Sõjasõltlane. Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hullematest paikadest. Jon Steele
Читать онлайн книгу.
ja muheles.
„Halloo! Tule maa peale, Oleg!”
„Ei noh … ah jaa. Kui Jeltsin oli poiss, leidis ta granaadi, pani selle kivi peale, tõi haamri ja hakkas seda taguma!”
„Lapsed teevad õudseid lollusi.”
„Lapsed? Ta oli neliteist aastat vana.”
Oleg naeris ja siis ei naernud.
„Kujuta ette, Jonka. Seal väljas on mees, kellele kuulub üks maailma võimsamaid sõjavägesid, mis on valmis ründama seda hoonet siin. Ja neljateistkümneaastaselt ei teadnud see mees, et granaati ei taota haamriga.”
„Päris tõsiselt või?”
„Ja kui ema talt küsis, miks ta seda tegi, vastas ta: „Ma tahtsin näha, kas see plahvatab.””
„Päris tõsiselt või?”
Valge Maja nägi ühtäkki väga välja nagu üks suur granaat.
Paras kogus vodkat, suur haamer ja kõmm.
Nätaki. Nätaki. Nätaki.
Oleg suikus uuesti unne ja mina mässisin end oma nahkjoppi, püüdes sooja saada ja mõeldes, kui väga ma lapsena pimedust kartsin ja kuidas see hirm mind kunagi maha ei jätnud.
Vahimees pani vintpüssi põrandale. Ta avas seinakapi ukse, kaevas välja hunniku kraami ja leidis kaks rasket villast miilitsamantlit. Ta laotas ühe minu ja teise Olegi peale, läks siis tagasi oma tooli juurde ja võttis vaikides, relv käes, uuesti istet.
„Spassibo,” ütlesin ma.
Ta süütas sigareti ja klõpsas kuuli padrunisalve. „Net problemõ.”
Ma sulgesin silmad ja nägin vana meest, kes põlvitas lumes, käed selja taha köidetud ja räpane narts silmadele seotud. Mesilased sumisesid tema ümber, kuni keegi talle kuuli pähe kihutas.
Kriip, kriip, kriip.
Ma avasin silmad ja märkasin oma ninast paari sentimeetri kaugusel räsitud luuda. Mu näkku lendasid väikesed tolmutordid. Keerasin selili ja silmasin vana naist, kes kummardus üle minu, sähvates midagi ehtveneliku põlgusega.
„Dobrõi den, Jonka,” haigutas Oleg. „Ja muide, babuška ütleb, et ta on pühkinud seda vaipa kauem, kui sina ilmas elanud oled, ja kelleks sa ennast pead, et magad siin põrandal ja häirid tema igapäevast koristustööd.”
Babuška kargas prahi ja tolmu kallale, tuustides seda mu näo ees ja pühkides selle viimaks trepist alla.
„Kuhu ta nüüd läheb?”
„Ma arvan, et ta on ka sedasama prahihunnikut pühkinud kauem, kui sina ilmas elanud oled. Ta lihtsalt liigutab seda aastaaastalt mööda maja ringi.”
Oleg vaatas villast mantlit oma jalgadel. Ma osutasin võmmile, kes magas, püss endiselt süles ja küünal tema kõrval vahakämbuks sulanud. Akendest immitses hägusat valgust. Kogu korrus oli täis magavaid ihukaitsjaid, vintpüsse ja tühje Marlboro pakke.
„Mõtleks, Boriss polegi veel haamrit leidnud.”
„Ei noh.”
Me jätsime mantlid toolile ja uitasime läbi Valge Maja keerdkäikude, lootes saada kuskilt tassi teed.
„Kas sa kuuled seda?”
„Da, hääled.”
„Jepp. Mikrofonidest.”
Me vaatasime lakke.
„Ja elekter on jälle olemas.”
„Viskame asjale pilgu peale.”
Me avasime rahvast täis koosolekusaali ukse. Keegi ei peatanud meid, niisiis sammusime me joonelt sisse. Hiiglasliku Nõukogude Liidu vapi all istus Ruslan Hasbulatov ja laua taga pikas reas kogu mässulise parlamendi mõttekoda. Sergei Burbrin ja Iona Andronov ja kõik kommarite ülemjumalad. Väiksemad pühamehed seisid seinte ääres. Õnnelik see leer välja ei näinud.
