Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla. Jo Nesbø
Читать онлайн книгу.
see Perry nagu veel on?”
„Perry on seitsmekoivaline peruu imiämblik. Ta suudab võtta nii kõrgeid noote, et ebamusikaalne inimkõrv ei suuda neid tabadagi. See on väga nauditav.”
„Päh,” turtsatas Beatrize. „Sa lihtsalt mõtled kõik jälle välja nagu tavaliselt, Bulle. Kõik teavad ju, et pole olemas mingisugust seitsmekoivalist peruu… peruu…”
„Või et pole olemas?” küsis Bulle. „Öelge siis tere…” Ta napsas oranži mütsi peast. „Perryle!”
Tüdrukud pistsid kisama. Mõned lausa nii valjult, et neil kukkusid võileivad sülest. Sest Bulle peanupu otsas seisis tõepoolest üks must ja rangisjalgne ämblik. Ta ei näinud just eriti peruulik, imav ega ka laulualdis välja, aga tegemist oli igal juhul ämblikuga. Ja kui lugema hakata, siis oli tal tõepoolest seitse koiba.
„K-kas see elukas nagu tõepoolest laulab?” nuhatas Beatrize.
„Aga muidugi,” vastas Bulle. „Kas sa siis ei kuule?” Ta sulges silmad ja liigutas pead küljelt küljele, ise samal ajal ümisedes: „Halleluuja, halleluuja…”
Tüdrukud vaatasid ammuli sui Bullet ja ämblikku. Lise ohkas. See olukord oli tavapärasest veel piinlikum.
„Tegelikult ka,” ütles Beatrize. „Ma kuulen ainult sind, sa tilluke tola.”
„Loomulikult,” sõnas Lise. „Ta ütles ju, et imiämblikud laulavad nii kõrgelt, et ebamusikaalsed kõrvad seda ei taba.”
Beatrize vaatas suu ammuli Liset. Sest Beatrize arvas, et ta on ka muusikas tugev, aga siin istus Lise ja ütles peaaegu otse välja, et tema – Beatrize – oli ebamusikaalne!
„Halleluuja, halleluuja,” laulis Lise ja liigutas oma pead Bullega samas taktis.
„Tegelikult ka,” nuhatas Beatrize ja tõusis püsti. „Tulge, kooriplikad.”
Ja nende sõnade juures tõstsid nad ninad taeva poole ja marssisid Lisest ja Bullest ja Perryst mööda koolihoovi poole.
„Jajah,” ütles Lise. „Sinna kadusid siis need sõbrannad. Ja see koor. Ja ma olin just nende juures pingil endale koha saanud.”
„Praegu on siin rohkem ruumi,” ütles Bulle ja istus tema kõrvale. „Ja miks üldse tahta kooris laulda, kui saab orkestris pilli mängida?”
Ja kui Lise järele mõtles, siis võis Bullel tõesti õigus olla.
„See on nüüd küll üks kena ämblik.”
Hääl pani Lisel ja Bullel südame seisma, sest nad ei olnud kuulnud kedagi lähenemas. Üle nende kummardus käsitööõpetaja Gregor Galvanius, kes jõllitas neid – või täpsemalt Bullet – üpris näljaste silmadega.
„Härra Hõkk,” pahvatas Bulle.
„Härra Hõkk?” küsis Galvanius, samal ajal kui silmalaud libisesid tema kergelt punnis silmamunadel üles-alla ja vahtisid Perryt. „Kas see ongi see maiustus, kellest sa rääkisid?”
„Ah tema?” sõnas Bulle. „Sõbrad kutsuvad teda lihtsalt Perryks. Kas teile meeldivad ämblikud, härra Galvanius?”
„Vägagi,” vastas Galvanius ja tema suust libises välja pikk keel, mis tegi huultele ringi peale. „Tegelikult meeldivad mulle putukad üleüldiselt.”
„Kas tõesti?” ütles Bulle. „Tema on seitsmekoivaline…”
„Peruu imiämblik,” lõpetas Galvanius. „Ja pealekauba veel selline eriti rasvane ja ilus.” Ühest tema suunurgast oli hakanud voolama õhuke ilaniit.
Bulle võttis oranži tuttmütsi ja sikutas selle ettevaatlikult Perryle ja endale pähe.
„Külm on,” sõnas ta vabandavalt. „Perryl hakkavad koivad nii kiiresti külmetama, ja kui on veel seitse jalga, mida külmetada, siis hakkab tõepoolest… ee, väga külm. Või mis?”
