Lui Vutoon. Armin Kõomägi
Читать онлайн книгу.
kuid asjatult. Raske oli uskuda, et kusagil elab keegi ilma külmikuta. Pliidi kõrval seisis pang veega. Võtsin kopsikutäie, nuusutasin, jõin, midagi sattus suhu, sülitasin pihku, kärbes, kulistasin ahnelt edasi, kokku kolm kopsikutäit. Vaatasin veel kord tuppa, katsusin diivanit. Jääda siia ööseks? Päris kõva ja kitsas oli, otsustasin veel tagatuppa kiigata, ehk leiab midagi mugavamat. Astusin küünlaga sisse ja pistsin karjuma. Perse küll, kus ma kohkusin, elu karje, raudselt. Voodis lamas inimene! Näost valge, silmad lahti, suu avatud, üks käsi rinnal, teine põranda kohal rippu. Surnud! Siit see hais. Pigistasin silmad instinktiivselt kinni, tundsin kuidas süda peksab, taob, kolgib, lõhub, prõmmib, klopib, nüpeldab, otsides rindkerest meeleheitlikult väljapääsu. Katsin nina peopesaga ja kiirustasin välja. Haarasin esikust Kimi, põgenesin. Fully booked. Siia me öömajale ei jää.
Paarisaja meetri pärast tundsin, kuidas Kim mu kaenla all kokku tõmbub. Mida see siis tähendas? Tõstsin armsama enda ette. Ta pea vajus küljele, jalad ei kandnud, kõht ja rind tõmbusid sisse. Keerasin Kimi ringi. Keset vasakut tuharat ilutses väike auk. Pagan! Nael kummi, see veel puudus. Mul ei olnud sõnu. On ikka öö. Õnneks kerkis kuu taevast valgustama. Otsustasin Kimi kokku rullida – nii oli mul teda lihtsam tassida – ja jätkasin teed. Proovisin paari teele jäetud autot käivitada, aga kõigil olid akud tühjad. Üks läks küll käima, ent see oli nii sügavale kraavi vajunud, et välja kuidagi ei saanud.
Vastu hommikut jõudsin linna piirini. Poole tunni pärast leidsin oma Subaru, oma ralli-kallikese. Istusin sisse, käivitasin mootori ja sõitsin viimased kilomeetrid puruväsinult unega võideldes. Varsti lõid Ülemiste keskuse tuled eemal särama. Sweet home…
25. juuli
Laatsareti päev. Ärkasin esimese korruse Jyskis mingis suvalises lastevoodis. Ju mul polnud jaksu üles ronida. Raske oli liigutada ennast. Igalt poolt valutas. Eriti jalad ja põlved. Sääsepunnidest ma ei räägigi, nagu tuulerõuged oleks. Voodi ees, minu kõrval vedeles mu rulli keeratud kallim. Kortsus, lotendav, veidi porine, perses auk. Mitte see, mis mulle nii palju rõõmu on pakkunud, vaid teine, mille kaudu Kimi rumal ja uudishimulik hingeke oma õnnetu keha oli hüljanud. Teadnuks vaid see hing, et tegemist on kõigest üheotsapiletiga, et tagasipääsu pole loota, ei oleks ta nii lihtsameelselt jalga lasknud, istuks turvaliselt vait ja vagusi maailma kauneimas kehas ja ei teeks ühest väikesest salakavalast naelapistest väljagi.
Ma tõstsin Kimi voodile, rullisin ta lahti, uurisin ta keha doktori põhjalikkusega. Jumal tänatud, sääsed ei himusta silikooni. Keerasin ta kõhuli. Auk ei olnud suur. Tõin Super Attaki ja kammi. Kleepisin augu kinni ning kuni liim kuivas, sugesin Kimi juukseid. Seejärel läksin apteeki, et plaasterdada mõned villid oma jalgadel. Siis hakkasin puhuma. Ettevaatlikult ja vaikselt, kontrollides iga natukese aja järel väikest armi mu kallima tuharal. Pidas küll. Puhusin muudkui edasi, aga lõpetasin ettenähtust veidi varem. Ei tahtnud riskida. Selline naine, teist sellist lihtsalt ei ole.
Läksin koos natuke pehme Kimiga duši alla. Kasutasin parimaid saadaolevaid juuksehooldusvahendeid sarjast Garnier Sensation. Esimest korda elus vastas tulemus sajaprotsendiliselt reklaami lubadusele. Minu jaoks oli see täiesti kõmuline üllatus, siiralt kohe. Mitte kunagi varem pole ma sellist asja kogenud.
Et siis selline šampoon, hämmeldus ruudus. See viis mind mõttele. Äkki need reklaamid ei olegi inimestele mõeldud. Ega ka tooted mitte. Äkki ongi nii, et kui sa oled liha, vere, lümfi ja luude asemel kokku pandud silikoonist ning tehisjuustest, kui sind saab iga kell mugavasti tühjaks lasta ja kokku rullida, et mõnes teises kohas uuesti rõõmsalt ellu pumbata – et siis kõik töötabki. Täpselt nii, nagu lubatud. Sa oled õnnelik ja naeratad ükskõik millise burgeri või pitsa peale. Ükski ebaõnnestunud pesuvalgendaja, ka kõige valelikuma reklaamiga mitte, ei vii sind eales rivist välja. Lootusi pettev jogurt või margariin ei suuda kõigutada su igavest rahulolu. Sa istud, seljas parimad, määrdumatud riided, sulnid käed õndsalt süles, raugetes silmades budalik tühjus, sensatsiooniline juuksepahmak tuules lehvimas.
