ei saa varjata ergavat päikest;

      sansaara pikad kalpa‘d …”

      Palju selle maailma ajastuid, kalpa’sid …

      See on alati olemas, see on su loomus.

      Kasulik on saada aru ühest asjast. Reaalsusele lähenemisel on kolm moodust. Üks on empiiriline, teaduslik lähenemine: eksperiment objektiivse maailmaga, ja kui mingi asi pole eksperimendiga tõestatud, siis ära seda aktsepteeri. On ka teine lähenemine, loogiline mõistus. See ei eksperimenteeri; see lihtsalt mõtleb, vaidleb, leiab poolt- ja vastuargumente, ning vaid mõttepingutusega, mõistusega, teeb omad järeldused. Ning on kolmas lähenemine, metafoorne: poeetiline ja religioosne lähenemine. Need on kolm lähenemist, kolm dimensiooni, mille kaudu jõuda reaalsuseni.

      Teadus ei saa minna objektist väljapoole, sel lähenemisel on teatud piirid. Teadus ei saa välisest eemalduda, sest ainult välisega on eksperimendid võimalikud. Filosoofia, loogika ei saa minna väljapoole subjektiivset, sest see on mõttepingutus, sa töötad selle välja oma peas. Sa ei saa meelt likvideerida; sa ei saa minna sellest väljapoole. Teadus on objektiivne; loogika, filosoofia on subjektiivne. Religioon liigub edasi, poeesia liigub edasi: see on kuldne sild. See ühendab objekti ja subjekti. Aga siis saab kõigest kaos – loomulikult väga loominguline, sest tegelikult pole loomingulisust ilma kaoseta. Ent kõik muutub eristamatuks, jaotused kaovad.