Ujuja I osa. Joakim Zander
Читать онлайн книгу.
oli välja kaubelnud. Siledad, läikivaks kulunud põrandalauad paljaste jalgade all. Akna taga paistis läbi raagus puuvõrade Läänemeri. Laineharjad olid vahused. Torm jõuab kohale veel enne õhtut. Neil tuleb kiirustada. Kaugemal lahe ääres elav lapsepõlvesõber Bosse Bengtsson oli lubanud ta paadi ja autoga Norrköpingisse viia. Sealt edasi rongiga Arlandale ja lennukiga Brüsseli argipäeva.
Ta tiris topilise Helly Hanseni sviitri üle oma kõhnade õlgade ja pani selle asemel selga heleda liibuva pluusi ja asümmeetrilise kampsuni. Jaapani denimist teksased kulunud velvetpükste asemele, mis tegelikult olid vanema omad. Hommikuse jahilkäigu ajal kantud voodriga kummikute asemele Nike tossud. Veidi hajutatud meiki silmade ümber, paar harjatõmmet läbi süsimustade juuste. Väikese valge meigilaua kohalt peeglist vaatas vastu teine inimene. Põrandalauad naksusid jala all.
Klara tõusis püsti ja avas väikese pööninguukse. Ettevaatlikult, vilunud liigutusega kummardus ta pimedusse, tõmbas lähemale vana kulunud kingakarbi ja võttis sealt paki fotosid. Ta laotas need põrandale ja istus neid uurima.
„Kas vaatad jälle vanu pilte, Klara?”
Klara pööras ringi. Väikese akna kahvatus valguses tundus vanaema peaaegu läbipaistev. Tema keha oli nii kleenuke ja habras. Ilma seda nägemata oli raske uskuda, et ta suutis ikka veel pahkliku õunapuu otsa viimaste õunte järele ronida, et neid lindude eest ära korjata.
Vanaemal olid samasugused helesinised silmad nagu vanaisalgi. Välimuse järgi otsustades oleksid nad võinud õde ja vend olla. Kuid sellistel teemadel siin saarestikus nalja ei tehtud. Vanaema näos olid mõned sügavad vaod, kuid kortse ei olnud. Ta ei kasutanud kunagi meiki, enda jutu järgi ainult päikest, naeru ja merevett. Ta nägi välja nagu kuuekümnene, kuid paari kuu pärast pidi ta saama juba seitsekümmend viis.
„Ma tahtsin ainult korraks vaadata,” vastas Klara.
„Miks sa neid endaga Brüsselisse kaasa ei võta? Ma pole sellest kunagi aru saanud. Mis neist siin kasu on?”
Vanaema vangutas pead. Tema sinistes silmades välgatas hetkeks kurbus ja üksindus. Silmapilguks tundus, et ta tahab midagi öelda, kuid muutis siis meelt.
„Ma ei tea,” ütles Klara. „See lihtsalt on nii. Nende koht on siin. Kuidas on, kas safranisaiakesi on veel?”
Ta korjas fotod kokku, pani need ettevaatlikult kingakarpi ja läks vanaema järel nagisevast trepist alla.
„Seal sa oledki! Linnariided seljas ja puha!”
Bosse Bengtsson seisis juba paadisillal ja ootas, kui Klara piki teerada tema vanemate ajahambast puretud kodust möödus. Nagu juba palju kordi varemgi. Tundus, nagu tegutseksid Klara jalad siin täiesti iseseisvalt. Justkui ei sekkukski aju ega selgroog juurtest, kividest ja lompidest kõrvale põikamisse.
„Jäta järele, Bosse. Sa räägid nagu mu vanaisa,” ütles Klara.
Nad kallistasid kohmakalt. Bosse oli Klarast paar aastat vanem, nad olid saare peal koos üles kasvanud. Ta oli nagu vend. Nad olid justkui ühe pere lapsed, ehkki erineva välimuse ja loomuga.
Nad olid kummaline paar. Klara oli väike ja kõhn, klassi priimus ja nii tubli jalgpallur, et mängis mõnda aega Östervikingi poistemeeskonnas. Bossele meeldis kala püüda ja – juba pisut vanemast peast – jahti pidada, juua ja kakelda. Klara oli pidevalt teel kusagile ära. Bosse ei suutnud ettegi kujutada, et peaks saarestikust minema kolima. Kuid omal ajal sõitsid nad päevast päeva üheskoos kooli. Soojal ajal koolipaadiga, talvel hõljukiga. Säärane asi loob inimeste vahele tavalisest tugevama sideme.
Klara hüppas paati ja tõstis Bosse vana tööpaadi kulunud vendrid sisse, Bosse manööverdas juba sillast eemale. Klara läks Bosse juurde väikesesse tüüriruumi. Räpaste illuminaatorite taga olid lained kõrgemaks muutunud, nende harjad olid valged ja sihikindlad.
„Õhtul läheb tormiks,” ütles Bosse.
„Räägitakse jah,” vastas Klara.
