PROLOOG

      Elas kord armas printsess Maria Krystyna. Tema päevad möödusid lossis, kus ta luges raamatuid algusest lõpuni. Siis tulid natsid ja nende järel stalinistid. See raamat on tema perekonna lugu ja see saab alguse lõpust.

      Tund enne südaööd, 18. augustil 1948, lebas üks Ukraina polkovnik surnult Nõukogude vanglas Kiievis. Ta oli tegutsenud Viinis spioonina, töötades esmalt Teise maailmasõja ajal Hitleri vastu ja siis, külma sõja alguses, Stalini vastu. Tal oli õnnestunud jääda tabamatuks gestaapole, aga Nõukogude vastuluurega tal nii hästi ei läinud. Ühel päeval ütles see Ukraina polkovnik, et ta läheb välja lõunat sööma, ja Viinis ei nähtud teda enam mitte kunagi. Punaarmee sõdurid röövisid ta, seejärel viidi ta lennukiga Nõukogude Liitu ja seal kuulati teda üle rohkem, kui ta suutis taluda. Ta suri vanglahaiglas ja maeti tähistamata hauda.

      Sel Ukraina polkovnikul oli vanem vend. Temagi oli polkovnik, temagi oli hakanud vastu natsidele. Selle vapruse eest oli ta sõja ajal istunud Saksa vanglates ja vangilaagrites. Gestaapo piinajad olid teinud ta poolest kehast halvatuks ja ühest silmast pimedaks. Pärast Teist maailmasõda koju tulles oli ta püüdnud oma perekonna valdusi tagasi nõuda. See kinnisvara asus Poolas ja vanem vend oli ka ise poolakas. Tema maavalduse, mille natsid olid 1939. aastal enda kätte haaranud, konfiskeerisid kommunistid 1945. aastal. Teades tema perekonna saksa päritolu, olid natside ülekuulajad tahtnud sundida teda tunnistama, et ta on rassi poolest sakslane. Ta oli keeldunud seda tegemast. Nüüd kuulis ta sama argumenti uuelt kommunistlikult režiimilt. Ta on rassi poolest sakslane, olid nad öelnud, sellepärast pole tal õigust maale uues Poolas. Selle, mille natsid olid ära võtnud, hoidsid kommunistid endale.

      Samal ajal oli Poola polkovniku lastel probleeme uue kommunistliku korra tingimustes kohanemisega. Arstiteaduskonda sisseastumisel pidi tema tütar määratlema oma pere sotsiaalse kuuluvuse. Ette antud võimaluste seas olid töölisklass, talupojad ja haritlased – marksistliku bürokraatia tavapärased kategooriad. Pika kõhklemise järel kirjutas noor neiu nõutult: „Habsburg”. See oli tõsi. Meditsiinikooli sisseastuja oli noor printsess Maria Krystyna Habsburg. Tema Poola polkovnikust isa ja Ukraina polkovnikust onu olid Habsburgi printsid, keisrite järeltulijad, Euroopa kõige suursugusema pere liikmed.

      Maria Krystyna isa Albrecht ja onu Wilhelm sündisid 19. sajandi lõpul ning said täisealiseks impeeriumide maailmas. Sel ajal valitses nende perekond ikka veel Habsburgide keisririiki, Euroopa uhkeimat ja vanimat valdust. Habsburgide riik, mis ulatus Ukraina mägedest põhjas kuni Aadria mere soojade veteni lõunas, hõlmas tosinat Euroopa rahvast ning võis viidata 600 aasta pikkusele katkematule võimulolekule. Ukraina polkovnikut ja Poola polkovnikut – Wilhelmi ja Albrechti – kasvatati kaitsma ja laiendama perekonna impeeriumi rahvusluse ajastul. Neist pidid saama Poola ja Ukraina vürstid, kes on lojaalsed monarhiale laiemalt ja alluvad Habsburgide keisrile.

