastu,” märkis üks.
„Veel kangem aga oli Linda, läks isale appi, võitles kui mees.”
„Kus Juta oli?” hüüdis kohe Kalle.
„Juta jooksis pojaga tarre, aga need läksid kohe järele.”
„Oih-oi!.. ja võtsid kinni?”
„Nabisid kinni…”
„Aga millega nad võitlesid, neil polnud ju relvi?”
„Kotsol oli tapper ja mõnel mehel oda… aga Linda oli kirvega.”
„Kange naine mul…”
„Virutas ühele liivlasele kirvega pähe.”
„Kas need röövijad olid siis liivlased?” hüüatasid malevlased.
„Oli ka teisi – mõõga- ja ristimärgiga mehi, aga too oli liivlane.”
„Siis olid ikkagi riialased,” ohkas Õnnemeel. „Ma kartsin, et venelased koguni – need ei tulnud ju meile appi.”
„Oh ei, venelased ei ole nii metsikud,” märkis üks vanaldane mees, „kui nad omal ajal käisid lõive kogumas, ei puutunud nad kellessegi…”
„Kas riialased viisid meie naised vangi?” küsiti kohe.
„Naised ja lapsed…”
„Ja Linda ka?” hüüatas Õnnemeel.
„Ja minu naise ning poja ka?” ohkas Kalle.
Õnnemeele pea langes rinnale ja mees nuttis. Nuttis suurest vihast ja kiristas hambaid. Hakkas sajatama kadu ja hukatust riialastele. Needis nende sugu soo sülle ja maa põhja. Juuresolijad aitasid kaasa. Viha oli vallanud kõiki. Ainult Kalle lamas vaikides ja hoidis kätt küljel. Oigas valust ja nuttis poega ning naist taga.
Õnnemeel sirutas korraga käe kuklale ja palus siduda uuesti haava. See oli hakanud verd jooksma.
„Haav läks verele vihastamisest,” lausus ta.
Ikka rohkem ja rohkem hakkas ilmuma rahvast kohale. Tuli juba naisi koos lastega ja aramadki pistsid pead metsast välja.
„Kas on pooled avispealased alles?” küsis keegi.
„Küllap ehk on, kõik pole julgenud veel nägu näidata.”
„Näe, nõidki veel elus,” osutas Õnnemeel lähenevale nõiale.
Hiie poolt tuligi Avispea nõid, kes oli peitnud end soolaugaste vahele.
„Sinna ei julge keegi järele tulla – parim peidupaik,” lausus nõid raba poole näidates.
Kõik vahtisid aga suitsevaid ahervaremeid ja halisesid. Haletseti haavatuid ja ohati kaotatud lahingu pärast.
„Kas seesama käputäieke mehi ongi veel alles?” küsitleti.
„Jalamehed on saabumata,” vastas Õnnemeel.
„Kas minu mees on elus?” – „Kas minu poeg on alles?” pärisid naised.
„Õnn, et viljad olid rõugus ja rukkid rabamata,” märkis nõid.
„Ja veised karjamaal, need ka alles…”
„Sead tapeti küll kõik ja kanad viidi ära…”
„Tühja nendega, peaasi, et midagi järel – ei tule nälga surra…”
„Aga kuhu me elama asume?”
Nõnda arutlesid elanikud omavahel ja kratsisid kukalt. Malevlased olid leidnud alt külast veel mõned haavatud, kes olid saanud põgenema; tõrmalased olid lõpetanud laipade kogumise ja tahtsid hakata neid põletama, taadid viisid hobused karjamaale sööma ja nõid oli ametis haavatute aitamisega ja sidumisega. Kuid kõigil olid kõhud tühjad. Sööki ja suupistet polnud aga kusagilt saada, sest mida ei olnud röövijad ära viinud, oli tuli hävitanud. Aga, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Räbala küla poolt tuli kaks meest nähtavale. Neil olid kotid õlal.
„Tõime teile leivapoolist,” hüüdsid tulijad.”
Kohalolijad ei mõistnud suudki avada suurest üllatusest.
„Meie külavanem oli kuulnud, et Avispea oli riisutud paljaks, kogus meilt kaks kotitäit leiba ja saatis teile toiduks.”
„Tänu teile ja tänu teie külavanemale, et ta meile mõtles,” vastasid nüüd avispealased.
Paljudel olid pisarad põskedel. Abi hädalisel ajal oli rohkem väärt kui suur sõprus jõukuses või tüse kiitus külluses. See oli aga virulaste igivana komme, et abistati üleaedset õnnetuse puhul.
Hakati kohe nälga kustutama. Kuid leib oli kuiv ja jäi kurku kinni. Kõõksuti ja kiiksuti ning taoti rusikaga vastu rinda, aga alla ei läinud.
„Tooge vett, andke vett peale juua,” karjuti.
Aga vett ei olnud, sest kaevud olid rüvetatud. Mindi allikalt tooma. Kuid millega? Ka kappa ega toobrit ei olnud. Riistad olid läinud kõik tuleroaks.
Seitse häda ja viletsust valitsesid maailmas, seitse surma häda, kuid ükski neist ei olnud jõudnud veel Avispeale. Nüüd oli aga mitu häda korraga, kuid avispealased hakkasid tööle. Meisterdati toobreid ja kibusid, vooliti vitsikuid ja lusikaid, pekseti rehed ja karjatati loomad, ehitati siis peavarjud ning kasvatati lapsi – järelejäänud lapsi. Ja kõiki tehti poole elanike arvuga – pooled olid tapetud või viidud vangi.
10
Üle kuu aja oli kestnud vangide vaevarikas teekond