Lise avastas, et ta seisis ja vaatas Galvaniuse kingi. Need nägid uued välja. Täiesti uued. Tegelikult lausa ebanormaalselt uued. Jah, kui ta järele mõtles, siis ta polnud kunagi nii uusi kingi näinudki.
„Mis siin toimub?” kuulsid nad üht häält küsimas.
See oli proua Strobe. Galvanius luksatas valjult ja läks näost punaseks.
„Kas te ei peaks juba tundi minema?” küsis naine.
„A-aga kell pole veel helisenud,” vastas Lise.
Ja selle lause juures hakkas koolikell – nagu ta oleks proua Strobe käsku kuulnud – helisema. See sumises ägedalt nagu mesilane moosipurgis.
Bulle ja Lise tõusid püsti ja jooksid klassiruumi poole. Ja enda taga kuulsid nad proua Strobe nõudlikku häält.
„See käib ka sinu kohta, Gregor.”
„Otse loomulikult, proua Strobe.”
Ja nende sõnade juures lahkus Galvanius pikkade imelike hüpetega.
Ja kui Lise ja Bulle olid tagasi klassiruumis ja tund oli alanud, nägi Lise, kuidas Beatrize ja teised tüdrukud pead kokku panid, itsitasid ja tema ja Bulle poole kahjurõõmsaid pilke heitsid. Ja Lise mõtles, et Bullel oli õigus. Kes tahaks kooris laulda, kui saab hoopis orkestris mängida? Ja täna õhtul oli orkestriproov.
Neljas peatükk
Koor ja orkester
Terve Norra, mõningate eranditega, oli teleri ette naelutatud, kui Kalle Papps, „Laululahingu” saatejuht, kaamerasse hõikas, et finaali aeg on käes ja esimene koor lahingutules on…
Kalle Pappsi hääl muutus falsetiks, kui ta käega lavale näitas:
„…Hallvard Tenoresen ja Fanni Voisis!”
Ja seal nad seisid oma stiilsetes, mustades ja kitsastes särkides. Funny Voices. Ja nende ees, veel stiilsemas, mustemas ja kitsamas särgis: Hallvard Tenoresen. Ta naeratas laialt, tõstis mõlemad käed, pigistas pöidla ja nimetissõrme kokku, nagu hoiaks midagi vastikut, tema pea tõmbles imelikult, nagu ta oleks elektrilöögi saanud, ja seejärel alustas koor:
Manni, manni, manni
mass bi fanni
innäriš määns vöööl!
Kolmanda salmi juures pööras Tenoresen ringi, naeratas kaamera poole ja jätkas dirigeerimist, justkui seal, tuhandetes kodudes, oleks tema koor, kes laulma peaks.
Ja seda rahvas tegigi. Nad istusid oma kohvitasside või limonaadipurkide või lutipudelitega ja laulsid sellest, kui igav on tööd teha ja kui palju vahvam oleks rikas olla.
Ja kui Tenoresen lauluga maha sai, tuli Kalle Papps ekraanile tagasi ja hüüdis:
„Väga hea! Kui te tahate hääletada Fanni Voisise poolt, siis helistage ekraanil olevale numbrile!”
Ja elutubades Lindesnesist kuni Kirkenesini tõstsid inimesed telefoni, et hääletada. Ja samal ajal, kui teised koorid laulsid nii hästi, kui suutsid, sõid inimesed kartulikrõpsu, popkorni, juustupalle ja teisi asju, milles P täht sees, ise fantastilisest Hallvard Tenoresenist rääkides. Ühes Hønefossi juuksurisalongis itsitas juuksur:
„Ma arvan, et ma panen selle Tenoreseni juures kiropraktika aja kinni.”
Ühes Fræna sööklas põristas rekajuht:
„Ma olen kuulnd, et ta suudab ühel käel ülesse tõsta kolm täiskasvand meest ja samal ajal rehvi vahetada, balalaikat mängida ja nõusid pesta.”
Ja ühes Raufossi vanadekodus sõnas kõige vanem rauk väriseval häälel:
„Lehes oli kirjas, et ta on suudelnud kuutesadat kuutekümmend kahte tüdrukut ja naisterahvast huultele. Lisaks veel mõnda meesterahvast, kes nägid välja nagu naisterahvad. Ja üht naisterahvast, keda ta pidas meesterahvaks, kes pidas end naisterahvaks.”
Kui