Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare
Читать онлайн книгу.
Will ühe hingetõmbega: „Sina oled mu nõrkus.”
„Ja Tessa on su süda,” ütles tüdruk ning tema hääl polnud vihane, vaid mõtlik. „Ma pole rumal, nagu kord juba öeldud,” lisas ta, nähes venna ehmunud ilmet. „Tean, et armastad teda.”
Will tõstis käe pea juurde, nagu oleks sinna Cecily sõnadest löönud lõhestav valu. „Kas oled seda kellelegi öelnud? Ära räägi sellest, Cecily. Seda ei tea keegi ja see peab jääma saladuseks.”
„Kellele ma ikka võiksin rääkida?”
„Tõsi küll, vaevalt sa seda teeksid.” Poisi hääl oli muutunud karmiks. „Küllap on sul venna pärast häbi: too hellitab keelatud tundeid parabatai kihlatu vastu…”
„Mul ei ole sinu pärast häbi, Will. Millised ka poleks su tunded, igatahes oled sa neid talitsenud; küllap tahame kõik asju, mis pole meile lubatud.”
„Kas tõesti?” küsis Will. „Ja mida kättesaamatut ihaldad siis sina?”
„Seda, et tuleksid koju.” Salguke musti juukseid oli kleepunud tüdruku niiskele põsele, jättes mulje, nagu oleks ta nutnud, kuid Will teadis, et see pole nõnda.
„Mu kodu on Instituut.” Will ohkas ja toetas pea vastu kivist võlvkaart. „Mul pole võimalik siin sinuga kogu õhtu vaielda, Cecy. Kui oled otsustanud tulla koos minuga põrgusse, ei saa ma sind takistada.”
„Lõpuks ometi võtsid aru pähe. Teadsin, et nii läheb: eks ole sa ju lõppude lõpuks mu sugulane.”
Will surus alla kiusatuse õde uuesti raputada. „Kas oled valmis?”
Tüdruk noogutas ning Will tõstis käe ja koputas uksele.
Uks tõmmati lahti ning Gideon Lightwood seisis magamistoa lävel, pilgutades silmi, otsekui oleks just pimedusest valguse kätte astunud. Tema püksid ja särk olid kortsus ning õlalt alla libisenud traksiharu rippus pooles käsivarres.
„Härra Lightwood,” sõnas Sophie, jäädes uksel kõhklevalt seisma. Ta hoidis karaski- ja teevaagnat, mis näis olevat ebamugavalt raske. „Bridget ütles, et olite helistanud ning palunud tuua teed…”
„Jah. Jah, muidugi. Palun tulge sisse.” Just nagu oleks alles nüüd ühtäkki päriselt virgunud, ajas Gideon end sirgu ja juhatas neiu üle läve tuppa. Jalast visatud saapad vedelesid nurgas. Toas, mis tavaliselt oli korras, valitses segadus. Lahingurõivad olid heidetud kõrge korjuga toolile – Sophie võpatas seesmiselt, mõeldes, mis jääb järele selle polstrist –, öökapil vedeles poolik õun ning keset voodit lamas sügavas unes Gabriel Lihtwood.
Ta kandis ilmselgelt venna rõivaid, sest varrukad ja püksisääred oli talle liiga pikad. Magades paistis poiss noorem, tavaline pinge oli tema näost kadunud. Ühe käega oli ta otsekui enese rahustamiseks padjast kinni haaranud.
„Ma ei raatsinud teda äratada,” ütles Gideon, olles surunud ebateadlikult käed küünarnukkidest kinni hoides vastu keha. „Oleksin pidanud viima Gabrieli tagasi tema magamistupa, aga…” Ta ohkas. „Ma ei suutnud ennast sundida.”
„Kas ta jääb siia?” küsis Sophie, asetades kandiku öökapile. „Pean silmas Instituuti.”
„Ma… Ma ei tea. Vist jääb. Charlotte ütles, et ta on teretulnud. Minu meelest ajas ta Gabrielile hirmu nahka.” Gideoni suunurgad kerkisid põgusas naeratuses.
„Proua Branwell?” Sophie tõmbus turri nagu alati, kui arvas, et tema perenaist arvustatakse. „Aga ta on ometi maailma kõige leebem inimene!”
„Jah… see teda arvatavasti kohutaski. Charlotte oli emmanud Gabrieli ning öelnud, et kui poiss siia jääb, arvab tema meie isa vahejuhtumi unustatuks. Ma ei tea küll, missugust isa vahejuhtumit ta silmas pidas,” lisas Gideon kuivalt. „Tõenäoliselt Gabrieli toetatud plaani võtta Instituudi juhtimine enda kätte.”