Ainult et tuult ei ole.
26. juuli
Jalad ikka veel valutavad. Vaatasin Kimi haava. See paraneb hästi. Puhusin natuke juurde ja armatsesin temaga hästi õrnalt, kartes kogu aeg pauku, mis meie armastuse lõplikult lõhki võiks rebida. Kuid õnneks mingit pauku ei tulnud. Või no õigemini tuli ikka, kus siis muidu, aga ma ei mõtle hetkel seda, eksole.
Läksin välja. Suvi võttis ennast järjest tõsisemalt. Ma ei mõista, kuidas see võimalik sai olla, kuid tuult lihtsalt ei olnud. Juba terve kuu, justkui oleks maakera pöörlemast lakanud. Kuigi ma pole kindel, et tuul just pöörlemisest sünnib.
Istusin Subarusse ja käivitasin mootori. Paak hakkas tühjaks saama. Hell teema andis iga villiga mu kinniteibitud jalgadel tunda. Sõitsin parklast välja otse üle ristmiku Statoili. Aga kütuseid oli olemas rohkem, kui ma olin kunagi osanud ette kujutada: diisel ja kolm erinevat bensiini. Ma ei teadnud isegi seda, kas diisel või benss. Võttis kukalt kratsima. Keerasin paagilt korgi maha, langetasin näo lähemale ja hingasin ettevaatlikult sisse. Ossa poiss, polnud paha, polnud sugugi paha. Hingasin veel mõned korrad, aina sügavamalt, talletades oma vahemällu jõulise aroomi kõik peensused, nii täpselt kui vähegi suutsin. Silme ees lõi huvitavalt virvendama. Siis haarasin esimese kütusepüstoli ja nuusutasin võrdluseks sealt. Balansseeritud, natuke tammine, õlisevõitu, järelmaitse veidi liiga lameda karakteriga, millest aimdus kerget sõnnikut. Ei, diislit meie ei joo. Võtsin järgmise püstoli – 95 normal. Petrooline ja kirbe, kuid omamoodi teatud elegantsusele kalduv, suhteliselt täidlane. Ei olnud see. 95 plus – aromaatne, ootamatult korgine, floraalselt lopsakas, vaheldudes oksüdeerunud ürdisusega, järelmaitses domineeris rammukas madeira. Ka see mitte. Jäi veel 98 plus. Milline elav isikupärasus, missugune raskestikirjeldatav intensiivsus! Üldiselt happelisel taustal torkab ninna pingeline, mesiselt mahlakas jõulisus, järelmaitselt õhuliselt alkohoolne, mis sekundite jooksul muutub lausa plahvatuslikuks agressiivsuseks. Wow! See on meie jook. Lasin paagi täis.
Maksta polnud loomulikult kellelegi. Astusin ajakirjariiulite juurde. Juunikuunumbrite kaanetüdrukud hiilgasid võidukalt. Maailma viimased, trükikodades legaliseeritud kaunitarid nautimas ootamatult süllesadanud jackpot’i. Ha-haa, nende õnnetud saatusekaaslased, need juulikuu naised, ei jõudnud paraku trükkigi minna, augusti omad haihtusid juba enne fotosessiooni. September, oktoober ja nii edasi, paremal juhul jõudsid nad enne haihtumist pidada sisemisi, läbikukkumisele määratud võitlusi selle üle, kas võtta ahvatlev meediapakkumine vastu või kärbuda avastamata lillekesena üksikul, avalikkuse poolt tundmata aasal.
Kuu aega polnud neile keegi tähelepanu pööranud. Ma siis nüüd vaatasin, alludes bensuaurudest äratatud empaatiale, hea südamega, nagu ma olen. Putsi.
Aga pikalt ei suutnud, läilaks kiskus ja soolase isu ajas peale. Astusin leti äärde ja vaatasin vahelduseks hoopis hot dog’i grillrestil keerlevaid vorste. Need olid kuivanud pliiatsijämeduseks ning üleni mustaks tõmbunud. Paar täidlast kärbest tegid liikuvatel lihatoodetel trenni, otsekui putukate jõusaali jooksulindil. Sadistlik hetkeemotsioon sundis mind haarama kastmepurgi ja tühjendama selle sisu väikestele kaloripõletajatele otse pähe. Ärge unustage vedelat, muidu kuivate kokku nagu need kabanossid teie kondiste lülijalgade all. Niisiis, milliseid kastmeid soovite, härrased kärbsed? Kas panen kohe kõiki? Majonees, ketšup, salsa. Ma vaatan, teie liigutused on aeglasemaks jäämas, ärge jätke jonni, pingutage edasi, raske õppustel, kerge lahingus, kui see lahing peaks kunagi veel aset leidma. Veidi sinepit ehk?
Võtsin purgi energiajooki, lugesin end surnuks treeninud kärbestele lühikese kaastundliku järelhüüde ja kihutasin Subaruga koju, kus keerasin oma kummist sekspommile mitu korda järjepanu taha. 98 plus tembitud Red Bulli ja siivsalt pakendatud esikaanepornoga – agressiivne, sünteetiliselt robustne, anaalse järelmaitsega oraalne täiuslikkus. Sadistlikult magus aastast 1990. Uputab kõik peale kahetsuse.
27. juuli
Siin ma nüüd siis olen. Peas kumiseb, nagu tühjas naftatsisternis, hinge järab kahetsuseuss. Ma tõesti ei tea, mis mu sisse eile läks. Igatahes ärkasin täiesti tühja Kimi kõrval. Ta on surnud,