Tüdruk, kes mängis tulega. Stieg Larsson
Читать онлайн книгу.
aeglaselt alla kulmu peale libisevat. Lisbeth Salanderile ei meeldinud ennast päikeses praadida. Ta oli päevad veetnud võimalikult varjus ja istus ka nüüd päevavarju all. Sellest hoolimata oli ta pruun kui pähkel. Tal olid jalas khakivärvi lühikesed püksid ja seljas must särk.
Ta kuulatas baarileti ääres olevatest kõlaritest voogavaid imelikke steel pans-helisid. Tal polnud iialgi olnud vähimatki huvi muusika vastu ning ta ei suutnud vahet teha Sven-Ingvarsi ja Nick Cave’i vahel, kuid steel pans võlus teda. Tundus uskumatu, et keegi suutis häälestada õlitünni, ja veelgi uskumatum, et tünnist meelitati välja kontrollitud, mitte millegi muuga sarnanevaid helisid. Tema meelest olid need helid maagilised.
Ta tundis äkitselt ärritust ja suunas pilgu tagasi naisele, kes oli just saanud kätte klaasi apelsinivärvilise joogiga.
See ei olnud Lisbeth Salanderi probleem. Ta ei suutnud lihtsalt aru saada, miks naine kohale oli jäänud. Neli ööd, sellest saadik, kui paar oli saabunud, oli Lisbeth Salander kuulnud oma kõrvaltoas toimuvat vaikset järjekindlat terrorit. Ta oli kuulnud nuttu, vaikseid ärritunud hääli ja mõnel juhul ka kõrvakiile. Lööja – Lisbeth oletas, et see oli naise abikaasa – oli neljakümnendates aastates. Tal olid tumedad sirged juuksed, mis olid vanamoodsalt lahku kammitud, ning ta paistis olevat Grenadal tööasjus. Milles see töö seisnes, polnud Lisbeth Salanderil aimugi, kuid igal hommikul oli mees olnud korralikult riides, lips ees ja pintsak seljas, ning joonud hotellibaaris kohvi, enne kui ta võttis oma portfelli ja läks välja taksosse.
Mees tuli tagasi hilisel pärastlõunal, ujus ja suhtles basseini ääres oma naisega. Nad sõid koos õhtust, jättes äärmiselt vaikse ja armastusväärse mulje. Võimalik, et naine jõi mõne klaasi rohkem kui pidanuks, kuid tema joove polnud häiriv ega tähelepanu äratav.
Tülid naabertoas algasid harjumuspäraselt õhtul kella kümne ja üheteistkümne vahel, umbes samal ajal, kui Lisbeth end matemaatika müsteeriumeid tutvustava raamatuga magama seadis. Tegemist ei olnud jõhkra vägivallaga. Nii palju kui Lisbeth suutis läbi seina kostva heli järgi otsustada, käis pikale veninud ja korduv tüli. Eelmisel ööl ei olnud Lisbeth suutnud uudishimule vastu panna ja läks rõdule, et kõrvaltoa avatud rõduukse kaudu kuulda, milles küsimus. Rohkem kui tunni oli mees kõndinud toas edasi-tagasi ja pihtinud, et ta on kaabakas, kes oma naist ei vääri. Mees oli naisele korrutanud, et naine peab teda kindlasti võltsiks. Iga kord oli naine vastanud, et ta ei arva nii, ning üritanud meest rahustada. Mees muutus aina pealetükkivamaks, kuni raputas viimaks naist. Lõpuks naine vastas, nagu mees tahtis… jah, sa oled võlts. Mees oli otsekohe kasutanud naiselt välja pressitud tunnistust ettekäändena, et rünnata naist, tema elukombeid ja iseloomu. Ta oli nimetanud naist hooraks, mispeale Lisbeth Salander oleks ilma igasuguse kõhkluseta võtnud abinõud tarvitusele, kui süüdistused oleksid olnud tema vastu suunatud. Nüüd polnud see aga nii ja seega tegelikult ka mitte tema isiklik probleem, ning sellest tulenevalt oli tal raske otsustada, kas ja kuidas ta peaks tegutsema.
Lisbeth oli jahmunult kuulanud mehe jahvatamist, mis lõppes äkitselt kõlava kõrvakiiluga. Ta oli just otsustanud toast välja koridori minna ja naabrite ukse sisse lüüa, kui toas kõik vaikseks jäi.
Kui ta basseini ääres naist jälgis, siis märkas ta kerget sinikat õla peal ja kriimustust puusal, kuid muid silmatorkavaid vigastusi polnud.
ÜHEKSA KUUD VAREM oli Lisbeth lugenud ühte artiklit ajakirjas Popular Science, mille keegi oli Rooma Leonardo da Vinci lennuväljale unustanud, ja äkitselt oli temas tekkinud ebamäärane huvi niisuguse hämara asja vastu nagu sfääriline astronoomia. Täiesti impulsiivselt oli ta külastanud Rooma ülikooli raamatupoodi ja ostnud mõned selleteemalised tähtsamad teaduslikud raamatud. Sfäärilise astronoomia mõistmiseks oli ta aga sunnitud süvenema matemaatika keerulisematesse müsteeriumitesse. Oma viimaste kuude reiside ajal oli ta selleteemaliste raamatute leidmiseks tihti külastanud ülikoolide raamatupoode.