„Te ei arva siis, et ta mõtles kõige hilisemat?” Sophie lükkas tagasi tanu alt väljaroninud kihara. „Seda, kui…”
„Kui ta muutus hiigelsuureks ussiks? Ei millegipärast ei arva. Paraku ei ole minu venna loomuses oodata, et talle andestataks. Ükskõik mida. Gabriel mõistab ainult ranget distsipliini. Küllap on ta kindel, et Charlotte tahab teda ninapidi vedada või on hulluks läinud. Charlotte näitas mu vennale kätte toa, milles ta võib elada, aga arvatavasti oli Gabrielil juba hirm nahas. Ta tuli minu juurde, et sellest rääkida, ning jäi magama.” Gideon ohkas ja silmitses venda, pilgus armastus, mure ja nukrus, ning Sophie süda sai tulvil kaastunnet.
„Teie õde…” alustas ta.
„Oh ei, Tatianal ei tuleks mõttessegi siia elama asuda,” ütles Gideon. „Ta pages Blackthornide, mehe sugulaste juurde ja parem ongi. Ta pole rumal tüdruk – tõtt-öelda arvab ta endal olevat lausa hiilgava mõistuse –, küll aga on ta tähtsust täis ja edev ning Gabriel ei saa temaga üldse läbi. Ärge unustage, et ta oli ööde kaupa magamata. Ootas tolles kohutavas suures majas ja koppis raamatukogu lukustatud uksele, saamata isalt vastust…”
„Te tunnete end tema eest vastutavana,” tähendas Sophie.
„Muidugi tunnen; ta on ju mu noorem vend.” Gideon astus voodi juurde ja silitas Gabrieli pruune sassis juukseid; lamaja liigutas end ja pomises midagi rahutult, kuid ei ärganud.
„Kui te isale selja pöörasite, arvasin, et ta ei anna seda teile andeks,” ütles Sophie. „Olite ju ka ise öelnud, et kardate seda. Kardate, et ta peab teie teguviisi Lightwoodi nime reetmiseks.”
„Mulle tundub, et Gabrielgi on hakanud Lightwoodi nimes kahtlema. Just nagu mina tegin Madridis.” Gideon astus voodist eemale.
Sophie langetas pea. „Mul on kahju,” lausus ta. „Teie isa pärast. Ükskõik mida tema kohta ka poleks räägitud või mida ta ka poleks teinud – ta oli ikkagi teie isa.”
Noormees pöördus tema poole. „Aga Sophie…”
Gideon oli kutsunud teda ristinime pidi, aga tüdruk ei parandanud teda. „Ma tean, et ta tegi laiduväärseid asju,” jätkas Sophie. „Aga teil peaks olema sellegipoolest lubatud teda leinata. Keegi ei saa võtta teilt kaotusvalu; see kuulub teile ja ainult teile.”
Noormees puudutas sõrmeotstega kergelt tema põske. „Kas teate, et teie nimi tähendab tarkust? See sobib teile väga hästi.”
Sophie neelatas. „Härra Lightwood…”
Aga juba oli Gideon võtnud õrnalt tema lõuast kinni ja kummardus teda suudlema. „Sophie,” sosistas ta ning nende huuled kohtusid, esialgne õrn puudutus andis maad üha tugevnevale survele, sedamööda kuidas noormees pead allapoole kallutas. Kergelt ja õrnalt võttis tüdruk sõrmedega – ta häbenes neid pesemisest, tassimisest, kaminate kraapimisest, tolmu pühkimisest ja mööbli poleerimisest karedaid sõrmi, aga Gideon ei paistnud märkavatki – mehe õlgadest kinni.
Siis astus ta sammukese lähemale ja tema kinga konts jäi vaiba taha kinni; ta tundis, et kukub, aga Gideon haaras temast kinni. Nad vajusid koos põrandale ning Sophie põsed lõid häbist hõõguma: armas jumal, kas ei mõtle noormees viimaks, et tüdruk tõmbas ta meelega põrandale; et ta on mingi hull ja liiderlik, kirest sõge naine.
Sophie tanu oli peast kukkunud ja tumedad lokid langesid silmadele. Tema selja all oli pehme vaip ja Gideon kummardus tema kohale, sosistades murelikult tema nime. Ikka veel õhetades pööras ta pea ära ning avastas end vaatavat noormehe baldahhiinvoodi alla.
„Härra Lightwood,” ütles ta end küünarnukkide najale upitades. „Kas need seal voodi all on karaskikakud?”
Gideon tardus ja pilgutas silmi nagu koertest ümberpiiratud jänes.”
„Mis?”
„Need.” Sophie osutas voodi all kõrguvale, hämaruses tumedana paistvale kuhjale. „Teie voodi all on neid lausa terve mägi. Mida see peaks tähendama?”
Gideon ajas end istukile ja vedas sõrmedega läbi sassis juuste, kuna Sophie ukerdas seelikute