Buzz [bʌz]

      To leave, to get away from your current situation.

      Something that creates excitement, hype or a thrill.

      A rush or feeling of energy, excitement, stimulation or light in toxication. The verb used when posting something (mainly on Google buzz).

      To clip, to cut, to shave, to snip, to remove, to mow.

      A method of obtaining immediate attention.

      Being overly and unnecessarily aggressive.

      A continuous, humming noise, as of bees; a confused murmur, as of a general conversation in low tone. A whisper; a rumor or report spread secretly or cautiously.

      Making a call.

      www.wiktionary.com

      www.dictionary.com

      www.urbandictionary.com

      Ta oli kõigest mõne sekundi ärkvel olnud, kui mõistis, et mees oli tema taga. Ilmselt oli ta seisnud kõrvetava päikese all juba tükk aega, oodates, millal naine silmad avab.

      Ta oli näinud unes enda kõrval liival Al-Ghourabi – sinakalt läikivate sulgedega kõhetut kõrberonka. Lind keeras pea viltu ja uuris teda uudishimulikult oma pipraterasarnaste silmadega, otsekui imestades, mida ta siin üksinda teeb.

      Tegelikult ta ei teadnud, kas see oli fantaasia või oligi ronk päriselt otsustanud tema elutut keha lähemalt uurida.

      Tõelisus või mitte, kuid nüüd oli lind kadunud – võib-olla hirmutas teda mehe vaikiv kohalolek?

      Tema tagasitulek sai tähendada ainult üht.

      Hetkega oli ta täiesti ärkvel – pulss tagus vastu kuulmekilesid.

      Ta tõmbas sügavalt hinge, enne kui pea aeglaselt mehe poole pööras.

      Päike läigatas mehe käes oleval esemel, pimestas teda ja sundis vaistlikult kätt kuumusest põletatud laubale tõstma.

      Ja samal silmapilgul mõistis ta, et Mäng on läbi.

      ÜKS | Neverlands

      Kahe kiire sammuga oli ta naise juures.

      Naine ei jõudnud veel reageeridagi, kui oli juba toolilt püsti rebitud. Selg vastu seina, mehe käsi raudse haardega ümber tema kaela – nii kõvasti, et naise varbad kerkisid pehmelt vaibalt õhku.

      Nõude klirin ja teiste külastajate hirmunud karjed – aga talle oli see ükskõik. Lounge asus kuuendal korrusel ja hotelli turvameestel kulub kohalejõudmiseks vähemalt kolm minutit. Kolm minutit on rohkem kui küll selleks, et ta jõuaks teha, mis vaja on.

      Naine korises, püüdis palavikuliselt lahti rabeleda, kuid ta tugevdas oma haaret ja tundis, kuidas vastupanu naisest välja voolab. Hoolikalt meigitud nägu muutus kõigest mõne sekundiga tumepunasest kriitvalgeks ja sobitus järsku üllatavalt hästi naise heledate riietega.

      Blond businesswoman – my ass!

      Justkui suudaks nii lihtne maskeering teda petta.

      Ta laskis haaret nii palju lõdvemaks, et naise ajusse jõuaks parasjagu verd, samal ajal kobas ta vaba käega laua peal. Ootamatu pooliku jõuga löök hargivahesse pani teda võpatama, kuid naine oli ühe kinga jalast pillanud ja ilma Jimmy Choota polnud hoop piisavalt tugev, et sundida teda oma ohvrit vabaks laskma. Ta pigistas kõri uuesti kinni ja kummardus naise näole väga lähedale. Hirm selle silmades pakkus kummalist rahuldust.

      „Kuidas kurat te mind üles leidsite?” sisistas ta ja torkas mobiili naise nina alla. Läikiv hõbedane asjake puutetundliku ekraaniga.

      Järsku ärkas telefon tuksatusega ellu. Refleksile alludes sirutas ta selle endast eemale ja märkas ekraanil suureks üllatuseks enda nägu. Jõllitav pilk, väljatungivad silmad ja higist punane feiss. Mobiilil pidi olema sisseehitatud kaamera, sest kui ta kätt liigutas, ilmus nähtavale ka naise hirmu täis kahvatu nägu. Beauty and the fucking beast podcast’is!

