Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
bandiit ükskõikselt norskab, ent Raun kutsus enda korrale. Tael oli täiskasvanud inimene ja sõdur pealegi. Siin olid teised hullemini surnud enne teda.
Kui surnute laadimise vastik töö tehtud sai ja Raun jaamast bossi õpetuste järgi kõike väärtuslikku peale laadis, ehitas Katja vanadest riietest ja madratsitest kabiini tagaossa mingisuguse lamamistoolja asja.
«Mis see on?»
«Juhuks, kui Tael pole päris toolil istumiseks vormis, tead.» Sõgeda katjaliku optimismiga. «Lähme toome nüüd poisid ja generaatori tagant ära ja vaatame, et minema saame.»
«Kui Taelaga on kõik, mis me temaga siis teeme?» uuris Raun vastu. «Me ju ei anna teda ka sellele…»
«Ei anna muidugi!» Katja silmis lõi selle küsimuse peale isegi loid leek lõkkele. «Aga selle probleemiga tegeleme, kui see üles kerkib. Mitte praegu.»
«No Phone-Xi sa ju lubasid ärasöömiseks.»
«Persse, Raun! See oli teine olukord.» Katja silmad olid korraga niisked ja Raun jättis ta rahule.
Nuru laipa nad ei olnudki leidnud. Ainult ühe verise saapa, kurva järelkõlana sellele kingale, mille mehed metsa vahelt ära olid toonud. Raun mõtles, kas elukas hoiab võib-olla jalanõust kinni, kuni ta sööb, ja viskab selle käest, kui jalg välja kukub?
Naised vantsisid raskel sammul magalasse.
Tael ei olnud vahepeal ära surnud. Jubedaid lurisevaid helisid, mida koridorigi kuulda oli, tõi kuuldavale tema ja üldse mitte bandiit, kes magas vaikselt. Magasid nad ent mõlemad, üks istudes ja korisedes, teine külili, sügavat ja helidest häirimatut und, nii et Raun tundis viivuks vihast kadedust.
«Minek, mehed,» ütles Katja ja tõmmu mees juba tõusis, kahmates oma relva järele, silmad vaevu praokile kerkimas.
«Me sinuga võtame Taela,» sõnas Katja talle, kõnelemise käigus tegevuskava koostades. «Relvad toob Raun. Ja pärast tulete koos geneka järele.»
«Ei,» sekkus teine naine. «Nii ei saa. Ma tulen oma relvaga ja turvan teid. Hiljem tuleme bandiidikutiga relvadele ja muule kolale järgi.»
Katja noogutas, aga pidi millegipärast ka manitsema: «Raun, nii ei saa! Unusta ära see «bandiidikutt». Ta on ellujäänu jaamast. Nimi on Hamilton. Olnud siin kärujaamas juba ligi aasta. Enne… noh, keegi ehk ei hakkagi väga küsima, mis enne, kõik tahavad teada, mis meil jaamas juhtus. Nii, sa võta siit… ja siit… Loen kolmeni ja tõstame!»
Nad said väikese kisa ja paanika järel mehe endi vahel üles kergitatud. Vedasid ta Katja käte värinal ja vääksatuste «Ma ei jõua!» saatel kuidagi kärujaanini, vinnasid kolmekesi uksest sisse ning läbi koridori. Kabiinis lasid haavatu asemele istuli vajuda, surusid ta külmad käed tahapoole, peopesadega maha, et hingamisel abi oleks, ja tõmbasid ka ise korraks hinge.
Tael istus ja jätkas neid vaikseid lämbuvaid-mulksuvaid hääli, mida ta tõstmisest alates oli teinud, korralikuks oigamiseks õhku omamata. Ajuti sai ta mõne üksiku pealiskaudse hingetõmbe kõrist alla ka. Ta käed rabelesid end rinnale, nagu püüdes sealt midagi lahti kiskuda, ja libisesid siis uuesti maha. Silmad lahti, aga kõri võimetu häält tegema. Ta sai ikka ja jälle rindu veel mõne pealiskaudse hingetõmbe ning nõnda see valulemine muudkui jätkus ja jätkus.
Nuga. Või varrukas näole. Või lihtsalt käed kõri ümber, mõtles Raun, haledus rinnus pigistamas. Kõigile oleks parem.
Boss aga põlvitas Taela kõrval maas, hoidis teda ümber vajumast, ja pomises mingeid haledaid mõttetusi. Seda oli üsna ebamugav pealt vaadata.
Katjal endal oli ilmselgelt samuti halb, igatahes saatis ta neid korduvalt persse, eriti Hamiltoni, kes niheles jalalt jalale ja küsis viimaks, kas ta läheb siis relvadele järele nüüd.
