Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
sa seda Roosi pärast?”
“Ei! Mis temal sellest on.”
“Loll!” hüüdis tüdruk.
“Olgu, aga näe, teen. Eks katsume, kumb on kangem, mina või kroonu.”
Ütles ja pani uuesti pilli üürgama.
Tulid pikemad ja pimedamad ööd. Nii mõnelgi õhtul, kui kõik pugesid magama, lippas Jaagup mööda peenart väljamäest alla, lidus tükk maad kõval kraavikaldal ja pöördus siis sohu, mis muutus peagi kõrgeks laukarabaks.
Jaagup tõttas Põlluotsa Roosi poole. Ei tal olnud mahti kuigi kaua seal olla, aga tal oli sellestki küll, kui sai tüdrukule kätt anda ja temaga mõni sõna sosistada. Ta oleks isegi sellega leppinud, et ainult mõni minut akna all seista, aga seda ei tohtinud, sest siis oleks ta teiste poiste küüsi võinud langeda. Sellepärast pidi ta alati läbi akna sisse pugema.
Pimedas toas istus ta tüdruku sängi serval, kuna see ise teki alla puges. Tasa, tasa pidid nad rääkima ja seda mitte vanemate pärast, kes magasid teises toas, vaid nende kõrvade kartusel, kes võisid salaja tulla akna taha kuulama. Sest Muska ei liputanud mitte ainult Jaagupi tulles saba, vaid kohtles sama sõbralikult veel mitut teist poissi. Kui kellegil tõepoolest peretütre ilust kasu oli, siis just karvasel Muskal: temale kanti lepituseks parimad suutäied. Niisugune mesinädalate kestvus demoraliseeris vaga ja kasina Muska sedavõrd, et peremees tema ärksuses ja truuduses kahtlema lõi, kuna perenaine teda aina närvaks sõimas ning imestas.
“Kellest see koer küll peaks elama ja paksemaks minema.”
“Vanaks hakkab teine jääma, mis muud. Armastab aga magada, ei haugu,” ütles peremees ja kõigil tõusis tundmus, nagu peetaks Muska kohta juba kurja nõu.
Jaagup ei teadnud midagi paremat kui pimedas Roosi juures istuda, tema sõrmedega mängida ja tasakesti sosistada. Ainult kord sattus Roosi pats talle pihku, kas juhuslikult või kuidagi muidu, seda Jaagup ei teadnud. Aga üks oli selge: selle patsi pärast kogu see asi tuligi. Issand jumal, et ilmas võivad niisugused patsid olla ja et neid võib pimedas toas peos hoida! Mis on lõõtsapilli mängimine selle kõrval.
Jaagup unustas kõik – aja ja ettevaatuse. Nõnda said oma küla poisid akna taga teada, et keegi on toas Roosi juures. Aga kes? Arutati kõik omad poisid läbi, aga neist ei võinud keegi täna olla. Lõpuks: kes muud, kui kuradi Pilli-Jaagup. Tema sinder, neh! See molkus! Nende Roosi juures! Nõnda arvasid poisid väljas ja otsustasid oodata kas või hommiku valgeni.
Hommikul oli Põlluotsal rukkirehe, tõusti vara üles, nii et Jaagupil tuli sääred teha. Aga kuhu või kuidas, kui poisid väljas ootavad? Nad peksavad ta ju vaeseomaks, sest rammu pole Jaagupil kuigi palju ning riielda ei oska ta põrmugi. Jaagup kaotas pea. Jeesus Kristus, sa armastuse ülalpidaja ja kaitsja, anna ise kallist nõu Vargamäe Jaagupi päästmiseks.
Aga Roosil oli nõu valmis: ta viis Jaagupi tasahilju rehetuppa, sealt reiaalla. Kättpidi talutas ta tema redeli juurde ja ütles.
“Kui üles saad, pööra paremat kätt, pahemal pool magavad sulane ja karjane. Ole tasa, aga ära karda, mõlemad on raske unega. Roni härjapea hunniku otsa, sealt saad unkasse. Passi ja piilu, et poisid sind kätte ei saa. Isa tõuseb varsti, hakkame rehele. Tule jälle, ma ootan.”
Nõnda sosistas Roosi Jaagupile kõrva sisse ja ilusamaid sõnu ning magusamat helinat polnud Jaagupi kõrvad kunagi kuulnud.
Kaua pidi Jaagup ristikheina virna otsas läbi unka piiluma, sest varitsejad ei lahkunud ka siis mitte, kui Põlluotsal juba rehele hakati. Alles valgehakul julges Jaagup läbi unka katusele ronida, sealt räästale laskuda ja toa taha hüpata, kust jooksis üle põllu metsa.
Sügisel liisku minnes oli Jaagup peenike nagu piibuork: ei andnud mõõtu täis ja jäeti teiseks aastaks. Poiss naeris, sest kroonu oli tüssatud. Tuleval aastal tahtis ta veel paremini teha, sest ta oli ju uusi nükkeid juurde õppinud. Vargamäele jäi ta teiseks aastaks edasi. Talvel tegi omale suusad ja suhistas nendega ööseti üle raba Põlluotsale. Aga talvised olud olid palju halvemad kui suvised. Pika reisi tasuks ei saanud ta kunagi muud kui aga silmapilguks neiuga rind rinna vastu seista väljas pakase käes, kuhu neiu tuli, kuuldes aknal poisi tasast koputust. Ja seegi lõbu oli ühendatud suure hädaohuga.
