Sinu tark laps. Jesper Juul
Читать онлайн книгу.
>Selle raamatu teooriad ja näited on välja kasvanud minu tööst Taanis asuvas Kempleri Instituudis (Kempler Institute of Scandinavia). Soovin siiralt tänada doktor Walter Kemplerit ja teisi selle instituudi töötajaid inspiratsiooni ja raugematu usu eest minusse kõigil neil aastail, mil minu usk enesesse oli väga nõrk.
Minu tänu kuulub ka paljudele peredele üle maailma, kes lubasid mul osa saada oma isiklikust elust. Mul on piinliku selgusega meeles hoiakud ja eelarvamused, mis mul olid enne esimest kohtumist nendega. Tänan peresid Jaapanist ja islamimaadest, Horvaatia põgenikelaagrite perekondi, kus mõlemal lapsevanemal on erinev etniline taust, ning alkoholiprobleemiga Ameerika peresid.
Minu täiskasvanud poeg, kes on nüüd kahekümne kuue aastane, aitas mul saadud kogemused igapäevaellu tuua. Ta tegi seda nii, nagu suudab ainult see, kes otsib ise ausalt ja avatult oma teed. Sama kehtib minu abikaasa kohta ‒ juba oma pelga olemasoluga paneb ta mind ikka ja jälle silmitsi seisma kõige sellega, mille kohta ma iga kord loodan, et see on viimane jäänuk minu lapsikust enesekesksusest.
Sissejuhatus
Nagu paljud teised minuealised, taipasin ka mina juba kahekümnendate eluaastate alguses, et midagi on viltu levinud arusaamaga perest ja lastekasvatusest. See miski oli viltu olnud meie vanemate ajal ning juba mitmeid põlvkondi enne neid.
Alles kümmekond aastat hiljem, töötades pereterapeudina nn halvasti kohanevate laste ja noortega ning tehes rühmatööd üksikemadega, mõistsin, et minu hoiakud pereelu ja lastekasvatuse kohta pole sugugi paremad kui mu vanemate omad. Õigupoolest olid mõlemal mõtteviisil ühed ja samad nõrgad küljed. Esiteks polnud meie käsitlused eetilised. Teiseks lähtusid need ärritavast ja vastandavast eeldusest, mille järgi ühel inimesel on õigus, kuna tema tegusid ajendavad õiged hoiakud, ja teisel inimesel pole õigus, kuna tema hoiakud on valed.
Samasugust kalduvust vastandada tajusin ka kolleegide ja klientide tagasisidest. Mõned neist leidsid, et ma saan oma tööga hästi hakkama, teised arvasid vastupidist. Arvasin oma naiivsuses, et seni, kuni esimene rühm on ülekaalus, võin end kindlalt tunda. Läks tükk aega, enne kui aru sain, et oleksin pidanud kuulama hoopis vastasleeri. Ma ei teinud seda aga enne, kui sain isaks ja pidin silmitsi seisma iseenda ebakompetentsusega. Sellest hetkest algas minu tegelik väljaõpe, kõik eelnenu oli vaid ettevalmistav treening.
Enne isakssaamist uskusin ma, et pereelule võiks olla omane mõistmine ja tolerants ning et vanemate ja laste vahel peaksid valitsema demokraatlikud suhted. Minu usk oli vastand moraliseerivale, sallimatule ja kontrollivale kasvatusviisile, mis teadaolevalt hävitab laste enesehinnangut ja elurõõmu.
Ent pojaga koosolemine ja igapäevatöö lastega peredega avasid järkjärgult mu silmad. Nägin, kui pealiskaudsed mu arvamused tegelikult on. Meie arusaamad laste rollist peres ja ühiskonnas on võrreldes minu noorusajaga vaieldamatult muutunud. Meie arusaam inimloomusest, karistamismeetodid ja suhtumine kasvatuslikesse ja ühiskondlikesse moraalinormidesse on muutunud inimlikumaks ja vähem piire seadvaks. Peagi hakkasin endale teadvustama kaht asjaolu. Need pakkusid mulle tõsist mõtteainet nii töös kui isiklikus plaanis.
Esiteks nägin pedagoogi ja superviisorina sageli, et lapsevanemad on hädas. Nad tulid terapeudi vastuvõtule ja rääkisid seal oma probleemidest lastega, kuid lahkusid sealt tundega, et nad on läbi kukkunud ning veel tegutsemisvõimetumad ja ebaadekvaatsemad kui enne. Ka terapeudid said neilt kokkusaamistelt kaasa abituse ja ebapädevuse tunde. Amet kohustas neid aga klammerduma traditsioonilise psühholoogia külge ehk siis tegelema pigem vigade otsimise kui võimaluste väljaselgitamisega.
Teiseks nägin pereterapeudina, et kõige enam kannatavad meie oskamatuse tõttu lapsed ja noored. Me paneme ikka veel laste õlgadele vastutuse, mida vaid vähesed lapsevanemad, poliitikud, pedagoogid või terapeudid on valmis vabatahtlikult enda kanda võtma. Me ei tee seda sugugi halva pärast – vastupidi, me armastame oma lapsi ja usume, et selleks, et nad saaksid areneda, on neil vaja sellist vastutust kanda. Meie loogika on aga vildakas. Ekslik on juba meie arusaam sellest, milliste olenditega meil laste puhul tegemist on.
