Mees, kes teadis ussisõnu. Andrus Kivirähk
Читать онлайн книгу.
randa jõudsid. Ning kui ta oli nad ära õginud, saime meie endile nende vara. Siis olime me rikkad ja võimsad. Meid kardeti, sest mitte keegi polnud neist randadest eluga pääsenud. Samas ka teati, et me oleme rikkad, ja ahnus võitis hirmu. Ikka uued ja uued laevad purjetasid meie randadesse, et meilt meie aardeid röövida, ning Põhja Konn tappis nad kõik.”
“Ma tahan ka Põhja Konna näha,” ütlesin mina.
“See pole kahjuks enam võimalik,” ohkas onu Vootele. “Põhja Konn magab ja me ei suuda teda äratada. Meid on liiga vähe.”
“Küll me ükskord jälle suudame!” sekkus Tambet. “Ära räägi sellist juttu, Vootele! Mis alandlik lora see on? Pane tähele – me mõlemad näeme veel seda päeva, mil Põhja Konn uuesti taevasse sööstab ja kõik närused raudmehed ja külarotid ära sööb!”
“Sa ajad ise lora,” ütles onu Vootele. “Kuidas peaks see sündima, kui sa väga hästi tead, et Põhja Konna äratamiseks on vaja vähemalt kümmet tuhandet meest? Ainult siis, kui kümme tuhat meest üheskoos ussisõnu lausuvad, ärkab Põhja Konn oma salajases pesas ning tõuseb taeva alla. Kus need kümme tuhat meest on? Me ei saa kümmetki kokku!”
“Ei tohi alla anda!” sisistas Tambet. “Vaata Manivaldi – tema lootis ikka ja tegi päevast päeva oma tööd! Nii kui ta silmapiiril laeva märkas, süütas ta kuiva kännu, et kuulutada kõigile – Põhja Konnal on aeg ärgata! Aastast aastasse tegi ta seda, ehkki enam ammu ei vastanud keegi tema märgutulele ja võõrad laevad muudkui maabusid ja raudmehed tulid karistamatult maale. Aga ta ei löönud käega, vaid juuris ja kuivatas endiselt kände, süütas neid ja ootas – muudkui ootas! Ootas, et ehk kerkib siiski jälle metsa kohale võimas Põhja Konn, nagu vanadel headel aegadel!”
“Ta ei kerki enam kunagi,” ütles onu Vootele süngelt.
“Mina tahan teda näha!” nõudsin mina. “Ma tahan näha Põhja Konna!”
“Sa ei näe,” kostis onu Vootele.
“Kas ta on surnud?” pärisin mina.
“Ei, tema ei sure kunagi,” ütles onu. “Ta magab. Ainult ma ei tea kus. Keegi ei tea.”
Ma vaikisin pettunult. Lugu Põhja Konnast oli nii huvitav, kuid jutu lõpp oli kehv. Mis kasu on imeasjast, mida sa kunagi ei näe? Tambet ja onu vaidlesid edasi, mina aga lonkisin tagasi mere äärde. Ma kõndisin mööda randa; see oli ilus ja liivane ning siin-seal vedelesid suured väljajuuritud kännud. Need olid ilmselt needsamad, mida kadunud ja äsja ära põletatud Manivald kuivatas – et süüdata märgutuled, mis kedagi ei huvitanud. Ühe kännu kõrval konutas keegi mees. See oli Meeme. Ma polnud teda iialgi kõndimas näinud, vaid ikka kusagil põõsa all sirakil, otsekui oleks ta mõni puuleht, mida tuul ühest kohast teise kannab. Alati näsis ta kärbseseent ja alati pakkus ta seda mullegi, aga mina ei võtnud kunagi vastu, sest ema ei lubanud.
Ka sedapuhku oli Meeme kännu juures külili maas ning mina ei olnud jällegi näinud, millal ja kuidas ta tuli. Andsin endale sõna, et kord ma veel selgitan välja, missugune see mees kahel jalal seistes välja näeb või mil kombel ta üldse liigub – kas püsti nagu inimesed või neljakäpakil nagu loomad, või hoopis roomates nagu maod. Ma läksin Meemele lähemale ning nägin oma üllatuseks, et sedapuhku ei söögi ta kärbseseent, vaid rüüpab hoopis nahklähkri seest mingit jooki.
“Ähh!” pühkis ta parajasti suud, kui ma tema juurde kükitasin ja huviga lähkrist hoovavat võõrast lõhna nuuskisin. “See on vein. Hoopis parem kui kärbseseen, olgu need võõramaalased ja nende mõistuseraasuke kiidetud. Seen ajas hirmsasti vett jooma, aga see siin kustutab ühekorraga janu ja teeb purju kah. Suurepärane kraam. Ma arvan, et selle juurde ma jään. Tahad kah?”
