Poliitohvitser, poliitvang. C.C. Finlay
Читать онлайн книгу.
et tal jäid märkamata oma laeva sideprobleemid. Mitu minevikus tehtud otsustusviga peegeldusid silmatorkavalt ta praeguses toimikus. Ta näis teadmatuses olevat, et see oligi põhjus, miks ta enam ise oma laeva ei juhi. Kuid ta oli järjekindel ja poliitiliselt enamvähem korrektne.
Aga Gordet võis olla ka kättemaksuhimuline litapoeg. Max jälgis, kuidas ta oma alluvate poole pöördub. «Kapral Elefteriou,» ütles Gordet. «Ma tahan täielikku raportit side olukorra kohta. Viis minutit tagasi ei ole piisavalt kiiresti. Leitnant Rucker!»
«Söör.»
«Vea oma tagumik masinaruumi. Tahan saada Chevrier’ suulise ettekande selle konsooli kaudu.» Ta tonksas seda oma sõnade rõhutamiseks rusikaga. «Kui seda viieteistkümne minuti jooksul ei tule, võite hinge kinni hoida, kui meie siin kosmoseajami sisse lülitame.»
Esimene leitnant suundus masinaruumi poole. Petoskey köhatas. «Komandör, veel üks asi.»
«Jah?»
«Nüüdsest läheme üle kahele vahetusele, kuus tundi vahis, kuus vaba. Kogu meeskond.»
«Jah, söör.»
Petoskey viipas, et Max tema juurde tuleks.
«Nii et nüüd me ootame umbes kolm päeva katkendlikku vektorit,» sõnas Petoskey vaikselt. «Sa näed siin ringi lennates välja nagu kuradima ahv, Nikomedes. Võiks su saapaidpidi teki külge kinni teipida.»
«See pole vajalik.» Petoskey polnud laevastiku ainus kapten, kes poliitohvitseri ühes kohas kinni hoiaks, kui ainult saaks. Maxil pidi olema võimalus vabalt ringi liikuda, et reetur kinni võtta.
«Kui sul oleks mingiski süsteemis kvalifikatsiooni, paneksin su tööle.»
Suurepärane põhjus kvalifikatsioonita jääda. «Ja mida te mu tegema paneksite?»
«Praegu või?» Petoskey kehitas õlgu. Siis kortsutas kulmu ja jõnksas peaga luurerühma raadioruumi poole. «Kas see on tõsi? Et…»
«Siin ei ole õige koht,» lausus Max kindlalt. Ettekujutus ei ole tegelikkus; meeskond küll teeskles, et ei kuule, mida Petoskey räägib, kuid nad kordasid iga tema suust tulnud sõna.
«Ma vihkan adareslasi ja tahan, et teaksid seda,» ütles Petoskey. «Kõike, millel on adareslastega pistmist, ma vihkan ja midagi sellist mu laeval ei ole. Nii et kui tekib mingi oht, isegi kui see tuleb mõne luuraja poolt…»
«Mingit ohtu ei teki,» väitis Max kindlalt. «Minu töö on selles kindel olla.»
«Hoolitse siis selle eest, leitnant.»
«Hoolitsen.» Max oli üllatunud. See kvalifitseerus kõige otsesemaks käsuks, mille ükski kapten oli talle poliitohvitseri ülesannete täitmise ajal andnud.
Petoskey vastas peaaegu aupakliku noogutusega. Max tahtis juba soovitada hiljem rääkida, kui Lukinov ukselt hõikas.
«Kapten. Võib-olla tahate seda kuulda. Proovisime teid kommutaatoriga kätte saada, aga see ei tööta.»
Petoskey tõmbas jalad vabaks ja järgnes luureohvitserile. Max kutsus ennast ise kaasa ja ujus järele.
Kuulamisruumis seisis – või hõljus – pika laua ääres Reedy, kõrvaklapid peas, ja tegi oma pihuarvutisse tõlkemärkmeid. Burdick oli väikese ruumi ümmargusse nurka kiilutud laua külge teibiga kinni kleepinud veoauto aku. Selle küljest jooksid juhtmed peakonsooli lahtisest paneelist sisse ja Burdick ühendas ülejäänuid. Ta tõstis pilgu oma töölt ja irvitas, kui nad uksest sisse astusid. «Hakkan elektrikuid juba lausa armastama,» tähendas ta. «Neil on kõike.»
Lukinov naeris ja ulatas Petoskeyle kõrvaklapid. «Oodake, kuni seda kuulete.»
Petoskey pani kõrvaklapid pähe. «Ma ei saa hiina keelest aru,» sõnas ta minuti pärast. «Tundub mulle alati nagu häälest ära kitarr.»
Lukinovi muie venis laiemaks. «Aga need on hääled, mitte kood, kas te ei kuule? Kodeerimise tase oli nagu odav liim.» Ta tegi oma kätega kirjaümbriku noaga lahtilõikamise liigutuse.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.