      Täiesti kuradi hullumeelne värk!

      Pagan, mida ta õieti teeb?!

      Ta pidi ju ometi olema superkangelane, maailma päästja – aga see siin? Minna kallale mingile tibile?! Kas ta on tõesti nii madalale langenud?

      Nende pilgud kohtusid uuesti, kuid seekord tekitas naise silmist paistev õudus temas vaid tühjust.

      Ta polnud tema ise.

      Ta polnud…

      „Mister Andersen?”

      „Hmm?!” HP võpatas.

      Tema laua juures seisis väikest kasvu mees, univorm seljas, ja selle pehme hääl oli täpselt nii tugev, et kostis üle lounge’is valitseva sumina.

      „Vabandage tülitamise pärast, aga teie uus tuba on nüüd valmis.”

      Mees ulatas väikese ümbriku uksekaardiga.

      „Tuba number 931, mister Andersen, me paigutasime teid üle juuniorsviiti. Teie pagas viiakse sinna. Loodan, et teil on meie juures meeldiv ja vabandan veelkord siiralt toavahetuse pärast.”

      Mees kummardas kergelt ja pani ümbriku ettevaatlikult lauale.

      „Sir, kas toon teile veel kohvi?”

      „Ei, tänan,” pomises HP ja vaatas oma punetavate silmadega aknaaluse laua poole. Jah, naine istus ikka veel seal, kohvitassi kõrval väike hõbedane nelinurk, mis oli tema fantaasia perutama ajanud.

      Ta pani silmad uuesti kinni, näpistas end ninajuurelt ja tõmbas paar korda sügavalt hinge.

      Mis kõneles peale tuttava välimusega telefoni veel selle poolt, et nad on talle kannule jõudnud?

      Ta kasutas ei-tea-mitmendat võltspassi, neist ükski polnud eelmisega kuidagi seostatav. Lisaks oli ta mõne kilo juurde võtnud, tugevasti päevitunud ja pikk hele hipihabe sobis tema veelgi pikemate juustega. Rootsi keelt polnud ta rääkinud juba rohkem kui aasta, kui ta Taist ära sõitis. Risk, et keegi ta ära võiks tunda, oli teiste sõnadega kuradi väike, et mitte öelda mikroskoopiline. Tema asukohta ei teadnud ükski nägu peale tema enda.

      Ja järeldus, Sherlock?

      Mobla peab olema kokkusattumus. Peaaegu kõik turul liikuvad nutitelefonid on omavahel sarnased, enamik neist valmistati kindlasti ka samades Hiina sweatshop’ides. Pealegi polnud see esimene kord, kui ta arvas, et on avastatud…

      HP-l oli juba lugemine sassis, mitu korda oli ta kujuteldavate jälitajate käest pääsemiseks paaniliselt tagauste kaudu või tuletõrjeredeleid mööda põgenenud.

      Ehkki viimasest laksu all olemisest oli juba kuid möödas, mängis kinnituse järele kiimlev aju talle ikka veel korrapäraselt väikseid vingerpusse. Serveeris keset päist päeva tonte, kes tõid sõbralikke tervitusi abstinentsiosakonna hallidelt poistelt.

      Unepuudus ei teinud asja sugugi paremaks.

      Äsja oli tal õnnestunud endale välja manguda liftidest kaugemale jääv mugavam tuba.

      Aga ta teadis juba, et ka see ei aita…

      Telefoniomanikust naine ei puudutanudki aparaati.

      Selle asemel jõi ta rahulikult lonkshaaval kohvi, vaatas merd ega paistnud teist märkavatki. Ta oli päris kena, veidi üle neljakümne, blondid juuksed ranges paažisoengus. Jakk, püksid ja madalad kingad. Lähemalt uurides nägi HP, et naine oli ühest, kindlasti sigakallist, kingast kanna välja libistanud ja kõlgutas seda pealtnäha hajameelselt varba otsas.

      Mingil põhjusel rahustas see teda