Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman
Читать онлайн книгу.
olid Ilani silmad säranud, meenutas Ora – see oli sõjaväeteenistuse ajal Siinail, nad olid siis üheksateistaastased, Ilan unistas filmide ja muusika tegemisest ning Avram oli tollal veel Avram –, kui ta rääkis Orale, kui liigutav on Kuningate raamatust lugeda, mida ütles suunamlanna oma mehele, kui tegi ettepaneku korraldada prohvet Eliisale nende majas puhkepaik, mida too saab kasutada, kui ta sealmail juhtub olema: „Korraldagem ometi pisike müürikamber,” luges Ilan talle väikeseformaadilisest sõjaväepiiblist, „ja pangem temale sinna ase, laud, iste ja küünlajalg; ja kui ta tuleb meie juurde, siis ta võib minna sinna.”26
Nad lamasid Ilani kitsal voodil tema toas sõjaväelaagris. Avramil oli nähtavasti puhkus ning ta oli kodus. Tema tühi voodi oli nende vastas, ning voodi kohale seinale oli Avrami käekirjas söega kirjutatud: Ei ole hea, et inimene on – sõna „üksi” oli ta ära jätnud.27 Ora pea oli Ilani kaenlaaugus. Ilan jätkas lugemist peatüki lõpuni, oma muusikusõrmedega Ora juukseid silitades.
Selgus, et tegemist polnudki Tel Avivi lõunaosaga, vaid Jaffaga, ning mitte haiglaga, vaid algkoolihoonega, mille Sami pika otsimise ja eksimise järel leidis. Jazdi oli sõidu ajal pisut kosunud. Ta istus, selg sirge, ning vaatas aknast välja, lummatud tänavate nägemisest. Aeg-ajalt pööras ta silmad Ora poole, nagu ei usuks ta, et see kõik on tõeline. Sami selja taga kujunes neil välja mäng: poiss vaatab Orale otsa, Ora naeratab, poiss vaatab uuesti aknast välja ning piilub järgmisel hetkel üle õla vargsi Ora poole. Kui nad sõitsid piki rannapromenaadi, ütles Sami talle, šuf al-bahr28 ning poiss sirutas pead ja õlgu, kuid meri ei paistnud eemalt tänavalaternate tagant ning näha oli üksnes mõnda vahuriba. Poiss pomises bahr, bahr ning ajas sõrmed harali. Ora küsis: kas sa pole kunagi merd näinud? Poiss ei vastanud. Arvatavasti ei saanud ta aru. Sami naeris: kus ta võiks merd näha? Dehaiše puiesteel või? Tuulehoog tõi nendeni mere lõhna, Jazdi ninasõõrmed laienesid, haistsid, ahmisid. Tema näol oli kummaline, peaaegu valus ilme, nagu ei suudaks ta õnne haarata.
Siis tuli talle uus haigusehoog. Ta heitis pikali, tema käed ja pea vappusid, nagu põikleks ta kõrvale asjade eest, millega teda visatakse. Ühtesoodu pühkis Ora tal pabertaskurätikuga higi, ning kui taskurätid otsa said, kasutas ta eesistme alt leitud lappi. Ta leidis sealt ka kilekoti poisi riideesemetega, aluspüksid, paar sokke, ninjakilpkonnadega särk, mis kunagi oli kuulunud Oferile ning rännanud edasi Sami lastele, samuti vahetatavate otstega kruvikeeraja ja läbipaistev pall, mille sees säras väike dinosaurus. Jazdil oli janu, tema keel liikus rahutult. Veepudel oli tühi, kuid Sami ei julgenud mõne kioski juures peatuda ning vett osta. Araablane kioski juures sellisel päeval pole kuigi hea mõte, ütles ta kuivalt. Seejärel hakkas Jazdi, võib-olla Sami närvilise sõidumaneeri mõjul, võib-olla ka Jaffa käänuliste tänavate tõttu, sülitama.
Ora tundis tõmblusi kõigepealt poisi kehas, ribide all, mis kramplikult tõusid ja vajusid, ning käskis Samil peatuda, ent Sami kirus, et siin ei saa seisma jääda. Vastasoleval kõnniteel seisis politseiauto. Kuuldes järjekordset kramplikku korinat selja taga, andis Sami gaasi, sõitis punase tule alt läbi, otsis mõnda hämarat kohta, kõrvalist paika, ning kisendas Jazdile araabia keeles, et too võtaks end kokku, peaks vastu, ning ähvardas teda ja sajatas teda ja tema isa ja isaisa. Poiss hakkas oksendama. Sami jõudis karjuda: mitte istmekattele, keera pea põranda poole, kuid Jazdi pea rabeles igasse külge nagu tühjenev õhupall, ning Ora oli poisi oksega üleni koos, jalad, püksid, kingad, juuksed.
Sami pistis parema käe taha, kobas, puudutas ja tõmbas selle vastikustundega tagasi. Anna mulle tema käsi, naši29, hüüdis ta peene häälega, pane tema käsi siia! Vaistlikult alistus Ora Sami hääles kostvale paanikale – kuidagimoodi lootis ta, et Sami oskab mõne palestiinlaste nõiatembuga haiguse kohe parandada –, võttis poisi lõdva käe ja pani selle puiduimiteeringuga plastiktoele kahe eesistme vahel, ning Sami lõi, sinnapoole vaatamata, rusikaga otsekui sepahaamriga. Ora karjatas, nagu oleks teda löödud, ja sirutas käe, et Jazdi käsi tagasi tõmmata, ning Sami lõi veel kord, märkamata, et see oli Ora käsi.