17. detsember 2013
Brüssel, Belgia
George Lööwi kabinet asus Merchant & Taylori, maailma suurima PR-firma Brüsseli Square de Meeusi hoone seitsmendal korrusel. Väike park selle panoraamakna taga oli lage, külmunud ja trööstitu. George Lööw jälestas detsembrit. Ennekõike jälestas ta jõule. Ta nägi Euroopa Parlamendi hoone poole kulgevat jõuluehetes Rue Luxembourgi ja see ärritas teda. Isegi see ei aidanud, et detsember saab lõpuks läbi, üle mõistuse laisad linnaametnikud jätavad kogu selle jama ju kuni veebruarikuuni sinna üles.
Ainult mõni nädal veel, siis peab ta sõitma koju, Rådmansgatani kaheksatoalisesse korterisse, ja esitama iga-aastase ettekande oma elust. Korter on kaunistatud Elsa Beskowi stiilis kuuse ja küünaldega. Maitsekad jõulukaunistused säravad, vanamehe maiustustelaud on lookas martsipani, tema uue naise Elleni tehtud koorekommide ja George’i igal aastal Brüsselist toodava sigakalli šokolaadi all, mille pererahvas kohusetundlikult ja mõnevõrra piinlikkust tundes samuti lauale paneb.
Perekond istub üles rivistunult Svenskt Tenni diivanitel, täissöönud ja rahulolevad, käes auravad tassid koduse glögiga. Kurguauguni haletsusväärselt ja üle mõistuse silmakirjalikult vahetavad nad kõrke pilke, paludes George’il rääkida oma tööst „lobistina”, nad hääldavad seda sõna samamoodi, nagu ütleksid „ekskrement” või „tõusik”.
„Kuradi sitapead,” sisistab George oma tühjas kabinetis.
Väike kohvimasin tegi häält ja täitis tema tassi poolest saadik Nespressoga. See oli tema kolmas espresso, ja kell polnud veel kümmegi. Enne hommikust kohtumist Digital Solutionsi nime kandva uue kliendiga tundis ta end ebatavaliselt närvilisena. George’i ülemus, Euroopa osakonna ameeriklasest tegevdirektor Richard Appleby oli öelnud, et klient soovib just nimelt George’iga kohtuda. Iseenesest on see ju hea märk. Nähtavasti on jutt temast siis juba liikvele läinud. Jutt, et ta suudab Brüsselis suuri tegusid korda saata. Suudab suunda muuta.
Aga kaunis nõme oli see, et tema ei teadnud nendest midagi. Pagan, Digital Solutionsi nime kannavad ju tuhanded firmad. Võimatu on teada, mida nad endast kujutavad. Sääraseks asjaks ei saa ette valmistuda. Saab ainult head nägu teha ja rinnaga peale minna. Seni, kuni kliendid on nõus prisket arvet maksma, pole siin millegi üle kobiseda. Merchant & Tayloris ei vigurdata. You pay you play2 oli mitteametlik moto. Kemikaalid, relvad, tubakas. Anna ainult tulla. Kas polnud Appleby kunagi üheksakümnendate alguses Põhja-Koread esindanud? Või on see ainult müüt? Vahet pole. Aga George oleks eelistanud juba enne koosoleku algust teada, kes kurat need tüübid on, kes teisel pool lauda istuvad.
Higistamine ei tahtnud pärast hommikust squash’i ikka veel lõppeda. Helesinine Turnbull & Asseri särk kleepus selja külge. Kuradi vastik. Loodetavasti lõpeb see enne koosoleku algust, mõtles ta. Ega kohvigi asja paremaks ei tee.
Nägu krimpsutades neelas ta väikese espressotassi ühe sõõmuga tühjaks. George jõi kohvi nagu itaallane. Ainult väike espresso, püstijalu. Väljapeetud. Stiilne. Ka siis, kui ta oli üksi oma kabinetis. Hetkekski ei tohi end lõdvaks lasta. Sa oled see, kellena sa paistad.
Viie minuti pärast kümme. Ta korjas kokku pataka pabereid, kirjaploki ja pastaka. Paberitel polnud Digital Solutionsiga mingit pistmist. Aga klient seda ei tea. Ta ei saa ju kohtumisele minna nagu mingi kuradima praktikant, paljas pastakas püsti peos.
George oli seitsmenda korruse nurgal asuvat nõupidamisruumi hakanud armastama kohe, kui ta Merchant & Taylorisse tööle tuli, ja kui võimalik, siis pani ta vajadusel alati endale just selle kinni. Kaks klaasseina eraldasid nõupidamisruumi kontorimaastikust, kus ka George omal ajal oma karjääri alustas. Ukse kõrval lüliti juures asuvale nupule vajutades kattus klaas otsekui jäälilledega, muutus läbipaistmatuks ja paksuks. Esimestel nädalatel uues töökohas, kui George istus oma arvuti ees ja koostas ebahuvitavaid analüüse suhkru-, auto-, polümeeritööstuses või mis iganes valdkonnas tegutsevatele klientidele ning kirjutas surmigavaid uudiskirju, olid klaasseinad kõige vingem asi, mida ta kunagi näinud oli. Ta armastas vaadata, kuidas kogenud konsultandid läksid oma
Kes maksab, tellib muusika (ingl. k)