Hasbulatovi välimus oli selline nagu ülejäänute meeleolu. Mustad rasvased juuksed peas püsti, riided kortsus, nagu oleks ta nendes maganud. Tegelikult ta oligi. Tegelikult me kõik olime. See ruum oli täis kortsus riiete ja turris juustega inimesi. Välja arvatud kindral Vljatšlav Ašalov. Paks vVene karu jäigas Nõukogude mundris. Kindral möirgas ja röökis. Saadikud röökisid vastu. Hasbulatov tagus rusikaga lauale.
Ma kadreerisin ja filmisin. Toatäis punaseid silmi ja sassis soenguid jõllitas kaamerasse ja pöördus siis tagasi oma tegevuse juurde. Objektiivi täitsid röökimine, rusikad ja päevi kestnud vastupanu pinge. Mõned saadikud kriiskasid, et on vaja läbirääkimisi, teised, et jalaga persse. Ašalov kriiskas, et need kuradi ajakirjanikud tuleb Valgest Majast välja lüüa. Tema paks käpp osutas minu objektiivile.
„Need on välismaalased! Nad annavad Jeltsinile infot!”
Ašalov oli mässulise parlamendi kaitseminister. Ta oli vintske ega kartnud emakese Venemaa eest verd valada. Kui Nõukogude Liit pragunes Thbilisis, Vilniuses ja Bakuus, valas ta seda omajagu.
Suumisin vana sõjamehe näkku. Habe korralikult aetud, juuksed peadligi silutud, silmad nagu distsiplineeritud tapjal. Iroonia paraadportree. See oli sama mees, kes oli kavandanud 1991. aasta augustis rünnaku Jeltsini Valge Maja punkrile. Nüüd möirgas paks sõdur uuesti, otsekui nõudes veel üht võimalust Boriss välja suitsetada.
Ruslan Hasbulatovil oli saanud kõrini; ta vehkis kätega ja tormas ruumist välja, nagu põgeneks kärbseparve eest. Saadikud jagunesid gruppidesse ja röökisid veel veidi. Me nihkusime kindral Ašalovi külje alla.
„Vabandage, seltsimees kindral, kas me tohime küsida teie kaitseplaanide kohta?”
„Käige kuradile!”
„Jess, söör.”
Pühapäev. Punane väljak. Mstislav Rostropovitš, nõukogude võimu põlualune, tšellist, hilisem emigrant ja Washingtoni Rahvusliku Sümfooniaorkestri dirigent esineb oma amerikanski orkestriga Vassili Blažennõi kiriku kuplite all.
Ja Boriss Nikolajevitš Jeltsin seisab koos tuhandete venelastega ja kuulab Tšaikovski avamängu „1812”. Kirgas päike, külm tuul. Rostropovitš kaadris. Mees, kes on vägevasti muusikast seestunud nagu mõni võlukepiga Merlin, nõiub välja helisid ja heidab neid nagu loitsu üle Kremli müüride. Lava äärel istub väike kahur. Merlin paisutab oma maagia võimsaks lõpuakordiks ja kahur tulistab.
Karbauhh!
Ja jälle ja jälle.
Kiire panoraam ja fokuseerimine.
Boriss Jeltsin naeratab.
TRRRRRRR!
„Oi ei. Jätke mind rahule.”
TRRRRRRRRRRRRRRR!
„Raisk.”
Unised käed plaksavad lauale.
„Halloo.”
„Jon. Ian Glover James siinpool.”
Iani hääl on pinev. Sel ajal oli Iani hääl alati pinev. Mu silmad jäävad suletuks. „Mis lahti, Ian?”
„Jeltsin on Valge Maja kinni pitseerinud.”
Silmapilkne virgumine. Eilsed sokid ja teksased jalga … ja kus mu saapad on? Ma haaran kaameravarustuse ja torman uksest välja. Kolme minutiga alla ringteele ja kiiresti Uus-Arbatile. Rivi veetsisternidega veokeid seisab üksteise sabas risti üle tee. Sõdurid okastraadikeradega. Lõikamas, tirimas, venitamas. Auto müraki kõnniteele ja kaamera kätte! Jooksen sõiduteele ja ümber veokite. Miilitsameeste rivi sulgub ja pressib kilpide seina mulle näkku. On tunne, nagu jookseksin vastu suurt plekkpurki.
„Net!”
Klõmm.
„Ega ometi jälle!”
Ma jooksin ümber terve hoone. Igal sammul ümbritsesid mind hallid mantlid, teraskiivrid ja kilbid. Ma tegin