Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
Aga varsti pidi valgeks minema. Ja siis tuleb neil nende röövlitega midagi pihta hakata. Naine lootis vaikselt, et ehk õnnestub meestel joosta lasta – pärast tänast ööd polnud Raunil erilist tahtmist neid nottima hakata, isegi mitte suurt ja tõmmut venda. Aga see asi tuli Katjal kooskõlastada ka Uniooni meeste-naistega, kes kärujaamas passisid, ning hommikul ilmselt välja tulevad.
Millega seoses…
«Boss? Kas kärujaam sidet lasi võtta? Meil on peaaegu visuaalne kontakt, aga mitte mingit teadmist, mis seis neil on – peale selle, et keegi on ilmselt elus. Keegi vähemalt räägib ja tulistab seal vahepeal.»
«Mitte midagi pärast seda viimast korda päeval.» Katja kükitas oma pambu kõrvale maha, torkas käe kotti ja süütas seal sees lambi. Otsis midagi, ilmselt saatja varuakut.
«Ma tahan aruannet,» sõnas boss siis Taelale. «Rääkida saad?»
Mees noogutas.
«Olgu, siis Raun valvab ja sina jutustad!» Ning Katja sättis end vigastatu kõrvale, poolselili, et kõrv teise suule võimalikult ligi oleks.
«Koiduni ei ole enam kaua, » ütles tõmmu tüüp akna juurest Katjale. «Me päästsime teie nahad, nii et kui me kõik päevavalguseni välja veame, võiks te meile selle eest maksta ka. Toidus. Moonas. Kaartides.»
«Ma võtan enne aruande ära, kui midagi otsustan!» sähvas boss talle oma veidrast asendist hoolimata väga ülemuslikult. «Te ise ründasite Uniooni baasi, seepärast te siin üldse olete! Nii et ärge ülbeks minge!» Siis pöördus ta Taela poole tagasi.
Raun võttis suhkrupaki, mis vahepeal maas ära oli käinud, tõmbas selle lahti ja pakkus kõigile kaks magusat kuubikut lutsutamiseks. Hoiab aju ärkvel.
Sissetungijad tundusid suhkrut vastu võttes üsna uskumatult tänulike ja häbelikena. Isegi too suur.
Vaikselt hakkas pinge ihus ja hinges taanduma. Väljas oli justkui imeraasuke valgemaks läinud. Naises tekkis udune lootus hommikule, jaama uste avanemisele ja pärast sooja jooki ja einet kihutavas kärujaanis maha magatud päevale. Putsi see bandiidiprobleem! Tema on tegelenud kuningaprobleemiga, las tegeleb bandiitidega keegi teine…
Nagu just oma sõnadesse panemata lootuse kiuste nägi Raun silmanurgast kauges lumes mingit liikumist. Silmapete?
Aga sel juhul liikus see pete väga järjekindlalt edasi ja…
«Hei!» hoiatas sõdur teisi ning nüüd ärkas ilmselt ka tume bandiit oma tundmatutest mõtetest, nägi seda, mida Raungi, ning tõmbus veel enam pingule. «Miski tuleb!
Sinu jälgi mööda, Uniooni boss!»
Seda viimast polnud Raun märgata tabanudki.
Aga miski asi tuli tõesti, roomates, tumeda keha liikumine lumes kohati nähtav, kohati aimatav. Kui see oli kuningas, siis oli teda nii kaugelt lasta ainult moona raiskamine. Kui see oli kuningas, oli ta ka väga veidra liikumisviisi valinud. Kui see aga ei olnud kuningas, siis… raisk, mis asi see siis oli?
«Mis värk?» küsis punahabe tema tagant. Katja jättis Taela, kes tahtis samuti teada, mida nad näevad, seina äärde, tõusis ning vaatas ka ise. Pilutas oma suuri heledaid silmi ning: «Oleks nagu inimene.»
«Veel mingi teie oma või?»
Katja põrnitses edasi. Kui Raun hästi kujutles, võis ka tema oletada, et näeb roomavat inimest.
«Ma arvan, et ei ole inimene,» sõnas Katja viis sekundit hiljem. «Kuningas.»
«Mih kuhat ta hoomab seal?» küsis närvlik ja kohutavalt noor Daniil.
«Haavatud.» Bossi hääl oli kohutavalt rahulik. «Ja koit pole enam kaugel. Päeval nad ei taastu nii hästi ega näe suurt midagi. Liiguvad lõhna järgi. Neil on hämaras nägemise silmad, eredas valguses väsivad need kiiresti. Mingi jama ultraviolettkiirtega ka – nende koed ei taha seda, ei parane seal all.»
«Nii et… me võime selle seal maha lüüa nii, et ta surnuks jääbki?» Poiss hakkas õhinasse minema.
