Kirikuehitajad. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
liikuma, tahan ju näha oma naist ja poega.”
„Ei, Kalle, puhka veidike ja söö – olete ju mõlemad väsinud ja näljased, istuge – ma valmistan rooga … istuge ometi,” anus Linda.
Ta ei tahtnud jääda Õnnemeelega üksinda, kartis teda. Sellepärast tahtiski hoida Kallet kinni, seni kui tuleb Võttele. Mehed olid näljased ja kui asi puutus söögisse, siis kuulekad ja allusid, nii et Linda hakkas askeldama toitudega ja lapsed olid tal abiks.
„Kui palju sul nüüd lapsi on?” küsis Õnnemeel.
„Viis.”
„Kui vanad nad on? Minu poeg on üheteistkümneaastane, seda ma tean, aga need Võttele omad?”
„Näe, siin nad on: kõige vanem on Marta – sai juba kaheksaseks, järgmine on Matteus, me kutsume teda Matiks, tema on kuuene, siis tuleb Magdalena, lapsed kutsuvad teda Leenaks, aga ma ise ikkagi Magdalenaks, ja kõige väiksem on Andres, tema sai hiljuti kaheseks.”
„Kõik lapsed on võõraste nimedega …”
„Kristlaste nimed, oleme ju ristitud.”
„Kas Jutal on palju lapsi?” küsis Kalle vahele.
„Üks ainus … ja see on sinu.”
„Ah, või rohkem polegi?”
„Ta mees oli vana ja haiglane, polnud temast enam asja ja surigi viimaks.”
„Oo, siis on minu asjad korras, olukord on endine … mis sellest, et oli vahepeal abielus.”
Kalle naeratas nüüd pikemalt. Viimaks naeris. Tõusis uuesti üles ja tahtis hakata minema. Linda sõitles teda jällegi ja käskis oodata.
„Ma panen kohe toidu lauale, söö enne … siis lähed.”
Mees muutus kärsituks ja elavnes. Ta olekusse tekkis rõõmu. Mõtelda, tal oli naine ja poeg ja ta võis nende juurde minna. Ometi kord elus oli ta paremas olukorras kui Õnnemeel, kes oli nüüd morn ja noris Linda kallal. Ta olekski juba teele asunud, kui näljatunne poleks pannud teda seisatama.
Õnnemeel ründas Lindat aga uute küsimustega.
„Kas siin on nüüd palju ristituid?” küsis ta.
„Kõik rahvas, keda nägid, on ristitud.”
„Taanlased ristisid?”
„Kes preester Johannesest jäi ristimata, selle ristisid Taani preestrid.”
Preester Johannese nime mainimise puhul liigatasid kõik korraga. Õnnemeelele oli jätnud too mees kibestustunde hingele, ta oli tolle preestri nimegi vahepeal unustanud, aga nüüd Linda juuresolekul tekkis kiivus talle südamesse ja ta tuju muutus veelgi halvemaks. Kalle mõtles aga preestrile tänutundega, sest tema imelikul mõjul oli Juta jäänud rasedaks ja nüüd oli tal poeg. Ta pidi hakkama isegi preestrit kiitma, aga nähes Õnnemeele tusast nägu, mõnules ainult iseenda mõtetega. Linda süda aga kihvatas. Ta meenutas preestrit suure hardumusega, mälestus temast oli vahepeal peagu haihtunud, aga nüüd Õnnemeele lähedus tegi ta meeled härdaks ja ta oleks nutnudki, kui muud mõtted poleks ta pead koormanud.
„Preester Johannes on surnud,” ohkas ta tasakesi.
Jällegi liigatasid kõik.
„Surnud?!” hüüdsid mehed peagu ühest suust.
Keegi neist ei rääkinud enam midagi. Linda tegi aga ristimärgi rinnale, ta käed kohmetusid ja hääl kippus värisema. Kõik vedas tal sel päeval viltu, Õnnemeele ilmumine kusagilt haua tagant, selle karm ja kurjakuulutav suhtumine ja nüüd korraga õrn mälestus tollest heast inimesest, kes on surnud. Kuid väikene valguse säde vilksatas talle korraga pähe: ehk preester Johannes pole ka surnud? Kui Õnnemeel ilmus kümne aasta pärast välja, ehk viimaks preester ka … Linda meel muutus järsku rõõmsamaks.