      Säärane kuninglik rahvuslus oli nende isa Stefani idee. Tema oli see, kes loobus keiserliku perekonna traditsioonilisest kosmopoliitsusest ja hakkas poolakaks, lootes saada Poola regendiks või vürstiks. Tema vanim poeg Albrecht oli lojaalne pärija, noorem poeg Wilhelm aga oli mässaja – poiss, kes valis teise rahvuse. Sellegipoolest aktsepteerisid mõlemad pojad oma isa põhipostulaati. Rahvuslus on vältimatu, arvas ta, aga impeeriumide hävimine ei ole seda mitte. Igale rahvale oma riigi tegemine ei vabasta rahvusvähemusi. Selle asemel, nägi ta ette, teeb see Euroopast näotu kuhjatise nõrku riike, mille püsimine sõltub tugevamatest riikidest. Eurooplastele oleks parem, uskus Stefan, kui nad lepitaksid oma rahvuslikud püüdlused kõrgema lojaalsusega impeeriumile, konkreetselt Habsburgide monarhiale. Ebatäiuslikus Euroopas oleks Habsburgide monarhia rahvuste draamale parem lava kui ükski alternatiiv. Las rahvuspoliitika jätkub, arvas Stefan, salliva impeeriumi mugavates oludes, vaba ajakirjanduse ja parlamendi olemasolu tingimustes.

      Niisiis oli Esimene maailmasõda tragöödia Habsburgide perekonna Stefani harule ja kogu dünastiale. Sõja kestel pöörasid Habsburgide vaenlased – venelased, britid, prantslased ja ameeriklased – rahvustunded keiserliku perekonna vastu. Sõja lõpuks oli Habsburgide monarhia tükkideks kistud ja verest tühjaks jooksnud ning natsionalism oli Euroopa ülim valitseja. 1918. aasta lüüasaamise tragöödia oli kõige rängem noorimale pojale Wilhelmile, kes pidas ennast ukrainlaseks. Enne Esimest maailmasõda olid Ukraina maad olnud jagatud Habsburgide ja Vene impeeriumi vahel. Sestap kerkis esile rahvusriikluse küsimus, mille Wilhelm oli endale esitanud. Kas Ukraina oleks võimalik ühendada ja liita Habsburgide monarhiaga? Kas tema võiks valitseda Ukrainat Habsburgidele, nii nagu tema isa oli lootnud valitseda Poolat? Ühe pika hetke jooksul tundus, et võiks.

      Wilhelmist sai Ukraina Habsburg, kes õppis selgeks ukraina keele, juhatas Esimeses maailmasõjas ukraina üksusi ja sidus end tihedasti oma valitud rahvusega. Tema šanss aupaisteks saabus siis, kui bolševike revolutsioon 1917. aastal Vene impeeriumi hävitas ning jättis Ukraina vallutatavaks. Habsburgide keiser lähetas Wilhelmi 1918. aastal Ukraina steppi ning seal töötas too talupoegade seas rahvusteadvuse ülesäratamise nimel ning aitas vaestel hoida alles maad, mille nad olid rikastelt võtnud. Temast sai kogu maal legend – Habsburg, kes rääkis ukraina keelt, ertshertsog, kes armastas lihtinimesi – Punane prints.

