Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
see teiste all kängus ja lühike, nii et temaga ülalt maha vibutades mingit külma tuult südame alt läbi ei käinud. Poisid katsusid mitu ja mitu korda, aga ikka seesama: Indrek maitses pisutki seda jumalikku tundmust, Andres mitte sugugi, ehk küll Indreku pea nii kõrgele ei kannatanud ronida kui Andresel, sest tema käed läksid kõrgel puu küljest lahti, hoia nii kõvasti kinni kui tahad. Nõnda tekkis Andresel peaaegu arvamine, et Matu ehk luiskas pisut kaselatvadega allalaskmisest rääkides ja et Indrekki kipub Matu õlul luiskama, kui ta kinnitab, nagu tunneks ka tema mingisugust imelist külma tuult südame all, rippudes vibutava kase ladvas.
Pärast ronimist istusid poisid tuules kõikuvate ja kohisevate kaskede all, vahtisid nende kõrgete kroonide poole üles ja arutasid.
“Vaat’ kui võiks selle kõige pikema kase ladvaga alla lasta, siis tunneks,” arvas Andres.
“Siis tingimata,” kinnitas Indrek.
“Aga ega sinu pea ei kannataks seda välja,” ütles Andres.
“Ega vist küll,” oli noorem vend nõus. “Enne hakkaks ringi käima.”
“Sinul põleks siis pikast kaskedest miski, niikuinii ei saaks sa alla lasta.”
“Eks ma näeks, kui sina lased.”
“Mis see aitab, ega sa vaatamisega ikka külma tuult südame all tunneks.”
“Ehk tunneks,” arvas noorem. “Tunneks küll. Ma tunnen nüüdki pisut, kui sa kõrgemalt alla lased. Nii kui viskad oma jalad puust eemale, nii kohe tunnen.”
“Aga mina ise ei tunne põrmugi,” kinnitas Andres.
“Aga kas sa siis ka ei tunne, kui sa ülalt kõrgelt mööda kuuseoksi kaksiti alla lohistad?” küsis Indrek.
“Mitte midagi ei tunne, ainult hea on libiseda,” kinnitas Andres.
“Aga minul on vaadates nagu hirm ja see teebki külma tuult südame alla. Mõtlen, et kui korraga lähvad käed lahti ja hakkad kukkuma, ikka allapoole ja allapoole, kuni prantsti maha. Mäletad, kuda mina koplis lepa otsast kukkusin, kui lepalatv katki läks?”
“Lepp on teine asi, aga need siin on kased. Kask on sitke. Ja kuda võivad käed lahti minna, kui ma kõvasti kinni hoian ja ise lahti ei lase.”
“Aga kodus katuksel sul ju läksid lahti,” tuletas noorem vanemale meelde. “Tahtsid vibunoole harja juurest ära tuua, aga hakkasid libisema. Peaaegu oleks maha kukkunud.”
“See oli katuksel, õled on kuivaga hirmus libedad, nagu elus jää. Ega siis kuuseoksad libedad ole, kui ma seal alla lohistan.”
“Jüst räästa peal said kätega kinni, ma kartsin, et nüüd tuled kividele.”
“Ega seda ole,” suurustas Andres.
“Aga kas sul siis käis külm tuul südame alt läbi?”
“Ei käind.”
“Aga minul käis, kui nägin, et libisesid. Käis nagu südame ja päkkade alt läbi, tundsin kohe.”
“Mis sul siis sest oli, ega sina libisend.”
“Aga ikka tundsin. Ja tead: ma tunnen paergu veel, kui selle peale mõtlen.”
Niisugune jutt ei meeldinud Andresele. Tema ei kannatanud, et Indrek midagi muud võis tunda kui tema, liiatigi veel neist asjus, mis temaga sündis. Ja kui ta seda sõnadega oma vähemale vennale ei suutnud arusaadavaks teha, siis mõjus jõu abiksvõtmine ikka otsustavalt. Aga ainult seks korraks, sest varsti leidus jällegi midagi, kus Indrek nõnda tundis, et Andres teda ei mõistnud ega kannatanud. See ajas Andrese arvamisele, et Indrek ainult tema kiuste asju räägib, mis temale arusaamatud ja ebausutavad. Indrek tahab nõnda temast targem ning parem olla. Nõnda muutus poiste vahekord aina halvemaks, kokkupõrked sagedamaiks. Tundus vahel, nagu polekski neil kahel ühiseid arvamisi ja arusaamisi.
Matu oli poistele näidanud, mis võib ussiga teha: ta oli ussile näpitsa sappa pannud ja ta näpitsa otsas sipelgapessa viinud. Seda armastas Andres Matule järele teha. Ta surus ussile hargi kaela peale ja Indrek pidi seal harki kinni hoidma, nii et uss oma pead ei saaks liigutada. Samal ajal võttis Andres näppudega ussi saba ja pani selle näpitsa vahele.
