Seesama jõgi. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
enam on.
Nii jäigi. Vahepeal oli väljas hakanud hämarduma ja vist tundsid kõik, et on aeg jutud lõpetada.
Algataja oli tema. Nad tõusid, Õpetaja saatis nad esikusse, kummardas tseremoniaalselt enne Aleksile, siis temale ning ütles:
“Ma vaataksin hää meelega kunagi neid teie laulusid.”
See oli see, mida ta oli vargsi oodanud, julgemata seda ootust endalegi sõnadeks vormida. Päästa Õpetajale ligemale, tema siseringi, õpilaste ja sõprade hulka, istuma tema jalgade ees ja kuulama tema tarkusi, mis juba esimesel kohtumisel ta pää ringi käima panid. Ta ei teadnud, mida selleks teha, nüüd aga tegi Õpetaja ise esimese sammu, pakkus uut kohtumist. See oli päämine, laulud olid võibolla ainult ettekääne. Seda ta ei teadnud, see polnud ka oluline. Oluline oli, et ta võis siia varsti jälle tulla.
“Kas ma võin tulla kunagi ületuleval nädalal?” suutis ta ähmis küsida. Jah, võis.
Ka Ellen ilmus esikusse ja jättis nendega hüvasti. Väljas paistsid taevas esimesed tähed. Taevas ise oli salapäraselt sügavalt sinine.
Nad sammusid kesklinna poole. Aleks oli kummalisel kombel tükk aega vait ja ütles siis: “Täna ta oli väga hääs tujus. Seda just väga tihti ei juhtu.”
Ta kuulis vaevalt Aleksi juttu, jättis selle lihtsalt mehaaniliselt meelde. Ta tundis, et teda ei huvita praegu ei Aleksi geniaalsed sürrealistlikud mõttearendused ega naised. Õpetaja puudutus oli ta selleks õhtuks vabastanud isegi erootilisest näljast.
“Sa ei tea vist, miks ta vaimuliku kohast ja kutsest ilma jäi,” jätkas Aleks. Muidugi ta ei teadnud. Mida ta Õpetajast üldse teadis. Aleksi järgi oli lugu olnud nii. Kui venelased 40ndal aastal sisse tulid ja usuteaduskond kinni pandi, oli Õpetaja jäänud professorikohast ilma. Ta sai küll edasi keeletundisid anda ja sõbrad leidsid talle ka pool pastorikohta. Ta jutlused olid olnud kummalised, aga haritlastele huvitavad. Ta pidas seda kohta ka Saksa okupatsiooni alguses, siis aga leidis teine teoloog, kellega ta ametit jagas, tema paberite vahelt pataka pornograafilisi või vähemalt kirikumehe meelest pornograafilisi fotosid ja joonistusi. Selgus, et ta oli pildistanud ja joonistanud akte oma naistudengitest. Mõnel fotol olnud nendega ka tema ise, samamoodi aadamaülikonnas. Sellest muidugi aitas, noor teoloog sai hundipassi ja võis edaspidi kirikut teenida ainult keelte ja ajaloo õpetajana. Aleks ütles, et tema pole neid kurikuulsaid aktipilte näinud ja ei tea, mis sääl õieti oli ja milles Õpetajat täpselt süüdistati. Õpetaja olevat aga end kaitsnud, seletades, et uuris absoluutset pornograafiat. Aleks ei teadnud, mis asi see absoluutne pornograafia oli, aga mõiste meeldis talle. Enne lahkumist seisid nad veel tükk aega tänavanurgal ja Aleks arendas sellegi mõiste absurdini nagu enamasti ikka.
Kui ta koju jõudis, olid vanaisa ja vanaema juba magama läinud. Ema istus laua taga ja parandas õpilaste vihikuid, tädi luges.
“Kas sa midagi söönud oled? Kas ma panen sulle teevee käima? Kas tahad piima ja saiavormi?”
Selline hoolitsus oli teda alati ahistanud. Ta ei osanud kunagi tädile või vanaemale vastata, mida ta just tahab. Tegelikult oleks ta ehk kõige rohkem tahtnud ise otsida endale kapist midagi süüa, kui tal kõht tühi oli, ilma asjast üldse rääkimata. Ta ei tahtnud olla pere ainuke laps, kelle eest kõik naised tundsid kohustust hoolitseda ja ei osanud teha seda teisiti kui kõige triviaalsemal moel – pärides, ega tal kõht tühi ei ole, ega ta külmetanud ei ole, kas tal on puhtad sokid ja puhas taskurätik.
Seekord ta tõesti tahtis süüa. Õpetaja juures olid nad ainult suitsetanud, suits ja vaimustus olid viinud näljatunde, mis nüüd jälle tagasi tuli. Ei teevett polnud vaja, ta ise teeb mõned juustuleivad ja võtab saiavormi piimaga.
