Veretasu. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
maalimine oli jäänud tagaplaanile. Sel õhtul nad rääkisid hoopis muudest asjadest ja nautisid lihtsalt teineteise lähedust. Alles hilja öösel saatis nooruk Linda laagri väravateni.
Järgmisel päeval Linda ei läinud enam tööle. Nooruk tuli talle hommikul järele ja viis enda poole. Päeval oli Linda üksinda kodus, nooruk käis oma ametiasju ajamas, aga saabus varakult ja nad einetasid koos. Alles hiljem hakkas ta uuesti maalima.
Nutva Madonna kujutamisest ei tulnud midagi välja. Nooruk algas nüüd uut ja seekord naeratava Madonna maalimist. Ta leiutas Linda ilmes hulga naeratuse varjundeid, ja igat katsus ta skitseerida. Seina äär oli algatatud töid täis, aga mitte ükski polnud lõpetatud.
Ta ei leppinud enam üksi naeratuse maalimisega, vaid tahtis panna lõuendile ka Linda keha. Heitis sõba ta pealt kõrvale, seadis juuksed õlgadele laiali ja tahtis avada rinnad. Seda Linda ei lubanud. Allapoole õlga ta oma keha ei paljastanud.
„Kas lubad?.. Veel natukene rohkem,” anus mees.
„Ei…”
Nooruk allus.
Teine kord tahtis ta maalida Linda paljaid jalgu.
„Kas tohin?” küsis ta kuue äärt ülespoole kergitades.
„Ei,” ütles Linda talle kindlalt.
Madonna rinnad ja jalad jäidki skitseerimata.
Õhtuti kippus Linda varakult minema, sest Uljas oli haige ja Linda soovis õde millegagi abistada. Nooruk oli õnnetu. Ta palus siis Lindat veel veidikesekski jääda.
„Kas lubad, et jääd veel veidikeseks?”
Linda allus. Ta jäi veel veidikeseks, sest ta ise tahtis olla temaga. Siis anus aga nooruk edasi:
„Kas tohin loota, et homme jääd mu juurde ööseks?”
„Ei,” vastas siis Linda ja hakkas minema.
15
Aeg liikus ja jõudsid viimaks kätte 1217. aasta jõulud. Oli jõululaupäev. Ülikud ja rüütlid vahetasid omavahel kingitusi. Jumal oli kinkinud maailmale Lunastaja, inimesed kinkisid üksteisele ka midagi, et sümboliseerida lunastust. Piiskop tervitas tähtsamaid omapoolse õnnitlusega, kas ainelise annetuse või üleandmise näol. Aga harilikele reameestele ei olnud tal muud kinkida kui lubada neil viia orjatare kasarmutesse ja kodadesse endi lõbustamiseks. Selleks lasti naised juba varakult töölt koju, et nad jõuaksid endi ihusid kasida ja silmnäod korda seada. Mehed läksid siis paremaid neist välja valima.
Ka Juta ei pääsenud sellest saatusest. Kuigi ta poeg oli laagris suremas, et takistanud see tema äraviimist. Linda sai naiste saatusest teada noore krahvi käest. Ta jooksis küll kohe laagrisse, et hoida õde, aga jäi hiljaks. Too oli juba ära viidud ja keegi ei teadnud, kuhu. Ka krahv ei saanud seda teada. Pealegi ei võinud ta segada end piiskopi korraldustesse. Linda oli õnnetu ja jäi ise Uljast valvama.
Enne õhtut tuli aga krahv talle järele ja viis enese juurde. Linda ei saanud midagi parata, sest too seletas, et neil on nüüd suur püha ja ta tahab sel puhul viibida koos Lindaga ja pühitseda Õnnistegija sündimise päeva. Laps jäi jällegi ühe vanema naise valvata, kes oli teda põetanud ta tööpäevadel. Krahv saatis aga haigele lapsele ravimeid, mida üks munk läks ära viima. Linda süda oli sellest rahulikum ja ta rõõmustas linnusesse saabudes, sest sealne elu oli isesuguseks muutunud: rüütlid olid uhkesti riietatud, majaesised küünaldega valgustatud ja inimesed ei rutanud ega töötanud. Suure kiriku tornist löödi kella. See viimane meeldis Lindale kõige rohkem ja ta kõrvus helises kella kaja nagu tuule undamine sügiseses laanes kodumaal. Ja linnuseski oli loodus kodumaa sügise moodi.