Ei olnud Andresel suuremat lõbu kui sipelgapesa juures vahtida, kuidas näpitsavangis uss alguses tema kallale tormavaid sipelgaid õgis, nagu mõtleks ta kogu pesa tühjaks süüa, ja kuidas ta mõne aja pärast õgimast väsis, kuna aga sipelgate kahanemist polnud märgata. Vahetpidamata voolas uusi loomakesi võitlusse, ilma et ükski oma elu oleks mikski pannud. Veel enam! Isegi need sipelgad, keda uss alguses nii aplalt õginud, pidasid nähtavasti võitlust edasi, sest teatud aja jooksul murdsid nad omale uuesti tee vabadusse – küljekontide vahelt läbi naha. See oli võitluse lõpu hakatus: sipelgad olid võitnud. Paari päeva pärast polnud ussist muud järele kui aga pikk, valge selgroog. See seisis kaua, kuni sügiseni, sest tema peale ei hakanud ei sipelgate jõud ega hammas. Varsti harjusid nad temaga sedavõrd, et nad teda enam tähelegi ei pannud, vaid asusid oma harilikele toimetusile. Aga nüüd kartsid poisid selle pesa sipelgaid, sest Matu oli neile seletanud, et peale ussi söömist on sipelgad sama kihvtised nagu usski.
Järgmisel suvel panid poisid imelikku asja tähele: kõigist neist sipelgapesadest, kuhu nad mineval suvel ussi pannud, olid sipelgad kadunud. Poisid torkisid kepiga pesad põhjani läbi – tühjad mis tühjad. Kas olid sipelgad kõik surnud või olid nad teise paika rännanud, seda poisid ei teadnud. Pealegi ei huvitanudki see neid eriliselt ja nõnda poleks sellest midagi olnud, kui poleks olnud ühte tagajärge: Indrek ei tahtnud enam ussi sipelgapesasse viia. Kui Andres teda kutsus harki ussikaelal kinni hoidma, ei läinud ta.
“Kardad või?” küsis Andres.
“Ei karda, aga muidu ei taha,” vastas Indrek.
“Miks sa siis muidu ei taha?” päris Andres, kes kuidagi ei taibanud, miks küll Indrek niisugust asja ei taha.
“Sipelgate pärast,” ütles noorem vend.
“Mis sul neist on, nemad pistavad ju ussi kinni, saavad hea keretäie,” arvas vanem.
“Aga pärast jätavad pesa maha.”
“Mis häda sul siis sest on?” imestas Andres. “On sul sipelgatest kahju või?”
“Ei ole, aga muidu,” vastas Indrek, kel oli häbi tunnistada, et tal tõepoolest sipelgaist nagu kahju oli, kuigi nad tema paljaid jalgu hammustasid.
“Mis muidu see sul siis on?” painas Andres.
“Ma lihtsalt ei taha ussiga mängida. Jälk on, kui sa näpuga ta saba näpitsa vahele paned.”
“Tahad, ma panen ilma näputa?”
“Ei taha, muidu ka ei taha.”
“Loll!” hüüdis Andres põlglikult. “Ma tahagi sind s…a appi, lähen üksi!”
Ja läkski üksi ning viis ussi sipelgapesasse. Aga Indrek võttis ta sealt salaja ära ja mattis maha. Järgmisel päeval leidis Andres näpitsa kui ka ussi pesas vajaka ja süüdistas selles Indrekut. Tõusis suur tüli, milles kannatajaks oli muidugi Indrek. Vanemate kõrvugi ulatas asi. Aga õigusemõistmine oli väga raske, sest isa pooldas enam vanemat, ema nooremat poega.
Üks tagajärg oli sellel õigusemõistmisel ometi: Andres ei kandnud enam usse sipelgapesadesse, vaid tegi nendega midagi muud. Päiksepaistel lamavale ussile pistis ta tühja piimapudeli nina alla, kuhu see piima lõhna tõttu peagi sisse roomas. Niipea kui see oli sündinud, võttis Andres pudeli ja surus talle korgi kõvasti peale, pani ussi “hinge alla”, nagu ta ise ütles. Tükid ajad kandis ta nüüd pudelit kaasas ja õrritas ussi läbi klaasi. Viimaks riputas ta pudeli kuhugi puuoksa ja laskis tal seal ussiga seista – päeva, kaks, kolm… nädala, kaks ja tüki kolmatki. Ta tahtis nimelt näha, millal uss “hinge all” ära sureb. Aga kui see kolmandal nädalal poisi õrritusist ärritus, oma kaheharulist musta keelt nilpas ja lõuad vastu klaasi laiali ajas, siis viskas Andres pudeli koera ette. Sai ka see pudeli ümber küllalt tirelit löönud ja haukunud, purustas Andres pudeli ja tappis ussi. Nõnda tegi ta ikka ja jälle