Printsi poole teel. Aune Past
Читать онлайн книгу.
saab vanaema kinnituse, et ta oskab saladust pidada, seepärast uurin edasi.
„Kuule, ema pärast mul seda venda just tarvis ongi. Ma arvan, et keegi on mu ema ära nõidunud. Muidu ta ei lööks mind ju vitsaga. Nii et emale ma seda küll rääkida ei saa. Aga sina ju võid mulle venna sünnitada?” pinnin kindlameelselt edasi.
„Ei, linnupojake, ei mina saa enam kedagi sünnitada,” ütleb vanaema.
„Kuule, nüüd sa küll valetad,” arvan. „Ema ütles, et sa oled tubli mutt ja sünnitasid kuus korda. Kui midagi kuus korda tehakse, siis peab seda asja küll oskama.”
„Kallike, nüüd ma olen vana. Ja peale sinu onu surma väikese beebina ma enam ei oska sünnitada.” Mälestus surnud beebist paneb vanaema silmad vett jooksma ja ma otsustan, et see venna teema on ka üks, mis on nagu kurilooma-jutt, et ajab inimesed nutma. Venna lootus luhtub täiega. Küsimus aga, kuidas saab beebi onu olla, jääb pikaks ajaks kiusama. Et kas enne oli beebi ja siis sai onuks, või sündis kohe onuna.
Niimoodi ma siis oma triibulise põrandariide peal, ise punasetäpiline, vanaemaga seda maailma asja arutan. Kui venda ei tule, siis pole vajagi, otsustan. Eks ma pean siis selle äravahetatud emaga ettevaatlikum olema. Hoolimata väikesest patsisakutamisest on elu ikkagi ilus. Ja enamuse ajast on ema väga kallis. Mitte keegi teine ei oska niisuguseid unelaule laulda kui ema.
Kuigi ma seda siis tükkis oma täpilise keha ja pooliku patsiga veel ei teadnud, oli mind vallanud eluaegne unistus. Unistuse oma printsist ja Shangri-La’st. Hiljem, kui ma juba soravalt lugeda oskan, saan teada, et see tore vuntsidega mees polnud mitte Prints Monaco, vaid Monaco vürst Albert I. Nii tuli Prints Monaco minu ellu. Kulus aastaid ja kukkus riike, enne kui ma esimest korda Monacot nägin. Printsi pole siiamaani näinud, küll aga tema lossi. Ja tean, et kuigi inglise keeles öeldakse „prince”, siis Monaco valitseja on eesti keelde tõlgituna „vürst”, see tuleb saksa keele mõjust.
Oleme Rein Minka sünnipäeval, kui Monika sellest kõneleb. Monika on pisikene nähvits tüdruk Alpiexpressist. Üks maailma avastamise tee ongi käinud koos Alpiexpressiga. Pidasin Monikat alati lume-inimeseks, sest oleme koos paljude mägede nõlvu nühkinud ja õige sageli on ta mind, endast hoopis suuremat, lumekuhjade alt üles otsinud ja uuesti lumelauaga allamäge mööda puutumatut lund liuglema lükanud.
Üllatusega avastan, et Monika tõeline armastus on hoopis Monaco. Ja kummalisel kombel samuti rohkem unistustemaa kui tegelikkus. Monika teabki, miks just vürst ja mitte prints. Kulub päris hulga veini, et kuulata tema põhjalikku ning põnevat selgitust. Aga mis siin imestada, kena tüdruk on aastaid olnud Vahemere ääres giidiks. Giidi põhjalikkusega hakkab ta keset peomeeleolu põnevalt selgitama:
„Selle tiitliga on selline lugu. Euroopas on olnud kasutusel printsi tiitel kõige kõrgema aadlitiitlina. Ehk siis prints on aadlitiitel, nagu krahv, vikont ja nii edasi. Printsi tiitli sai sünnijärgselt endale ka kuninga esimene poeg – siit ka teada-tuntud sõnad kroonprints ja vereprints (need ongi täpsustuseks, kui jutt printsidest käib). Samal ajal elasid ja olid ka niinimetatud aadlitiitli-printsid, kes olid väga kõrged või kõige kõrgemad aadlikud.
Aga siis, 19. sajandi algul, otsustati Saksamaal nimetada ümber vürstideks (fürst) kõik aadlitiitli-printsid, ja jäeti printsi tiitlit kandma vaid vereprintsid ehk kuningapojad. Seda ei tehtud ülejäänud Euroopas ja ega sellest suurt teatagi (ei inglane, venelane ega prantslane oskagi täna õieti määratleda, kes on vürst – see on üsna Saksamaa-keskne teema). Meie aga oleme ju nii sakslaste küljes kinni olnud ja seda välismaa elu ikka läbi „saksa silmade” vaadanud, ja ei saanud me teisiti, kui ahvisime sakslasi järgi (olime vist küll ainukesed väljaspool Saksamaad ennast).
Ka Vene knjazid, suurvürstid, nagu me neid nimetame, kasutasid Euroopas reisides tiitlit „prints”. Meie aga, sakslaste eeskujul, nimetame ka neid vürstideks – kuna kuningapojad nad ju ei ole, eks ole.”