«Põhimõtteliselt jah,» vastas Katja ning tõstis silmile oma igavese binokli. Raun alati imestas, kuidas boss sealt öösiti midagi nägi, aga Katja nägi üldse liiga hästi mingi uimase keemiaspetsialisti kohta, seda oli sõdur ammu tõdema pidanud. «Mu meelest on see seesama, kes mul joosta käskis, muide.»
«On seal mingit vahet?» seda küsis Tael tagant seinast üsna jõledalt lämbuval häälel. Ta oleks pidanud magama, kuni valuvaigisti töötas, aga ilmselt ei söandanud.
Nüüd, mil hommik peaaegu käes, pidi süsti toime Rauni arvestust mööda tasapisi lõppemas olema. «Ilmselt mitte,» vastas Katja, üle õla haavatu poole vaadates. «Kuidas tunne on?»
«Halb,» vastas Tael, hingamine pinnaline ja hääl vaikne. «Kas üks teist… kulutaks mõne ampulli… minu peale? Hommik on kohe käes… jaamast saab täiendust.»
«Seda viimast me veel ei tea,» vastas Katja, vaadates ikka veel lähemale roomava kogu suunas, kelle kohta Raun poleks jätkuvalt suutnud öelda, on see inimene või kuningas – rääkimata sellest, et milline isend vastavast liigist. «Aga… Raun? Vahetu oht ei paista ähvardavat. On sul Taela jaoks sutsakat?»
«Mul oli ainult üks. Selle panin talle juba hakkama. Aga Taela enda oma on veel alles. See on tema pakis.»
«Mul on… kolm tükki… tegelikult.»
Eriti hästi varustatud mees! Kust ta kolm süsti sai ja miks neilt veel juurdegi küsis, ei tea? Aga Katja ei pööranud tähelepanu.
«Süsti talle üks ära, Raun, ole hea!» Bossi silmad olid binokli taga peidus ning ta isegi ei keeranud nägu rääkimise ajaks teiste poole.
Raun kergitas mõttes kulme. Ent misiganes põhjus see ka oli, mis sundis Katjat roomava kogu vahtimist jätkama, olid nad üsna turvaliselt putkas varjul ja sõdur võis lasta tal jõllitada ning ise mõned minutid valuvaigistamiseks kulutada.
Lähedalt nägi Tael palju halvem välja. Päikeselambi valguses sinaka nahaga ning õhupuuduses, natuke verd ajuti huulile tõusmas. Või oli ta kogu aeg nii sitas seisus olnud ja Raun oli sellest lihtsalt mööda vaadanud? Tal polnud ka midagi muud teha, kui teine paremini poolistukile aidata – muutvat hingamise kergemaks – ja veel üks vaigistaja mehele sisse kütta, lootes, et kärujaamas on mõni elus meedik alles. Ja kui polegi, võis loota, et nad pääsevad hommikul varakult sõitu ning jõuavad läände, asulasse, enne, kui haavatu päästmatult rikki läheb.
«Natuke veel,» ütles ta, üritades julgustavalt kõlada. Tael pani silmad kinni ega andnud millegagi märku, et oleks teda kuulnud või kuuldust midagi mõtleks.
«Mida?!» karjus Katja akna juurest, nii et Raun Taela kõrval istudes mõtetest ärkvele võpatas.
«Misasja, sa kuulad selle juttu nüüd või?!» käratas tõmmu bandiit ja Raun põrkas jalule, relv kohe jälle käes. Nägi, et too kaabakas lükkas Katjat aknast eemale.
«Hei, minu bossiga nii ei räägi!» lõugas sõdur omakorda. «Oleme ühel poolel praegu või mitte?» samas kui Katja surus oma jalad vastu maad ja tõukas meest õlaga vastu. Ta oli suur laiaõlgne naine, rindadega, mille vahele võis uppuda.
Boss sisises alt üles: «Kuule, nolk, tahad varudega kaubelda ja puhtalt minema pääseda hommikul või mitte?! Tahad? Vat siis ole vait ja lase mul kuulata!»
Nüüd kuulis ka Raun väljas mingit hüüet ja taipas, millest üldse jutt käib. Kärujaamas toimus midagi! Ta lükkas bandiidipoisi lihtsalt kõrvale ja kummardus aknale lähemale, et aru saada.
Tühjagi. Jaama trellitatud aknad, mõned purustatud klaasiservad veel turritamas, olid pimedad ja seal ei paistnud kedagi kõõluvat. Aga too roomav kuningas seal eemal oli tõusnud pooleldi põlvili ja hüüdis midagi otse nende suunas. Raun eristas sõnu:
«Kas ma tohin?»
Mida pekki siis nüüd?!
Kuid Katja kummardus tasapisi valgeneva õue poole ning karjus vastuse: «See on mingi