Viimast korda võttis ta niisuguse teekonna ette veel kevade tulekul, kui madalamais paigus oli juba elus vesi lume all. Siis puudus vähe, et ta oleks oma naha jätnud tagakiusavate poiste kätte. Ta pääsis ainult sellepärast, et oskas noorest lepikust läbi suhistada, kus rinnuni lund, mis paljast jalga ei kandnud. Siin oligi see koht, kus kannul seisvad külapoisid üksteise järele kõik lumme soperdama jäid, kuna aga Jaagup suuskadel nagu mees muistegi läbi suhistas. Selle aja peale, kui poisid lepikulumest pääsid, oli Jaagup juba kaskede alt läbi ja üle lodu, mis sügavat lumealust vett täis. Siit ei saanud poisid üle ja nõnda kihutas Jaagup lagedale rabale, nagu polekski teisel pool lodu kiruvaid ja sajatavaid külapoisse.
Aga nagu öeldakse: unustab hoidja ja tabab püüdja, nõnda sündis lõpuks siingi. Sügisepoole suve kohtas Jaagup Roosit ühel pühapäeval kiriku juures ja sai temaga seal mõni sõna juttu ajada. Neiu ütles poisile, et tulgu aga: kõik on samuti nagu mullu suvelgi. Jälle on ta oma väikesest talvekambrist ära tulnud ettetuppa, kus lahedam. Voodi sealsamas, kokkuräägitud koputus aknale seesama.
Jaagup läks. Aga juba üle raba minek osutus õnnetuks: eksis teelt ja kukkus laukasse, kus sai kaelani märjaks. Võttis riided kuni särgini seljast ja väänas neist vee, siis läks edasi. Ometi ei pääsnud ta Põlluotsa akna taha koputama, vaid sellesama noore lepiku vahel, kus külapoisid talvel teda taga ajades olid lumme jäänud, olid nad tal täna vastas ja võtsid ta kinni. See oli esimene kord, kus Jaagup läks Põlluotsale kokkuräägitud päeval, muidu käis ta ikka huupi, ja sel esimesel päeval langes ta varitsejate küüsi, kas Roosi äraandmise tõttu või sellepärast, et ta enne seda temaga kiriku juures juttu ajas, mille tagajärjel poisid tema tulekut võisid oletada, seda ei saanud Jaagup kunagi õieti teada.
Külapoisid peksid Jaagupi lepiku vahel vaeseomaks, nii et ta teist keretäit nende arvates enam ei peaks tahtma. Uimaselt jätsid nad ta sinnapaika. Koidikul viluga tuli Jaagup meelemärkusele ja leidis enda peaaegu üleni verisena: igal pool haavad ja muhud. Võttis enne aega, kuni ta jalule sai ja kodu poole hakkas tuigerdama. Aga jõud lõppes peagi, pidi maha heitma puhkama.
Kogu selle päeva tuigerdas ja roomas ta rabas laugaste vahel – viimaks sõna otseses mõttes neljakäpakil, sest jalulseismiseks ei jatkunud enam jõudu. Aga Jaagup ei tahtnud rabale surema jääda, vaid sihtis peaga aina Vargamäe poole, mille vanad männid väljamäe tipul temale teed viitasid. Alles hilja õhtul jõudis ta oma väljamäe äärde. Jõud oli tal viimase pügalani otsas. Väljamäest ülesse sai ta ainult roomates. Ta ronis kodus aidatrepi alla ja jäi sinna ootama, kuni Miina aita magama tuli. See oli ligi kolmekümnene vanatüdruk mingisuguste imelikkude elutute ja tuimade silmadega, laia nina ning tugevate jalgadega. Teda polnud vististi keegi kunagi armastanud ja näis, nagu ei võiks ka tema kedagi armastada.
“Miina!” hüüdis Jaagup trepi alt, kui tüdruk parajasti hakkas aidaust lahti tegema.
Tüdruk ehmus, tõmbas aidaukse raginal lahti, hüppas sisse, hoidis kramplikult ukse sisemisest haagist kinni, pistis pea ukseprao vahelt välja ja küsis kohkunult, samuti sosinal.
“Kes seal on? Kes hüüab?”
“Mina!” vastas sosin ja keegi ronis aidatrepi alt välja.
Aidauks prahvatas kinni ja läks haaki.
“Miina, rumal, mis sa kardad, see olen ju mina, Jaagup,” ütles poiss nüüd hädise häälega.
Aidauks läks uuesti lahti.
“Kuhu sa täna jäid?” küsis tüdruk. “Peremees on kuri ja perenaine hirmul.”
“Tule aita mind, Miina,” palus poiss, kel nõrkusehooga peale tuli.
Miina ei saanud alguses kuidagi aru, teeb poiss vigurit, on ta purjus või mis temaga on. Aga kui ta viimaks taipas, mis Jaagupiga sündinud, hellus ta pisarateni.
“Seda