Varsti oligi toit laual ja mehed hakkasid sööma. Linda talitas ja vaatas pealt. Nüüd sai ta vähemalt vaadelda Õnnemeelt lähemalt. Ta kohkus. Mees tundus talle täielikult võõrana. Kogu tema olek oli võõras. Sõi aplalt ja lohakalt, kiikas tihti kartlikult kõrvale, nagu varitseks mingi ootamatu hädaoht, ja näoilme väljendas võikust. Oi, endisest Õnnemeelest ei olnud enam midagi järel. Ja talle meenus mees endisest ajast, kui ta oli saabunud sõjast. Ka siis oli ta söötnud teda ja vaadelnud, ka siis oli olnud mees näljane ja oli söönud ahnelt, aga korralikult. Tema olekus oli olnud julgust ja väärikust – malevapealiku väärikust: silm selge ja julge, vaates uhkust ja teatavat üleolekut. Nüüd oli see kõik kadunud. Talle meenus nagu läbi udu Õnnemeel noorukina, kui ta oli käinud korduvalt neil külas, uhkes Kotso kodus, ja Linda oli pakkunud talle ka einet. Siis olid nad mõlemad istunud laua taga ja söönud, aga Õnnemeel oli olnud arg, tagasihoidlik ja … ah, isegi viisakas ning hoolitseja. Talle oli siis isegi meeldinud too nooruk. Linda süda tõmbus valust kokku: kuis võib meeldiv mees muutuda pikapeale võõraks, isegi vastumeelseks. Jah, endist Õnnemeelt ei olnud enam. Nüüd seisis ta ees võõrailmeline ja kössivajunud mees, kelle silmad väljendasid tigedust ja veidikene võltskustki, ja kes pidas teda oma naiseks. Ei! Ja tuhat korda ei! Sellist meest ta ei talunud ja ei vahetaks mingil tingimusel pehme- ja lahkeloomulise Võttele vastu.
Linda libistas silmad oma õemehele. Veelgi viletsam ja vaevalisem oli too. Vaikne ja peitunud endasse. Ainukene silm tegi teda kohmetuks ja kuidagi saamatuks. Vaatas tihti abiotsivalt Õnnemeele poole, kuigi mingit abi tal nüüd vaja ei olnud. Kuid Kalle olekus oli teatavat endise aja mahedust ja painduvust. Ta häälekõlagi tundus Lindale tuttavana ja pehmena. Kuigi mehe välimus oli põhiliselt muutunud, tundus tema käitumine Lindale kodusena. Sellist meest ta ei võõrastanud ega kartnud. Ja olnuks Õnnemeel samasugune, oleks teda hoidnud ja kahetsenud, oleks haletsemistundest isegi emmanud. Oleks istunud nende kõrvale ja pärinud nende vangipõlve elu üle teateid. Oleks murdnud nendega koos leiba ja saanud jälle lähedasteks inimesteks. Siis oleks Linda oma endisesse mehesse suhtunud ka teisiti. Kuid Õnnemeel oli teretanud teda külmalt, oli rääkinud tigeda häälega ja oli nõudnud teda enesele. See oli teinud ta südame külmaks, nii külmaks, et kartis laua juures rääkidagi.
Kui meeste näljatunne hakkas kahanema, hakkasid nad rääkima. Kiitsid esiteks koduseid toite ja head piima, mida nad polnud kaua maitsenud. Värske või – oh, selle maitsegi olid nad unustanud. Õnnemeel ise muutus rahulikumaks ja terav toon ta hääles vähenes. Linda muutus ka jutukamaks, kuid Kalle muutus härdaks. Ta võitles kõvasti pisaratega, kui rääkis kodustest asjadest. Linda kõneles aga peamiselt temaga, sest kartis Õnnemeele ägestumisi, mis võinuks kergesti juhtuda nende isiklikkude vahekordade arutamisel.
„Olen kogu vangipõlve ajal mõtelnud kodule,” lausus järsku Õnnemeel ja vaatas teraselt Lindale otsa.
„Mina olen ainult sellest elanud,” lisas Kalle.
„Kus te siis selle aja olite?” küsis nüüd Linda.
„Oh, igal pool, ainult mitte kodumaal.”
„Suurem osa aega aga merel,” lisas jälle Kalle.
„Merel? Teie pole ju meremehed.”
„Ei pruugigi olla, sõudsime ainult laevu – olime galeeridel.”
„Galeeridel? Mis see on?”
„Põrgu! Just see, mida kristlaste papid kutsuvad põrguks, ainult ilma tule ja tõrvata. Sinna see Kalle jättiski oma ühe silma.”
„Aga kisendamist ja hammaste kiristamist on alaliselt,” lisas too.
Linda vaikis ja sai jälle erutatud. Uskumata, mehed olid olnud põrgus. Aga preestrid olid seletanud, et ainult hauataguses elus on taevas ja põrgu. Nüüd räägivad mehed aga maapealsest põrgust ja ütlevad endid sealt tulevat.
„Kas olete juba ristitud?” küsis ta seejuures.
„Isegi mitmel korral.”
„Siis olete kristlased ja teate, et põrgu on ainult peale surma.”
„Põrgu on igal pool, kus seda aga tehakse,” vastas Õnnemeel külmalt.
See