“Ei,” ütlesin mina. Ema polnud mul küll veinijoomist ära keelanud, aga arvata võis, et kui Meeme juba midagi pakub, siis pole see parem kui kärbseseen. “Kust selliseid lähkreid saab?” Metsas polnud ma midagi säärast iialgi kohanud.
“Munkade ja teiste võõramaalaste käest,” vastas Meeme. “Tuleb neil lihtsalt pea lõhki lüüa – ja lähker on sinu.” Ta jõi jälle. “Maitsev joogike, pole midagi ütelda,” kiitis ta taas. “See lollakas Tambet võib ju kisada ja vinguda palju tahab, aga võõramaalaste rüübe on meie omast etem.”
“Mida see Tambet siis kisas ja vingus?” küsisin mina.
“Ah, tema ju ei salli, kui keegi võõramaalastega tegemist teeb või isegi nende asju katsub,” lõi Meeme käega. “Ma ütlesin küll, et mitte mina ei katsunud seda munka, vaid minu kirves, aga ta vigiseb ikka. No aga kui ma ei taha enam päevad läbi kärbseseeni süüa? Kui see siin on hoopis parem sodi ja hakkab kiiremini pähe? Inimene peab olema õppimisvõimeline, mitte kange nagu see känd siin. Aga sellised me just paraku olemegi. Mis see kangus meile kasu on toonud? Nagu viimased kärbsed enne talve, lendame aeglase põrinaga läbi metsa, kuni sopsatame samblasse ja kärvame.”
Sellest jutust ei saanud ma enam midagi aru ja tõusin püsti, et onu juurde tagasi minna.
“Oota, poiss!” peatas mind Meeme. “Ma tahtsin sulle midagi anda.”
Hakkasin otsekohe agaralt pead raputama, sest teadsin – nüüd tuleb kas kärbseseen või vein või mingi kolmas jälkus.
“Oota, ütlesin ma sulle!”
“Ema ei luba!” kinnitasin mina.
“Pea lõuad! Ema ei teagi, mida ma sulle anda tahan. Säh, võta endale! Minul pole sellega midagi teha. Riputa kaela!”
Meeme pistis mulle pihku pisikese nahkkoti, mille sees tundus olevat väike, kuid raske asi.
“Mis siin sees on?” küsisin mina.
“Seal sees? Noh, seal sees on üks sõrmus.”
Ma harutasin kotisuu lahti. Tõepoolest, seal oligi sõrmus. Hõbesõrmus, suure punase kiviga. Ma proovisin seda sõrme, kuid sõrmus oli minu peenikeste näppude jaoks liiga suur.
“Kanna seda kotis,” õpetas Meeme. “Ja kott riputa kaela, ma ju ütlesin.”
Pistsin sõrmuse taas kotti. Oli see alles imelikust nahast tehtud! Õhuke justkui puuleht; kui käest pillad, kannab tuul kohe minema. Aga eks kallil sõrmusel pidigi olema peenike ja uhke pesa.
“Aitäh!” tänasin ma ja olin hirmus õnnelik. “See on jube ilus sõrmus!”
Meeme naeris.
“Võta heaks, poisu,” ütles ta. “Mina ei tea, kas see on ilus või kole, aga vajalik on see küll. Hoia seda kenasti koti sees.”
Ma jooksin tagasi lõkke juurde. Manivald oli juba ära põlenud, üksnes tema tuhk hõõgus veel. Näitasin sõrmust onu Vootelele ja onu silmitses seda pikalt ning põhjalikult.
“See on kallis asi,” ütles ta viimaks. “Võõral maal tehtud ja tõenäoliselt omal ajal koos raudmeeste laevadega meie randa jõudnud. Ma ei imestaks, kui selle sõrmuse esimene peremees langes Põhja Konna saagiks. Ma ei saa aru, miks Meeme selle just sulle andis. Pigem oleks ta võinud selle läkitada su õele Salmele. Mida sina, poiss, metsas sellise kalli ehteasjakesega teed?”
“Mina seda küll Salmele ei anna!” hüüdsin solvunult.
“Ära anna jah,” kostis onu Vootele. “Meeme ei tee kunagi midagi ilmaasjata. Kui ta sõrmuse sulle andis, ju oli siis niimoodi tarvis. Mina ei saa praegu tema plaanist küll aru, aga see ei tähenda midagi. Küll kunagi kõik selgeks saab. Lähme nüüd koju.”
“Lähme jah,” olin mina nõus ja tundsin, kui unine ma olen. Onu Vootele tõstis mu hundi selga ning me läksime läbi öise metsa koju. Selja taha jäid kustunud lõke ning meri, mida mitte keegi enam ei valvanud.
2
Tegelikult sündisin ma külas, mitte metsas. Minu isa oli see, kes otsustas külla kolida. Kõik ju kolisid, või peaaegu kõik, ja minu vanemad olid ühed viimaste hulgas. Küllap ema pärast, sest temale ei meeldinud külaelu, teda ei huvitanud viljakasvatus ning ta ei söönud iialgi leiba.
“See