Ujuja I osa. Joakim Zander
Читать онлайн книгу.
mind särisema, sulatab lume esimesel kokkupuutel. Kättemaksu juured on elektrilised.
„Keegi ei tea midagi,” jätkab ta. „Meie ei tea, süürlased ei tea. Mitte midagi.”
Ta pöördub minu poole ja võtab prillid eest. Pilk on soe, ootamatult alasti.
„Kas see oli sinu perekond?” küsib ta.
Ma ei ütle midagi, ei pööra pilku kõrvale. Ta teab niigi. Kõik küsimused on retoorilised. Aga ma pean ta silmi nägema. Ma pean neist otse läbi vaatama.
„Mul on kahju,” jätkab ta. „Tõepoolest. Eriti arvestades seda, kui palju sa meid oled aidanud. Soovin, et oskaksin sulle täpsemalt vastata.”
Nüüd ma noogutan. Kui ta valetab, siis on ta sellel alal meister.
„Sa tead, et see ei tähenda midagi? See, et mul mingit infot ei ole. Sa tead, et meie süsteem on teie omast orgaanilisem. Vähem dokumente, tead küll. Kiiremad otsused, kui nii võiks öelda. On väga haruldane, et sedasorti informatsioon julgeolekuteenistuse siseringist väljapoole jõuab.”
Ma noogutan uuesti. Ma tean orgaanilisest süsteemist ja kiiretest otsustest kõike.
„Keegi saadab signaali välja, keegi teine edastab selle kolmandale. Mitu lüli on.”
„Aga jutud tekivad alati,” ütlen ma. „Alati.”
„Muidugi,” sõnab ta.
Noogutus. Kurvavõitu naeratus.
„Aga jutte ei maksa kuulata, eks ju?”
„Siiski, juhul kui peale nende midagi muud ei olegi,” ütlen mina.
Ta ei ütle midagi. Pilk on intensiivne, otsekohene, tundub, et siiras. Tema seisab niimoodi hetke. Väikesed lumeterad on tema vuntside ja kulmude peal täiesti kuivad.
„Mõnikord on parem lihtsalt edasi liikuda,” ütleb ta lõpuks. „Jätta kõik Jumala hooleks. Inshallah. Jumala tahtmine sündigu.”
Me läheme lahku veel enne, kui praam kai äärde jõuab. Ma olen juba lahkumas, hing kõhklustest tulvil. Surma hingus jääb selleks korraks seljataha.
Ma ei viitsi enam pettemanöövreid teha, kui piki Strandvägenit tagasi saatkonna poole kõnnin. Jälitagu, kui tahavad. Kohalik naine, Louise, ootab mind oma laua taga väikeses toas, mida ta jagab ühe teise rootslannaga. Tundub, et me oleme ainsad, kes veel hoonesse on jäänud.
„Sa tuled nii hilja,” ütleb ta ja lükkab oma pikad blondid juuksed näo eest kõrvale.
Ta on ligi kolmekümnene ja mitte eriti ilus, kuid tema tõsiduses on midagi ligitõmbavat. Ta räägib Ameerika inglise keelt, kuid see laulev aktsent on mulle liigagi tuttav.
„Ma pean oma lastele järele minema.”
„Anna andeks,” ütlen ma ja mõtlen seda täiesti siiralt.
Ta paneb minu ette lauale kiirustades mõned paberid.
„Siin on naine, keda te otsisite,” lausub ta. „Siin on tema surmatunnistus. Ta töötas välisministeeriumis diplomaadina ja tundub, et ta hukkus Damaskuses 1980. aastal toimunud plahvatuses.”
Ma noogutan tummalt ja näpin paberit, mis on kirjutatud keeles, mida ma ei oska.
„Ma leidsin Rootsi ajalehtedest mõned artiklid. Tundub, et see äratas siin vastukaja. Ma mäletan seda tegelikult isegi. Ei juhtu just väga sageli, et Rootsi diplomaadid välismaal surma saavad. Tegin paarist artiklist koopia. Jääb mulje, et see oli õnnetu juhus. Autopomm, mis oli mõeldud kellelegi teisele. Pommipanijad eksisid autoga.”
Istun luitunud puutoolile tema kirjutuslaua kõrval. Jalad nagu ei kannaks õieti.
„Tal oli tütar,” ütlen ma ja kuulen ise, kui tühi ja kõlatu mu toon on.
Louise noogutab.
„Õige,” ütleb ta. „Tal oli paarikuune tütar, kes jäi ellu. See on üks imelik lugu. Tõepoolest imelik. Kõikides ajalehtedes kirjutati, et tüdruk hukkus koos emaga autos, aga kui natuke sügavamalt kaevama hakata …”
Ta lükkab juuksed laubalt kõrvale ja heidab kannatamatu pilgu väikesele kellale kitsal randmel.
