Mees, kes teadis ussisõnu. Andrus Kivirähk
Читать онлайн книгу.
raske.
Sealt leidis meid Meeme. Või õigemini, meie leidsime tema. Nagu ikka, polnud me märganud Meeme lähenemist, korraga pikutas ta lihtsalt teisel pool puud ja küsis:
“Poisid, kas te veini tahate?”
Mõnes muus olukorras me ehk isegi oleksime uudishimust seda keelatud külajooki proovinud, sest me olime kahekesi ja üheskoos on ikka julgem tundmatus kohas vette karata ning teha seda, mida kodus teha ei lubata. Aga sel hommikul olime liiga väsinud ja raputasime üksnes jõuetult pead.
“Mida te nii vara hommikul siin teete?” küsis Meeme. “Minu meelest jäävad teie hütid siit kaunis kaugele.”
“Me otsisime sõnajalaõit,” ütles Pärtel, ehkki ma teda küünarnukiga müksasin, sest olin juba hakanud uskuma, et onu Vootelel ja Intsul oli õigus ning sõnajalg õitseb tõesti ainult muinasjuttudes. Ja seepärast oli mul piinlik tunnistada, et me terve öö nii ogaral põhjusel ringi oleme kolanud.
Nagu ma kartsin, kukkuski Meeme irvitama, kuni kurku voolanud vein ta läkastama ajas.
“Sõnajalaõit!” kraaksus ta ka pärast köhimist naerda nagu vares. “Kas te rohelist rebast ei tahtnud otsida? Ma olen kuulnud, et siin metsas olevat ka sellist looma nähtud.”
“Me arvasime, et sõnajalaõis on võti,” seletas Pärtel, kes ei hoolinud minu müksudest või siis ei saanud neist aru ja arvas, et ma lihtsalt väsimusest tõmblen. Ja ta jutustas Meemele kõigest.
Meeme ei naernud enam, vaid üksnes mühatas põlglikult.
“Me lihtsalt tahtsime proovida,” ütlesin nüüd mina vabandavalt. “Muidugi oli see tobe, ilmselt pole mingit võtit üldse olemas.”
“Seda ma pole öelnud,” vastas Meeme ootamatult järsult. “Olemas pole sõnajalaõit.”
“Aga võti on?” küsisin mina.
“Nii nad räägivad,” kostis Meeme, nüüd jälle endise purjus tooniga. “Aga seda pole mõtet otsida. Võti tuleb ise õige inimese kätte, siis kui on paras aeg.”
“Kust sa seda tead?” küsisin mina.
“Nii rääkis mulle minu pime vanaema,” vastas Meeme, hakkas uuesti naerma ja köhima. “Ta rääkis veel seda, et mööda vikerkaart saab kuu peale kõndida ja et kui süüa peotäis mulda, siis muutub inimene käoks. Igasuguseid asju rääkis minu pime ja napakas vanaema, mine võta kinni, on see tõsi või mitte. Mina igatahes mulda söönud ei ole, sest ma ei taha käoks saada. Käod ei joo veini, vaid peavad võõrastesse pesadesse munema, aga mina tahan just nimelt juua. Poisid, teie terviseks! Ma kinnitan teile, vein on palju parema maitsega kui kärbseseen! Targad inimesed on need võõramaalased! Kolige kõik külasse, seal keeb õige elu! Nad elagu! Ja veel kord elagu!”
Me jätsime ta puutüve najale kisendama ning kõmpisime koju. Meeme nägemine oli minu mõtetele uue suuna andnud.
6
Meeme oli küll ka igasugust plära ajanud, aga mõned sõnad tema jutus panid mind mõtlema. Võtit pole mõtet otsida, oli Meeme öelnud, võti tuleb ise inimese juurde. Loomulikult! Minu poisikesesüda paisus uhkusest, sest mulle tundus, et ma olen Meeme sõnadest aru saanud ja taibanud nende varjatud mõtet. Salapärast võtit ei olnud võimalik leida kusagilt metsast või sambla seest, see polnud mingi riisikas või pohl, mida iga suvaline marjuline endale suhu võib toppida. See pidi olema hoopis mingi hästi hoitud ja peidetud ese, mida asjasse pühendatud teineteisele edasi andsid. Eks olnud ju rauk kõnelnud valvuritest! Küllap liikus võti ühe valvuri käest teise kätte. Vahest pärandati seda. See tundus kõige tõenäolisem, sest miks pidanuks valvur niisama heast peast kalli aarde enda käest ära andma. Mina poleks mingi hinna eest andnud. Aga surma korral – see oli teine asi. Üks valvur koolis ja tema asemele asus uus.
