Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von Goethe
Читать онлайн книгу.
on usuvabadus mainitud piirkonnas täiesti loomulik, avalikule kultusele vaadatakse kui vabatahtlikule et koguduseliikmed elus ja surmas kokku kuuluvad; peale selle aga peetakse väga silmas, et üksik liige teistest ei eralduks.
Üksikutes asundustes tõmbavad vaatleja tähelepanu endale küllaltki suured hooned; see on ruum, mida maaomanik igale kogudusele võlgnes, siia tulid kokku vanemad nõupidamiseks, siia kogunesid koguduse liikmed õppusest ja vagast hingetrööstist osasaamiseks. Kuid see ruum oli määratud ka rõõmsaks meelelahutuseks; siin tantsiti pulmatantse ja lõpetati puhkepäev muusikaga.
Sellisele kombele viib meid loodus ise. Ilusa ilmaga näeme tavaliselt ühe ja sama pärna all vanemaid nõu pidamas, rahvast meelt kosutamas ja noori tantsu keerutamas. Tõsisel elutaustal paistab vagadus nii kaunina, tõsidus ja pühadus panevad lustile piiri, ja ainult parajust pidades hoiame end.
On asundus teisiti meelestatud ja küllalt jõukas, siis on tal vabad käed, et püstitada mitmesuguseid ehitisi mitmesuguseks otstarbeks.
Kuigi see kõik on arvestatud ühiskonna ja üldise kõlbluse huvides, siis jääb religioon ikkagi tegelikult iga inimese sise-, jah, koguni individuaalseks asjaks, kuna sel on tegemist ainuüksi südametunnistusega; viimast peab äratama, peab rahustama. Äratama siis, kui ta on nürinenud, loid, passiivselt tukkuv, rahustama siis, kui ta kahetsuse kärsituses kipub elu kibedaks tegema. Sest ta on päris lähedalt sugulane murega, mis ähvardab üle minna melanhooliaks, kui me oma süü läbi oleme enesele või teistele halba teinud.
Kuna me aga mitte alati pole häälestatud sellisteks mõtisklusteks, nagu need siin nõutavad on, ja ka mitte alati vastavat häälestamist ei soovi, siis olgu selleks määratud pühapäev, kus kõik see, mis inimest kas religioosses, moraalses, ühiskondlikus või majanduslikus suhtes rõhub, jutuks peab tulema.
«Kui te jääksite tükiks ajaks meie juurde,» ütles Juliette, «siis meeldiks teile ka meie pühapäev. Ülehomme hommikul märkate te majas sügavat vaikust, igamees viibib üksilduses ja süveneb ettekirjutatud mõtisklusse. Inimene on piiratud olend, pühapäev on pühendatud meie piiratuse üle järelemõtlemiseks. On need kehalised kannatused, millele me elukeerises möödunud nädala kestel võib-olla vähe tähelepanu pöörasime, siis peame uue nädala algul üles otsima arsti; on meie viga majanduslikku laadi või häirib ta meid kui kodanikku, siis on meie ametnikud kohustatud oma koosoleku kokku kutsuma; ängistab meid mure vaimselt või moraalselt, siis tuleb meil kas sõbra või hästimõtleva ligimese poole pöörduda ja temalt nõu ning kaasabi paluda, lühidalt, seadus on selline, et ükski ei tohi uude nädallasse üle viia seda, mis teda häirib ja piinab.
Rusuvatest kohustustest saame vabaneda ainult nende piinlikult täpse täitmise läbi, ja küsimused, mis pole üldse lahendatavad, jätame viimaks jumala kui kõike põhjustama ja kõigest vabastava olendi hoolde. Ka lell ise ei jäta sellist enesekontrolli teostamata, on koguni esinenud juhtumeid, kus ta meiega usaldavalt rääkis asjast, millest ta sel silmapilgul üle ei saanud, enamasti aga arutleb ta asju meie õilsa tädiga, keda ta aeg-ajalt külastamas käib. Ka tavatseb ta pühapäevaõhtuti küsida, kas kõik on puhtalt pihitud ja lõpetatud. Sellest näete te, kuidas me kõigiti hoolt kanname, et meid mitte teie ordu liikmeks, teie loobujate kogudusse vastu ei võetaks.»
«Kena elu küll!» hüüdis Hersilie, «kui ma igal kaheksandal päeval pihin, siis ei leita minust kolmesaja kuuekümne viie pärast enam midagi.»
Kuid lahkumise eel tõi noorem ametnik meie sõbrale pakikese juuresoleva kirjaga, millest tõstame esile alljärgneva koha:
«Mulle paistab, et igal rahvusel domineerib ise huvi, mille rahuldamine teda ainuüksi õnnelikuks teeb, ja seda on ju isegi juba mitmesuguste inimeste juures märgata. See, kes soovib, et täiuslikud, meeldivalt kooskõlastatud helid ta kõrva paitaksid, ta vaimu ja hinge virgutaksid, – kas ta tänab mind, kui talle kõige paremat maali näitan? Maalikunsti sõber tahab vaadelda, ta ei hooli, kui tahad erutada ta kujutlusvõimet luuletuse või romaaniga. Kes on siis nii andekas, et ta mitmekülgselt nautida suudab?