Rootsi psühholoog Margaretha Berg Brodén on väljendanud seda ideed ühe lausega, sellest sain ka inspiratsiooni selle raamatu pealkirjaks: „Võib-olla oleme me valesti aru saanud: võib-olla on lapsed kompetentsed.“ (More og barn i Ingenmandslan, „Ema ja laps eikellegimaal“, Kopenhaagen, 1992). Brodén jõudis selle äratundmiseni, uurides teadlasena imiku ja tema vanemate koostoimimist. Mina pole uurija, vaid praktik, ning minu töö puudutab igas eas laste ja vanemate koostoimimist. Seetõttu lähenen ma Brodéni tähelepanekule veidi teisest vaatenurgast.
Minu arvates oleme me teinud otsustava vea sellega, et arvame, nagu poleks lapsed sünnist saati tõelised inimesed. Nii teaduslikus kirjanduses kui käsiraamatutes kaldume suhtuma lastesse kui kellessegi, kes neist saada võib, mitte kui kellessegi, kes nad juba on. Me võtame lapsi kui asotsiaalseid „poololendeid“. Sellest tulenevalt eeldame me esiteks, et meie, täiskasvanud, peame nad allutama oma jõulisele mõjutamisele ja manipuleerimisele, ja teiseks et enne kui saame hakata lapsi kohtlema kui võrdseid ja tõelisi inimesi, peavad nad jõudma mingisse teatud ikka.
Ehk teisisõnu, täiskasvanud peavad leidma moodused, kuidas kasvatada lapsi nii, et nood õpiksid käituma tõeliste (ehk siis täiskasvanud) inimestena. Selleks oleme välja arendanud teatud kasvatusmeetodid ning paigutanud need mõttelisele skaalale, mille ühes otsas on „lubav“ ja teises otsas „autoritaarne“. Me pole aga kunagi kahelnud selles, kas meie arusaam laste olemusest põhimõtteliselt paika peab.
Käesolev raamat seab eeltoodud arusaama kahtluse alla. Mina usun, et enamik sellest, mida me traditsiooniliselt mõistame termini „kasvatus“ all, on ühtaegu nii ebavajalik kui ka otseselt kahjulik. See on kahjulik mitte ainuüksi lastele, vaid mõjub pärssivalt ka täiskasvanutele, takistades nende kasvu ja arengut. Veelgi enam, sellel on laastav mõju ka laste ja vanemate vaheliste suhetele. Kui me ei sea „kasvatuse“ terminit kahtluse alla, vaid jätkame selle järgimist, siis tekitame nõiaringi, mis moonutab meie arusaamist ka haridusest, tugiteenustest ning laste ja perede sotsiaalpoliitikast.
Veerandsada aastat tagasi andis minu põlvkond oma panuse, et luua illusoorne distants „mina“ ja „ühiskonna“ vahel. See oli loogiline, me püüdsime ju vastanduda võimule. Selle lõhe loomine on kestnud juba aastaid ja muutub nüüd üha ohtlikumaks.
On võimalik, et just praegusel ajal vastab rohkem kui kunagi varem tõele äratundmine, et viis, kuidas me käitume oma lastega, määrab kogu maailma tuleviku. Ligipääs infole on suurenenud sedavõrd, et ei saa enam loota, et meie variserlik suhtumine lastekasvatusse jääb avastamata – et me võime jutlustada maailmapoliitika kontekstis ökoloogiast, humaansusest ja vägivallatusest, kuid samas kohelda oma lapsi vägivaldselt.
Mul on olnud mitu aastat võimalus reisida ja töötada erinevates kultuurides. Need reisid on mind veennud, et muutused, mis on toimunud laste ja vanemate vahelistes suhetes Skandinaaviamaades, võiksid olla eeskujuks ka teistele riikidele.
Tõsi, põgusal vaatlusel võib tunduda, et Skandinaaviamaade lapsevanemad käituvad lastega selgrootult, irratsionaalselt ja kerglaselt. Sügaval sisimas kannavad need suhted aga seemet, millest on võrsumas miski, mida võib nimetada kvanthüppeks inimkonna arengus. Esmakordselt ajaloos on täiskasvanud hakanud tõsisemalt kaaluma, et inimolendil võiks olla võõrandamatu õigus isiksuslikule arengule ilma dogmade ja autoritaarsuseta. Esmakordselt on meil alust uskuda, et iga üksikisiku vabadus ei kujuta endast ohtu kogukonnale, vaid aitab hoopis kaasa kogukonna kui terviku elujõu kasvule.
Täiskasvanud ja lapsed suhtlevad omavahel väga erineval moel. Võib märgata tohutuid erinevusi nii Euroopa ja Ameerika perekondade vahel, kui ka mõlema maailmajao sees. Põhja-Euroopa pered erinevad Lõuna-Euroopa ja endise idabloki peredest. Isegi ühe ja sama maa regioonides võib täheldada märkimisväärseid erinevusi. Loomulikult mängivad kultuur, poliitiline ajalugu ja uskumused rahvusliku eneseteadvuse kujunemisel olulist rolli. Külalised teistest riikidest panevad selliseid uskumusi sageli tähele. Ma olen kuulnud Taani sisserännanuid märkimas, et nad ei soovi kasvatada oma lapsi taanlaste moodi. Samas paneb taanlasi nördima see, milliseid füüsilisi vahendeid kasutavad lõunaeurooplased oma peredes.
Juba selliste erinevustega üksi on küllalt raske toime tulla, kuid üldine suund on ju luua mitmerassilisi paljurahvuselisi ühiskondi, eriti Ameerika Ühendriikides. Minu arvates on oluline näha nende kultuurist tingitud stiilide taha. Perekonna ühiskondlik tähtsus võib kultuuriti