Raun läks mehega kaasa. Ta ei tahtnud seda rohkem pealt vaadata. Boss-vaeseke rippus Taela kui oma meeskonna viimase jäänuse küljes. Vandile sai Katjake varem ise käe antud, aga siin, nüüd…
Raun istus kärujaani uksele maha. Genekas võib seal eluruumides veel kümme minutit oodata küll. Trepp oli külm ja see külmus õhkas läbi püksitagumiku üles.
Naine ohkas ja tundis, kuidas pisarad nina kõrvalt alla jooksevad. Ta toetas pea kätele. Tael, vaene mees, läheb ka ja miks pagana pärast peaksid tema, Katjake ja mingi bandiit selle läheneva õhtu ning öö üle elama?
Mingit loogikat selles lootuses ei olnud.
Tõmmu kutt – Hamilton, ei tohi mõelda «bandiit» – raisk, nagu sel mingit tähtsust oleks! – naasis Taela ja omaenda relvadega ja avastas Rauni tagasihoidmatult nuuksumas. Ta jäi naise ette seisma ja pani väikese pausi järel oma käe tolle küünarnukile.
«Kuule… kuule nüüd! Oli ta… on ta su sõber?»
Raun nuttis veel veidi, võimetu vastama. Siis raputas pead. Kehitas õlgu ja nuuskas korralikult. «Vahet pole,» ütles ta tatti trepi külge pühkides. See hakkas kohe jäätuma. «Me olime meeskond, eks ole. Pole oluline, kas ta oli mu sõber. Sama asi nagu Vandi ja Nuru ja Phone-Xiga. Omi püüad ikka elus hoida. Ja siis see ühel päeval ei õnnestu.» Ta nuuskas veel korra. «Pekki, tundub, et nüüd oleme me sinuga meeskond. Ära siis vähemalt kohe surma saa!»
Hamilton kergitas natuke ühte suunurka ja vaatas maha.
Rauni kohmakas naljakatse kukkus lumes kildudeks nagu klaas.
«’aun! ’AUN!» hõikas Katja läbi uste. Hääl kõlas tuhmilt, aga sõdur sai aru. Ta tõusis raskelt. Vastumeelselt. Aga läks.
Ootamine ei tee asju paremaks.
Boss, veri põsesidemest läbi imbunud, seisis Taela hoidmise asemel millegipärast hoopis juhipaneeli ees. Tiris mingeid kange ja kopsis näidikuid. Haavatu istus samas, kus enne, nägu sisselangenud ja hall, ega liigutanud. Tema silmad olid kinni.
Raun ohkas ja sulges silmad. Tegelikult oli parem, et see nüüd möödas oli. Aga lootusetus süvenes, kurbus lämmatas, ta ei saanud sinna midagi parata.
Katja pööras ringi. Raun kuulis seda ja avas silmad.
Boss vaatas teda ja Taela särasilmil.
«Tal on parem,» teatas ta õnnelikult. «Saada Hamilton katlaruumi ja kutsu kuningas siia. Nüüd me läheme ja katsugu keegi meid ainult peatada!»
Raun piilus silmanurgast Taela poole. Parem? Katja käitus kuidagi hullunult.
«Ja persse see värav!» Boss hakkas segi minema või? Mis selle väravaga nüüd oli? «See ei pea nagunii sittagi kinni, kui voolu sees pole. On ainult hea tükk rikkumata võret, mida varastada. Sina pane jaama suured uksed meie taga kinni ja jookse siis peale. Väravast sõidame lihtsalt läbi.»
Või vahest oli Katjal nüüdseks täiesti ükspuha lihtsalt?
Raun polnud kindel. Aga ta tahtis tema kõrval olla, nii palju, kui saab. Nii kaua, kuni saab.
Boss andis juhtpuldile jalaga koksu ja marssis siis katlaruumi. Raun kasutas juhust ja surus kaks sõrme Taela kaelale. Mehe nahk oli puudutamisel väga soe. See andis katsujale esimese vihje, et vist tõesti ei olegi veel surnud. Selle oletusega edasi otsides leidis naine mõne aja pärast ka pulsi üles, kiire, niitja, aga olemas.
Kas see just «parem» oli, aga ega ta selle mehe heaks midagi teha nagunii ei osanud. Nii et kui nad pidid minema hakkama, siis tuleb tal Katja segasest jutust hoolimata värav lahti teha ja seda… küünilist-kihvalist kutsuma minna.
Üksi.
Kui ta umbes kolmandiku teest maha vantsinud oli, lõi jaam selja taga auru visisevatest möiratustest kajama – Katja ja Hamilton olidki hakkama saanud. Kärujaan ärkas. Sõdur rühkis edasi.
Valvuriputka, sama vaikne kui varem. Raun kõheles natuke, väsinud, täis sünget eelaimdust, et nagunii nad siit elusalt ei pääse. Virutas siis kannaga ukse pihta ja lõugas: «Hakkame minema! Minema! Äratus!» ja ootas, mis juhtub.
Üle platsi nägi ta kärujaama nüüd lahtisi väravaid. Kui Katja on välja sõitnud, tuleb