Ka krahv oli valmistanud Lindale jõulukingi. Oli lõpetanud ühe Madonna maali ja kinkis selle talle. Linda ei mõistnud seda hinnata ega tundnud sellest mingit rõõmu. Ei osanud isegi tänada. Ja mida pidi ta pildiga peale hakkama? Kuid üks asi meeldis talle seejuures siiski: Madonnal oli laps süles. Imiku olemine pildil erutas teda. Ta tahtis ise last. Ja miks ei olnud tal last? Terav küsimus tärkas tal korraga pähe. Ta oli ju elanud kolm kuud Õnnemeelega koos. Jutal oli olnud Kallega poeg ja ka teised naised olid saanud lapsi. Miks mitte tema? Kas on tema ise sigimatu? Ta mäletas korraga kodukülas räägitud jutte, kuidas üks või teine inimene oli sigimatu. Mida see tähendas? Kas pidi ehk sigivuseks olema vaja armastust. Linda kohmetus. Ta ei olnud õieti armastanud Õnnemeelt, rääkimata teistest meestest. Juta oli aga armastanud Kallet, ta oli sellest tihti rääkinud ja ta oli saanud lapse. Jah, armastust on selleks vaja, otsustas nüüd Linda.
Aga too nooruk… kena noor krahv, kas saab ta temaga lapse? Ei! Too alles mehe hakatis. Hoolitseb ja kaitseb küll teda ja kindlasti ka armastab, aga tema ise mitte. Mehe armastusest vist üksi ei piisa – ka naine peab armastama, arvas Linda. Kuid siis leidis, et vähekese siiski armastab. Armastab noorukit hoolitsuse ja õrnutsemise ning omapärase oleku tõttu. Sellest see andumise ihagi tekkis. Õnnemeelega tal sellist kirgede purset ei olnud. Talle meenus aga korraga Võttele. Jah, tolle mehe lähedus oli teda alati selliselt erutanud. Tähendab, ta armastas siis ainult Võttelet, nentis ta endamisi ja naeratus tekkis ootamatult huultele.
Linda ärkas korraga mõtetest, sest nooruk seisis ta ees ja naeratas.
„Sulle meeldib minu maal, nii ilusti naeratad?” küsis ta.
„Jaa… mulle meeldib too laps pildil.”
„Kas sina armastad lapsi?”
„Vägagi…”
„Mina tahaksin sinuga ka last, Lindakene.”
„Ei saa…”
„Miks?”
„Selleks on vaja armastust.”
„Ma armastan sind, Lindakene, minu ilus Madonna.”
„Sellest on vähe.”
„Ma lähen täna kirikusse ja palun Jumalat, et ta annaks mulle niipalju armastust, et saaksime lapse.”
„Kas Jumal saab siis anda armastust inimestele?”
„Jah saab… Jumal saab ja võib kõike, kui me temalt aga palume.”
Linda jäi mõttesse. Ta kaalus nooruki sõnu ja kahtles, kas on see tõsi. Teadis aga, et mees temale ei valeta. Tähendab, kristlase Jumal on nii hea, et võib inimestele jagada armastust ja… ja anda vist ka lapsi. Ta oli varemgi kuulnud, et too Jumal on vägev ja ka hea, aga ei olnud uskunud. Nõid kodus oli kinnitanud vastupidist. Nüüd hakkas ta rohkem uskuma noorukit kui kodust nõida, sest ta nägi, et esimene hoolitses tema eest ja soovis head, miks pidi ta Jumala asjus talle valetama? Ta vaatas küsivalt noorukile otsa.
„Miks sa täna nii murelik oled ja mõtled palju?” küsis noormees.
„Ma tahaks ka sinu Jumalat paluda, et…”
„… et ta annaks meile lapse.”
„Ei… ma, ma tahaks paluda, et ta laseks mind kodumaale tagasi.”
„Oi, Lindakene, kas sul on siis paha?”
„Ei ole, aga tahaksin kodumaale tagasi – omaste juurde.”
„Ah, mina tean: sina tahad oma mehe juurde, aga tema on surnud, sai Pala lahingus surma.”
„Ei usu…”
„Sina siis väga armastad oma meest, eks?”
„Ma ei tea…”
„Mis sinu mehe nimi on?”
„Õnne!..”
„Õnne! Glück – oo, see on ilus nimi, väga ilus nimi… mina tahan ka niisugust nime ja palun Jumalat, et sina mind veel rohkem armastaksid kui oma Õnnet.”
Lindal hakkas kahju noorukist. Ta nägi, et too teda armastab ja hoiab, aga tema ise mitte. Tegelikult oli ta valetanud, sest talle meeldis mees, meeldis päris palju ja võiks ütelda, et armastaski natukene, aga ta ei tahtnud seda avaldada. Samas meenus talle, et ta polnud kingituse eest tänanudki. Ta tegi nüüd sügava ning ilusa kummarduse krahvile