Ma närisin ärritusest küüsi. Tundsin sügavat rahulolu oma nutikuse üle, aga veelgi enam erutas mind teadmine, et minagi olin mõned aastad tagasi ootamatu kingituse saanud. Sõrmuse! Mul polnud muidugi mingit alust uskuda, et just see Meeme kingitud sõrmus ongi ihaldusväärne võti, mis aitab leida tee Põhja Konna juurde. Samas ei saanud salata, et sõrmuse minuni jõudmises oli palju kummalist. Miks Meeme selle ikkagi just mulle andis? Mehed ja poisid ei kandnud sõrmuseid. Olnuks palju loogilisem, kui sõrmus läinuks mõnele naisele, ehkki nemadki ehetest suuremat ei pidanud, pealegi oli igas peres sääraseid kulinad niigi iga näpu jaoks. Vanad, Põhja Konna aegadel hangitud aarded olid ju suures osas alles ning vedelesid kasutult kirstudes. Aga see sõrmus oli pakitud nahast kotikesse, ta oli teistest omataolistest eraldatud ning ühes sellega esile tõstetud. Minu sõrmusega pidi olema seotud mingi saladus ja mina olin oma lapsikus õhinas surmkindel, et tegemist on võtmega.
Ainus, mis minus veel kõhklusi tekitas, oli see, et sõrmuse andis mulle Meeme. Miks just tema? Kas ta teadis, millise varandusega on tegu? Kui teadis, miks ta seda siis endale ei jätnud? Mis inimene see Meeme õieti oli? Nagu juba öeldud, mina olin teda näinud alati üksnes kusagil vedelemas ja veini kaanimas, varasematel aegadel seent söömas. Ta nägi välja kuidagi tatine, vaigu ja poriga koos, silmad ähmased ja kulmud kõõma täis. Tema välimus polnud usaldusväärne. Oleks selle sõrmuse mulle kinkinud onu Vootele või hiietark Ülgas või isegi Tambet (tema poleks seda muidugi mitte mingi hinna eest minusugusele külas sündinule andnud), ei kahelnuks ma enam põrmugi, et too aare on mingil kombel tähelepanuväärne. Meeme puhul võis olla tegemist vaid vintis inimese tembuga. Leidis kuskilt mingi vana sõrmuse, pakkis nahatüki sisse ja sokutas mulle. Ja naerab nüüd pasknääri kombel, kui ma sõrmuse sõrme panen ning loodan, et see mu Põhja Konna juurde viib.
Seepärast otsisin ma hakatuseks üles onu Vootele ja pärisin tema käest:
“Räägi mulle Meemest.”
“Miks tema sind korraga huvitab?” imestas onu Vootele. “Kas ta pakkus sulle veini? Seda ei tohi juua, see teeb peast segaseks.”
“Ei pakkunud. Või tegelikult pakkus küll, aga ma ei võtnud. Seeni pole ka võtnud. Räägi, kes ta on! Miks ta alati maas vedeleb ja mitte kunagi ei kõnni?”
“Küll ta ikka kõnnib ka, ega ta ju alati ühes kohas põõna,” ütles onu Vootele ja näppis habet. “Vaata, Leemet, Meeme on üks imelik inimene. Omal ajal oli ta suur sõjamees, vapper ja tugev. Ta oleks õigupoolest pidanud juhtima seda lahingut, kus sinu isaisa surma sai. Aga Meeme ei tahtnud sinna lahingusse minna. Tema arvates oli see hirmus rumal mõte – minna raudmeeste vastu nende endi relvadega. Isegi hundid jäeti ju koju ja kõmbiti jala lagedale väljale, kus raudmehed meie omad kerge vaevaga puruks lõid. Meeme nägi seda ette ja ütles, et niisugune sõjakäik on selge lollus. Aga teda ei kuulatud.”
“Miks?”
“Sellepärast, et paljude meelest olid raudmehed meist targemad. Nad imetlesid salamahti nende rauast kuubesid ja helkivaid mõõku, ehkki nende vastu sõtta marssisid. Arvati, et huntide seljas ratsutamine ja tihnikus võitlemine on ajast ja arust ning et ükski moodne sõjavägi niiviisi ei võitle. Kui Meeme neile seletas, et meie peaksime ikka oma iidsete relvade juurde jääma, kinnitasid paljud, et selline taktika oleks selge enesetapp. “Me peame õppima arenenud rahvastelt,” ütlesid nad, “ja kui raudmehed sõdivad lagedal väljal ja ilma huntideta, siis järelikult on niimoodi õigem ja tulusam. Küllap nemad juba teavad, mis hea on! Nad on ikkagi kaugetelt maadelt siia purjetanud! Me peame neilt õppima, mitte minema lahingusse nagu mingid inimahvid. Ei saa eestlaste nimele sedasi häbi teha! Nähku raudmehed, et ka meie oskame sõdida inimese kombel! Et me pole küünevõrdki teistest rahvastest halvemad!”
Ja nii mindigi sõtta jala, ilma huntideta, ja võeti kaasa raudmeeste käest näpatud relvad. Ning loomulikult saadi lüüa. Peale minu isa ei pääsenud sealt väljalt keegi eluga ja tedagi päästsid üksnes mürgihambad, kõige iidsem relv, mis tänaseks päevaks on täielikult inimeste suust kadunud, aga mitte mõõgad ja odad.”
Onu Vootele urgitses hamba vahelt lihakiu, neelas selle alla ning rääkis siis edasi.
“Siis hakkas Meeme üksipäini raudmeeste vastu võitlema ja ta ei kasutanud mõõka ega oda, vaid vanu häid ussisõnu,