Enamasti olid raamatud seisnud kohvrisse pakituna ning tema õpingud olid ebasüstemaatilised ja ilma tegeliku eesmärgita, kuni selle ajani, mil ta oli Miamis jalutanud sisse ülikooli raamatupoodi ja väljunud sealt dr L. C. Parnault’ raamatuga „Dimensions in Mathematics” (Harvard University, 1999). Ta oli raamatu leidnud just enne Florida Keysi sõitmist ja Kariibi saarestikus seiklemise alustamist.
Ta oli olnud Guadeloupe’il (kaks ööpäeva mingis mõttetus urkas), Dominikaanis (meeldiv ja pingevaba, viis ööpäeva), Barbadosel (üks ööpäev Ameerika hotellis, kus ta ei tundnud end üldse teretulnuna) ja Saint Lucial (üheksa päeva). Saint Luciale oleks ta meelsasti kauemakski jäänud, kui poleks tekkinud konflikti ühe kohaliku mühaka noore pätiga, kes pidevalt tema kõrvaltänava hotelli baaris vedeles. Lõpuks oli ta kannatus katkenud, ta oli nolgile telliskiviga vastu pead virutanud, end hotellist välja registreerinud ja laevaga Saint George’si, Grenada pealinna sõitnud. See oli maa, millest ta enne laevale asumist kuulnudki polnud.
Ta astus Grenada pinnale troopilises paduvihmas ühel novembrihommikul kella kümne paiku. Turistilehest The Caribbean Traveller oli ta teada saanud, et Grenada oli tuntud kui Spice Island, vürtsisaar, ja oli üks maailma suurimaid muskaaditootjaid. Saarel oli 120 000 asukat, kuid lisaks sellele elas üle 200 000 grenadalase USA-s, Kanadas ja Inglismaal, mis andis kõneka vihje tööturu olukorrast kodumaal. Maastik ümber saare keskel asuva kustunud Grand Etangi vulkaani oli mägine.
Ajalooliselt oli Grenada üks paljudest tähtsusetutest Briti asumaadest. 1795. aastal oli Grenada pälvinud poliitilist tähelepanu, kui vabaks saanud endine ori Julian Fedon alustas Prantsuse revolutsioonist inspireeritud ülestõusu, misjärel kuningriik saatis sõjaväe mässulisi raiuma, maha laskma, pooma ja sandistama. Koloniaalrežiimi vapustas, et Fedoni mässuga oli ühinenud ka osa vaesest valgest elanikkonnast, võtmata seejuures üldse arvesse etiketti või rassipiire. Ülestõus lämmatati, kuid Fedoni ei saadudki kätte ja ta põgenes Grand Etangi ümbritsevatesse mägedesse, kus temast kujunes robinhoodlike mõõtmetega kohalik legend.
Üle kahesaja aasta hiljem, 1979, oli advokaat Maurice Bishop alustanud uut revolutsiooni, milleks turismiraamatu andmetel andsid inspiratsiooni the communist dictatorships in Cuba and Nicaragua, kuid millest Lisbeth Salanderil oli tekkinud hoopis teine pilt pärast kohtumist Philip Campbelliga, õpetaja, raamatukoguhoidja ja baptismijutlustajaga, kelle külalistemaja ta mõned esimesed päevad oli üürinud. Kokkuvõtlikult oli lugu selline, et Bishop oli rahva hulgas populaarne juht ja kukutas hullu diktaatori, kes lisaks kõigele oli UFO-fanaatik ja kulutas niigi lahjast riigieelarvest suure osa lendavate taldrikute jahtimiseks. Bishop oli jutlustanud majanduslikku demokraatiat ja kehtestanud esmakordselt riigis soolise võrdõiguslikkuse, enne kui ta 1983. aastal mõrvati.
Pärast mõrva ja tapatalguid, milles kaotas elu umbes 120 inimest, kaasa arvatud välisminister, võrdõiguslikkuse minister ja mõned tähtsad ametiühingujuhid, vallutas saare USA ja seadis sisse demokraatia. Mis Grenadasse puutub, siis tähendas see tööpuuduse kasvu kuuelt protsendilt peaaegu viiekümnele protsendile ning taas muutus kõige tähtsamaks sissetulekuallikaks kokaiinikaubandus. Philip Campbell raputas Lisbethi turismiraamatu kirjelduste peale ainult pead ja andis talle head nõu, milliseid inimesi ja kvartaleid tuleks pärast pimeduse saabumist vältida.
Lisbeth Salanderi puhul olid sellised soovitused üsna kasutud. Küll aga oli ta vältinud igasugust tutvust Grenada kriminaalse maailmaga, kuna oli armunud Saint George’sist lõunas asuvasse Grand Anse Beachi – miilidepikkusse ja hõredalt asustatud liivaranda, kus võis kõndida tunde, ilma et oleks pidanud kellegagi rääkima või kedagi nägema. Ta oli kolinud Keysi, ühte vähestest Grand Anse’i rannal asuvatest Ameerika hotellidest, elanud seal seitse nädalat, polnud teinud muud tarka peale rannas kõndimise ja oli vaimustunud kohaliku puuvilja chinups’i söömisest, mille maitse meenutas Rootsi hapusid tikreid.
Oli vaikne hooaeg ja vaevalt kolmandik Keys Hoteli tubadest olid välja üüritud. Ainuke probleem oli, et nii tema rahu kui ka kaootilisi matemaatikaõpinguid hakkas ootamatult häirima kõrvaltoast kostev vaikne terror.
MIKAEL BLOMKVIST PANI sõrme Lisbeth Salanderi Lundagatanil asuva korteri uksekellale. Ta ei oodanud, et perenaine ukse avaks, kuid tal oli harjumuseks