Teie aga, meie üürike sõber, tundusite mulle sellisena, ja kui te oskasite hinnata ühe suursuguse, rikka prantslase armueksimuse graatsiat, siis loodan, et te ära ei põlga saksa elu-olu lihtsat, truusüdamlikku õiglust ja vabandate mind, kui ma oma kombe ja mõtteviisi, päritolu ja positsiooni kohaselt ei leia kaunimat pilti kui see, mida saksa keskklass oma puhtas kodususes meile näitab.
Meeldigu see teile samuti ja mäletage mind!»
Kaheksas peatükk
KES ON REETUR?
«Ei! Ei!» hüüdis ta, astudes ägedana ja kärmesti talle määratud magamistuppa ja pannes küünla käest ära.
«Ei! See pole võimalik! Aga kuhu pean ma pöörduma? Esmakordselt mõtlen ma teisiti kui tema, esmakordselt tunnen ma, tahan ma teisiti. Oh mu isa! Võiksid sa nähtamatuna mu juures olla, näha mind läbi ja läbi, siis veenduksid sa, et olen veel seesama, ikka truu, sõnakuulelik, armastav poeg. Kuidas võin ma ei öelda! Vastu hakata isa armsaimale, kauahellitatud soovile! Kuidas pean ma seda avaldama? Kuidas pean ma seda väljendama? Ei, ma ei saa Juliega abielluda. Seda välja öeldes kohkun ma ise. Aga kuidas pean ma tema ette astuma, seda temale avaldama, oma armsale, heale isale? Ta vaatab mulle hämmastunult otsa ja vaikib, ta raputab pead, arusaaja, tark, õpetatud mees ei oska sõnu leida. Häda mulle! Oh, ma teaksin küll, kellele seda piina, seda kimbatust usaldada, teaksin, keda ma enesele eestkostjaks valiksin! Kõigi hulgast sind, Lucinde! Ja sulle tahaksin ma kõige esmalt öelda, kuidas ma sind armastan, kuidas ma kogu hingega sulle kuulun, ning siis härdalt paluda: «Astu minu eest välja, kui sa suudad mind armastada, tahad minu oma olla, siis astu meie mõlema eest välja!»
Selle lühikese, südamlik-kirgliku monoloogi selgitamiseks tuleb meil enne palju sõnu raisata.
Professor N-l N. linnas oli ainus, otse imeilus poeg, kelle ta kuni kaheksanda eluaastani oma abikaasa, väärikaima naise hoole alla jättis, viimane juhtis lapse päevi ja tunde, et õpetada teda elama, õppimist ja kõigiti head käitumist armastama. Ema suri, ja sel silmapilgul tundis isa, et ta neid kohustusi enam isiklikult jätkata ei suuda. Senini oli vanemate vahel kõik kooskõlas olnud; nad töötasid ju ühe eesmärgiga, arutasid koos läbi, mis lähemal ajal teha tuleb, ja ema oskas seda kõike targalt täide viia. Lese mure oli kahe- ja kolmekordne, sest ta teadis küll ja nägi iga päev oma silmaga, et professorite poegadele isegi akadeemiates ainult ime läbi laitmatu haridus osaks võis saada.
Selles hädas pöördus ta oma sõbra, R. ringkonna kohtuniku poole, kellega ta juba varem oli sepitsenud plaane lähemast perekondlikust sidemest. Kohtunik oskas nõu ja abi anda, nii et ta sõbra poeg vastu võeti heasse õppeasutusse, tookord Saksamaal õitses ja kus võimalikult kogu inimese, ta keha, hinge kui ka vaimu eest ühtlaselt hoolitseti.
Nii oli siis poeg peavarju leidnud, kuid isa tundis end üpris üksikuna, temalt oli röövitud abikaasa, ta viibis kaugel oma armsast pojast, kes ta silma all nii edukalt oli arenenud, ilma et tal enesel selleks vaja oleks olnud suuremat vaeva näha. Ka siin tuli ringkonnakohtuniku sõprus appi; kaugus nende kahe elukoha vahel otsekui kahanes sõpruse ees, liikumislusti ja meelelahutuse otsimise ees. Kohtuniku peres leidis nüüd orvuks jäänud teadlane kaks kaunist, samuti emata kasvavat, erinevalt armastusväärset tütart; sellepärast siis saigi mõlemal isal üha rohkem ja rohkem kindlamaks mõte, kindlamaks väljavaade, et näevad oma perekondi edaspidi kõige rõõmustavamal viisil ühendatuina.
Nad elasid õnnelikus vürstiriigis; tubli ringkonnakohtunik võis oma ametis elupõliselt kindel olla ja tõenäoliselt ise endale järeltulija valida. Lucidor pidi nüüd perekonna ja ministeeriumi vahel kooskõlastatud plaani kohaselt oma tulevase äiapapa tähtsale ametikohale ette valmistuma. See õnnestuski tal järk-järgult. Ei jäetud midagi tegemata, et anda talle kõiki neid teadmisi, arendada temas kõiki neid võimeid, mida riik igal ajal vajab: kohtuseadustest ranget kinnipidamist, seal aga, kus kohtumõistjat abistab tarkus ja vilumus, leebemat õigusemõistmist; talle õpetati igapäevaseks eluks vajalikku kalkulatsiooni, ei jäetud unarusse kõrgemaid vaatekohti, kuid kõike seda vahetus seoses eluga, et seda eelseisvas praktikas kindlalt ja paratamatult rakendada.
Selles