„Kui veidi sügavamalt kaevama hakata, siis leiab ta andmebaasidest. Klara Walldéen. Mul töötab üks sõber välisministeeriumis, kes selle kiiresti järele kontrollis.”
Ta lehitseb kannatamatult oma pabereid.
„Kummalisel kombel pole midagi dokumenteeritud. Aga juttude järgi, kui nüüd jutte võib uskuda, leiti ta teki sisse mähitult Damaskuse Rootsi saatkonna eest samal päeval, kui pomm plahvatas. See vaikiti loomulikult maha. Pärast plahvatust ja kõike muud. Eks vist kardeti, et temaga võib midagi juhtuda.”
Mind läbib elektrilöök, mis sööstab läbi mu vereringe.
„Kuhu ta kadus?” küsin ma.
„Ta elab oma vanavanemate juures Östgöta saarestikus. Las ma vaatan … Jah, siin see ongi. Väikesel saarel, mille nimi on Aspöja.”
19. detsember 2013
Brüssel, Belgia
Klara hingas sügavalt sisse ja keeras näo seina siniselillelise tapeedi poole, et mitte anda järele soovile puurida nina Cyrili kaelalohku. Mees lamas tema voodis, alasti ja rambe, kõigest mõni sentimeeter eemal. Hoolimata nende alastusest, hoolimata sellest, et ta oli kogu mehe keha oma suu ja kätega läbi uurinud, oleks taoline žest tundunud segadusseajavalt intiimne, üllatavalt õrn.
Nende suhe ei olnud õrn. Kirglik? Jah. Klarast lõi sädemeid juba ainuüksi siis, kui Cyril oli tema läheduses; ta tajus vapustavat seksuaalset pinget, mis oli talle võõras, kuid ta kahtlustas – tahtmata seda tunnet lähemalt uurida –, et see on seotud mehe ligipääsmatusega. Kui mitmeid kordi oli ta viimaste kuude jooksul koidikul ärganud ja näinud poolenisti riides Cyrilit magamistoa uksest välja hiilimas? Kui mitu korda oli teda äratanud alla elutuppa viiva trepi nagin? Kui mitu korda olid nad pidanud oma väheseid kohtumisi ära jätma, sest Cyril istus mõnel lennuväljal, koosolekul, õhtusöögil?
Nad olid koos veetnud kakskümmend ööd. Vähem kui kakskümmend. Võib-olla viisteist. Cyril, nagu enamik parlamendi liikmeid, viibis Brüsselis ainult paar päeva nädalas. Ülejäänud aja oli ta reisidel või kodus ja suhtles oma Pariisi valimisringkonnas valijatega.
Kui nad paar kuud tagasi kohtuma hakkasid, sobis selline asjakorraldus Klarale suurepäraselt. Ta polnud rohkemat tahtnudki. Cyril oli põnev, intelligentne. Ja pinge nende vahel oli vapustav, see muutis Klara nõrgaks ja labiilseks, vaheldumisi alistuvaks ja domineerivaks. Ja ta tundis, kuidas see ka meest mõjutab. Kuidas mehe käed haaravad karmilt tema käsivarsi ja kaela, sõrmed sasivad tema juukseid, kui ta Klara vastu madratsit surub ja tagantpoolt temasse siseneb. Ta tundis mehe maitset ikka veel oma huultel ja suus. See oli kirg, imeline, põlev iha. Kuid see polnud õrnus, tõeline lähedus. Ja see oli olnud ootamatult vabastav. Nende suhe ei esitanud mingeid nõudmisi, neil puudus ühine ajalugu.
Sellepärast üllatas teda, kui Cyril järsku ringi pööras ja talle sõna lausumata pikalt otsa vaatas. Mehe tõsine, kergelt irooniline pilk. Ta vaatas mehele kõhklevalt silma, ootamatult piinlikkust tundes, mõlemad vaikisid.
„Miks sul siin oma perekonnast ühtegi pilti ei ole?” küsis Cyril siis. „Ma olen viimaste kuude jooksul mitu korda nädalas siin käinud ja ometigi ei tea ma sinust midagi. Või tegelikult tean ma sinust päris palju.”
Ta tõmbas teki puusade peale, justkui oleks ta järsku oma alastusest teadlikuks saanud.
„Me räägime ju parlamendist, maailma asjadest, toidust. Aga ma ei tea peaaegu mitte midagi sinust. Sinu perekonnast, kodust. Ja nüüd torkas mulle pähe, et sul pole ka ühtegi pilti. Kõik, kes välismaal elavad, panevad oma perekonnapildid välja. Aga sina mitte. Miks?”
Mehe hääl, pehme prantsuse aktsent, Ameerika sõnavara. Oli ta USA-s õppinud? Klara pööras pilgu kõrvale ja keeras end selili, vaatas kaldlage voodi kohal ja keskendus hingamisele.
Ta