Monika jutt katkeb mõne tantsutuuri ajaks, aga on selge, et ta mõtleb ka tantsides printsi teemale, sest järgmise veinipokaali juures otsib ta oma jutu kinnituseks autoriteetseid tunnistajaid.
„See printsi tiitel siis. Kui te mind ei usu, siis ma katsun mälu järgi tsiteerida autoriteete. Mida räägivad teatmeteosed? Silvetil on prints ja vürst sünonüümid. Võõrsõnade leksikonis peaks olema kirjas, et prints on monarhistlikes riikides valitsejaperekonna mittevalitseva meesliikme tiitel, aga Saksamaal ja Prantsusmaal kõrgeim aadlitiitel. Sama räägivad õigekeelsussõnaraamat, ENE seitsmes köide ja Henry Cecil Wyldi toimetatud Universal Dictionary of the English Language. Vürst on aga võõrsõnade leksikoni järgi väikeriigi valitseja või kõrgaadlik. Kõik Eestis ilmunud entsüklopeediad nimetavad Monacot vürstiriigiks, aastast 1901 konstitutsiooniliseks monarhiaks.”
Monikat kuulates tahaks kohe tema järgmisele reisile koha kirja panna. Aga meie plaan on sellelt sünnipäevalt otse Tallinnast autoga Monacosse sõita. Kuulame veel huviga, mida Monika meile teele kaasa jutustab.
„Eestlase jaoks on prints poisike. Eestlaste side aadliajalooga põhineb ju kõigepealt muinasjuttudel, paljukest me, sotsialismiaegsed õppurid, seda kuningriikide ajalugu ikka uurisime.
Ja ega meil enam midagi muud aita kui Albertit ikka edasi eestikeelsetes juttudes vürstiks nimetada. Kui tema kõrgeauline aga kuuldekauguses juhtub viibima, oleks kena siiski printsist rääkida. Nagu seda teevad prantslased ja inglased ja taanlased ja paljud teisedki. Vot.”
Monika räägib nagu professionaalne giid. Ilmselt on temalt seda printsi-vürsti värki palju küsitud.
Esimene kohtumine
Eesti on vabaks saanud. See tähendab, et ka välismaale saab juba vabalt reisida.
Ostame Soome reisifirma kaudu puhkusenädala Nizzasse. Tegu on loteriimajutusega. Mis tähendab seda, et kui kõigil soomlastel on tuba rannapromenaadi äärsetes hotellides, siis meie elame kahes imepisikeses toakeses linna sees. Jagame pere pooleks, beebi ja meie ühes toas, tüdrukud omaette teises. Kuna toas on kaks voodit ja muud sinna ei mahu, siis paneb hotelli personal beebivoodi öökapi peale. Aga tühja sest toast, magada saab ja hambaid pesta ka. Asjal hakkame küll käima tüdrukute toa WC-s, sest meie vannitoas on osatud WC-pott otsapidi kraanikausi alla monteerida, sellele pihtasaamine eeldab suuremat akrobaadiosavust, kui meie suudame saavutada.
Aga me oleme Prantsusmaal! Kogu oma blondipäise kambaga. Mitte miski ei suuda mu head tuju rikkuda. Kusagil siin lähedal on Monaco ja prints. Prints võib olla hoopiski lähemal kui Monaco, sest vürstiriigi ajaloos on õige sageli juhtunud, et printsid on kaua eemal viibinud, haridust omandanud või sõdinud, tihti pole nad lihtsalt Monacost hoolinud, et väike ja vaene.
Esimene hommikusöök hotellis paneb mind imestama. Olen harjunud, et lina on laual nii kodus kui ka hotellis. Vakstu on ainult maainimeste laual ja sedagi sageli vaid söödaköögis. On ju meie harjumuspärased täisnaturaalsed laudlinad suhteliselt odavad ja ilusad. Kui neid saada on. Aga ikka on. Lisaks pärandavad emad ja vanaemad omi, tikitud ning pitsilisi linu edasi. Meil kodus on terve kummutisahtel erineva mustriga poelinu täis. Neid kasutan argipäeviti. Teises sahtlis on mamma tikitud või Liidi-proua heegeldatud linad. Lina peab ikka laual olema, ajalehe pealt ega vakstutükilt ei sööda. Aga selles Nizza hotelli hommikusöögitoas on laudadel kulunud vakstutükid. Olen päris segaduses, Prints Monaco naabermaa Prantsusmaa on ometigi üks peen ja elegantne maa. Ja vakstu laual.
Tõepoolest, kakskümmend aastat hiljem naudin ma suurepärast toitu Põhjaka restoranis Tallinna–Tartu maanteel Mäo kandis hoopis linadeta vanadelt laudadelt. See on nii mõnus, paberile trükitud menüü täidab lina aset ja teeb oma lahedate piltidega tuju heaks. Kui imemaitsvad toidud pintslisse pandud, tahaks mõnust nurru lüüa. Aga vakstu tundub praegugi avalikus söögiruumis kummaline, olgu pilt peal kui kaunis tahes.
Nizzas vakstu emotsiooni alla neelanud, saan järgmise üllatuse osaliseks. Sest pakutav hommikusöök on meile, eestlastele, harjumatu: continental, nagu inglased seda nimetavad. Eks ole meil ikka öeldud, et hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga ja õhtusöök anna vaenlastele. Aga sellest hommikusöögist