Mõne minuti pärast jõudsid nad koolimaja juurde. Nad peatusid kinnise värava ees, ning habemik noor mees, kes nähtavasti oli seal oodanud, tuli nähtavale, vaatas ringi igale poole ning andis Samile märku piki aeda edasi minna. Aia hämarama nurga juures tõmbas mees ühe lati ära ning tuli välja Sami juurde; mõlemad rääkisid tõtakalt sosistades ning vaatasid ühtepuhku ringi. Ora tuli autost ja hingas niisket ööõhku. Tema vasak käsivars tegi valu, ta teadis, et valu läheb peagi veel suuremaks. Tänavalaterna valgel nägi ta okseplekke oma riietel, raputas neid ettevaatlikult, ning vastikusest tõmbusid ta käed riietest eemale. Habemik pani käe Sami õlale ning saatis teda autoni. Nad silmitsesid autos lamavat poissi, ning Sami vaatas nukral pilgul oma istmekatet. Kumbki ei teinud Orast väljagi. Habemik andis mobiiltelefoniga märku ning pimedast koolimajast tuli jooksuga kolm noormeest. Keegi ei öelnud ühtki sõna. Kolmekesi tõmbasid nad Jazdi autost ning viisid ta kähku kõrvalväravast sisse. Üks noormeestest hoidis poisi õlgu, teised jalgu. Ora mõtles, et küllap pole see esimene kord, kus nad kedagi nii kannavad. Jazdi pea ja käed rippusid lõdvalt, tema silmad olid kinni, ning millegipärast oli Oral mulje, et ka tema jaoks pole see esimene kord.
Kui ta tahtis neile järgneda, pöördus habemik kohe tema poole ja vaatas seejärel Samile otsa. Sami astus Ora juurde ning ütles: ehk on parem, kui sa siia jääd.
Ora heitis talle jäise pilgu. Sami andis järele, läks habemiku juurde ja sosistas talle midagi. Võib-olla ütles ta talle, et kõik on korras, võib-olla isegi, et ta on oma.
Pimedas koolimajas oli täiesti vaikne; üksnes kuu ja tänavalaternad andsid valgust. Sami ja habemik kadusid ühte ruumi. Ora jäi seisma ning ootas. Kui silmad olid pisut harjunud, nägi ta, et viibis mitte kuigi suures esikus, kust hargnes mitu koridori. Mõnel pool märkas ta lillepotte, seintel räbaldunud plakateid, mis manitsesid vaikust ning korda ja puhtust pidama. Ora tundis laste higi ja kaugete riietusruumide lõhna, kuid palju tugevam oli hais tema riietel. Kuidas leiab ta Sami ja Jazdi, küsis ta endalt, kuid kartis neid hüüda. Ettevaatlikult kõndis ta pimeduses väikeste sammudega, kuni jõudis peene ümmarguse sambani ruumi keskel ning jäi seal seisma. Ta vaatas seinu ümberringi ning nägi fotosid nägudega, mida ta pimedas ära ei tundnud, need võisid olla Herzl30 ja Ben-Gurion31, võib-olla ka peaminister ja kindralstaabi ülem. Ora vastas nurgas oli üksteise peale laotud kividest mälestusmärk koos suure fotoga, see võis olla
Jitshak Rabin32, ning seinal selle kohal mustadest metalltähtedest kiri. Ora kõndis aeglaselt ümber samba, panemata kätt selle külge. Ringikäimine tõi talle mõnusa peapöörituse koos kerge surinaga sõrmeotstes, mis väikese tüdrukuna oli talle väga meeldinud.
Otsekui oleks Ora ringikäimine nad välja koorinud, kerkisid tema silme ette meeste, naiste ja laste kogud, vaikivad, oma saatusele alistunud, räbaldunud riietes ning põgenikueksistentsi tuhaga märgistatud. Nad seisid Orast eemal seinte ääres ning silmitsesid teda. Ora tardus kohkumusest. Nad tulevad tagasi, mõtles ta. Hetke vältel arvas ta, et nad on tõepoolest seal, tema ümber samba käimine on õuduse, mis alati siin-seal välgatas, teoks teinud. Salgast eraldus noor naine, tuli Ora juurde ning ütles vigases heebrea keeles: Sami ütles, et ta võib tualettruumis oma riideid pesta.
Ora järgnes naisele. Koridorides liikusid varjud ning ta kuulis jooksusamme. Ähmased kogud lipsasid tema eest mööda. Harva kostis mõni sõna. Naine näitas sõnatult Orale tütarlaste tualettruumi. Ora läks sisse, taibates, et tuld ei tohi põlema panna, vaid et kõik peab jääma pimedaks. Pärani uksega kabiinis istus ta madalale klosetipotile ja pissis. Seejärel pesi ta nägu ja juukseid, kraapis võimalust mööda riietelt okse ning laskis külmal veel joosta üle valutava käe. Valmis saanud, toetus ta kätega tänavalaternate tuhmis valguses helkivale pesulauale, pani silmad kinni ega tõrjunud endast väsimust, ent lõdvestumisega tuli ka kohkumuse valuline torge tagasi.
Mida ma tegin?
Ma
2. Kuningate raamat 4,10.
1. Moosese raamat 2,18.
Merevaade (vulgaararaabia k.).
Naine (araabia k.).
Theodor Herzl (1860–1904) – Austria ajakirjanik, kelle romaan „Juudiriik” (1896) pani aluse sionistlikule liikumisele.
David Ben-Gurion (1886–1973) – poliitik, Iisraeli riigi rajamisest 1948 selle peaminister.
Jitshak Rabin (1922–1995) – Iisraeli poliitik ja ohvitser, 1992. aastast peaminister; tegi palju rahu heaks palestiinlastega, mõrvati juudi terroristi poolt.