      Punane prints Wilhelm von Habsburg kandis Austria ohvitseri vormi, Habsburgide ertshertsogi õukondlikke regaale, Pariisi pagulase lihtsat ülikonda, Kuldvillaku ordeni ketti ja aeg-ajalt ka kleiti. Ta oskas käsitseda saablit, püstolit, tüüri ja golfikeppi; naistega oli ta vahekorras hädavajaduse ja meestega naudingu pärast. Ta oskas rääkida oma ertshertsoginnast ema itaalia keelt, ertshertsogist isa saksa keelt, oma kuninglike Briti sõprade inglise keelt, oma isa valitseda loodetava maa poola keelt ja tema enda valitseda loodetava maa ukraina keelt. Ta polnud mingi süütukene, aga süütukesed ei suudagi riike rajada. Iga rahvusrevolutsioon, nagu ka iga armatsemispuhang, võlgneb midagi eelnenule. Iga rahvaisa on sarvi maha jooksnud. Nii poliitilise lojaalsuse kui ka seksuaalse siiruse poolest näitas Wilhelm üles tõelist häbitust. Talle ei tulnud pähegi, et keegi teine võiks määratleda tema lojaalsussuhteid või piirata tema ihasid. Ometi avaldub sellessamas hooletuses ka teatav kõlbeline eeldus. See eitab – olgu parfüümipahvakuga Pariisi hotellitoas või võltsija tindiplekiga Austria passis – riigi võimu defineerida indiviidi.

      Sellel kõige olulisemal tasandil ei olnud Wilhelmi suhtumine identiteeti väga erinev oma venna Albrechti omast. Albrecht oli perekonnainimene, lojaalne Poolale, oma isa hea poeg. Totalitarismi ajastul käitus kumbki vend paljuski samamoodi, olles teineteise tegevusest täielikus teadmatuses. Kumbki teadis, et rahvus on muudetav, aga mõlemad keeldusid ähvarduste survel seda muutmast. Albrecht eitas natsidest ülekuulajaile, et ta on sakslane. Ehkki tema perekond oli valitsenud Saksamaa alasid aastasadade jooksul, lükkas ta tagasi natside arusaama rassist – justkui oleks päritolu määratlenud tema rahvuse. Ta valis Poola. Wilhelm võttis suuri riske Nõukogude Liidu vastu spioneerides, lootuses, et lääneriigid kaitsevad Ukrainat. Nende kuude jooksul, mil Nõukogude salapolitsei teda üle kuulas, rääkis ta otsusekindlalt ukraina keeles. Kumbki vend ei toibunud neile totalitaarsete võimude poolt osaks saanud kohtlemisest ega ole seda tegelikult suutnud ka Euroopa, mida nad esindasid. Nii natside kui ka sovettide jaoks oli rahvus midagi sellist, mis väljendas muutumatuid minevikufakte, mitte inimese tahteakti olevikus. Kuna nad valitsesid nii vägivaldselt nii suurt osa Euroopast, siis on see arusaam rassist jäänud meiega – toimumata ajaloo koolematu käsi.

      Neil Habsburgidel oli pisut elavam käsitus ajaloost. Dünastiad võivad kesta igavesti, ning harva esineb dünastiat, mis ise usuks, et ta on väärt vähemat. Stalin valitses veerand sajandit, Hitler vaid kaheksandiku sajandit. Habsburgid valitsesid sadu aastaid. Stefanil ja tema poegadel Albrechtil ja Wilhelmil – 19. sajandi lastel – polnud mingit põhjust uskuda, et 20. sajand jääks nende perekonnale viimaseks. Mis oli lõppude lõpuks rahvuslus Püha Rooma riigi keisrite perekonnale, kes oli elanud üle Püha Rooma impeeriumi hävingu, katoliiklike valitsejate perekonnale, kes oli üle elanud reformatsiooni, dünastia alalhoidjate perekonnale, kes oli üle elanud Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõjad? Esimese maailmasõja eelsetel aastatel olid Habsburgid kohanenud modernsete ideedega, aga pigem nii, nagu meremees seab oma purje ootamatu tuule järgi. Reis pidi jätkuma pisut teistsugusel kursil. Kui Stefan ja tema pojad olid rahvuse mõttega kaasa läinud, siis mitte ajaloolise paratamatuse tundest, eelaimusest, et rahvused peavad tulema ning vallutama, et impeeriumid peavad värisema ja langema. Nad arvasid, et Poola ja Ukraina vabadust saab kokku sobitada Habsburgide võimu laiendamisega