Ema lõpetas vihikute parandamise ja pani endale teevee sooja. Ta küsis ettevaatlikult, kas ta tuleb raamatukogust või mõne sõbra juurest. Tavaliselt ärritasid teda sellisedki küsimused, nüüd oli ta aga äsjase kohtumise eufoorias. Ei, ei kumbagi, üks inimene oli ta viinud professor Alo K. juurde. Tädi teadis Õpetajat küll: ta oli enne pensionile jäämist töötanud raamatupoes saksa raamatute osakonnas ja Õpetaja oli säält ikka korra või paar nädalas läbi käinud. Ta meeldis tädile, pidi ilusti kummardusega teretama ja vahel mõne sõna juttu ka ajama, muidugi raamatutest, mida otsis või leidis. Ema oli Õpetajast ainult kuulnud, Õpetaja proua pidi olema proua N-i sõbranna ja proua N. oli neid kunagi kontserdil ka tutvustanud. Õpetaja pidi palju kontsertidel käima.
Mis mulje temale Õpetajast jäi? Sellele küsimusele ta ei osanud vastata. Ta ei saanud öelda, et oli vaimustuses, ekstaasis. Talle tuli meelde, et Targama Jüri jutu järgi oskavat Õpetaja umbes kuutkümmet keelt. Seda ta võis küll emale öelda. Keeled olid objektiivne ja neutraalne asi, millest nende peres võis rääkida. Nii nad rääkisidki keeltest, millega Õpetaja oli tegelnud ja mida ta võibolla oskas.
Keeled olid midagi, mis ema ja poega ühendas. Kui ta pisike poiss oli, õppis ema kaugõppes filoloogiat. Kui ta sängis luges keeleteadust ja ajalugu, puges laps tema ligi ja luges kaasa. Nii sai ta selgeks keelkonnad, teadis, kes on semiidid, indoeurooplased ja draviidid, ja võis võõrastele isegi öelda, kui palju on näiteks tamili või amhara keele kõnelejaid ning kus nad elavad.
Õpetaja pidavat oskama mitut draviidi keelt ja ta ise oli just rääkinud, kuidas ta oli kirjutanud maaja keele grammatikat. Ema sellest vaimustust ei tunnud, tema oli kindel oma Euroopa-orientatsioonis, noorepõlve Pariisis ja Milaanos, kus ta oli laulu õppinud. Tema maailm oli Itaalia ooper, Michelangelo ja Anatole France. Poeg oli alustanud neistsamadest, oli lugenud Anatole France’i, käinud kontsertidel, kui Estonia ooperisolistid Tartusse tulid, oli ema käe all prantsuse ja itaalia keelt õppinud, aga selles ei olnud tema jaoks nüüd enam maagiat. Maagia oli maajades, draviidides, Borobuduris ja Angkor Vatis, sääl, kuhu ei olnud ulatanud Rooma sõduri jalg ja kus misjonärid veel polnud oma tööd lõpule viinud. Euroopas olid temale maagilised Iirimaa, Wales ja Island.
Ta olid sorinud läbi raamatukogu Celtica kataloogi ja katsunud omal käel natuke kõmri keelt õppida. Iiri keelt ta ei julgenud õppida – see tundus liiga keeruline ja võibolla ka liiga ülev ja kõrge. Nagu hiina keelgi. Ta oli õppinud mõtlema paljudest asjadest eestlase moodi, et need on temale liiga suured, uhked või pühad. Nii püüdiski ta õppida iiri keele asemel kõmri keelt ja hiina keele asemel araabia oma.
Ta mõtles, et ei saa und, kuid nii see ei olnud: ta ei märganud isegi, millal mõte muutus unenäoks. Muidugi kohtas ta unes uuesti Õpetajat. Õpetaja ütles, et on teda ammu oodanud, et ta peab teda pühitsema Ida Sukapaela ordu liikmeks. Ta viis ta tahatuppa ja säält edasi läbi kummaliste, vanu raamatuid ja kujusid täis tubade, kuni nad jõudsid lauda moodi ruumi, kus seinte ääres olid riiulid. Riiulitel ei olnud raamatuid, vaid pesad, kus haudusid kanad, pardid ja kalkunid. Teises seinas oli sõim, kus lamas suur lind. Nad läksid ligemale ja ta nägi, et see ei olnud lind, vaid Jüri ilus õde, kelle pääl oli otsekui sulgedest tekk. “Ütle “Borobudur,”” käskis Õpetaja. “See on amhara keel.” Ta püüdis seda öelda, kuid keel oli kange ja ei kuulanud sõna. Õpetaja hakkas kurjalt naerma, võttis sõime kõrvalt lehmaketi ja pani talle ümber kaela. Siis võttis ta püksid jalast. Pükste all oli tal trippidega sukahoidja nagu naistel. Ta tõstis teki üles ja ronis Jüri õe kõrvale sõime.
4
Järgmised päevad läksid tavaliselt. Ta käis loengutel, istus raamatukogus ja kohvikus, kuulas Aleksi ja Härmsoo Peetri luuletusi. Need olid päris hääd. Üht luges Peeter viimasel õhtul enne tema järgmist visiiti Õpetaja juurde, kui nad jälle kolmekesi koos olid. Sellest jäi talle meelde
Rajputana arhipiiskop Suryamuryapatnam, Miles Davis ja pool kotti varakevadisi kartuleid veerevad mu peas ringi aga ainus väljapääs on poeesias karjalaskepäev lehmadele antakse saksofonid leivamuredest hoolimata on
laudauks lahti
maastikku valitsevad mäletsetud helid ja karm aga õiglane rohi võidukalt sukeldub zootehnik Tõravere sügavikku
Peeter oli tema esimene tuttav ülikoolist. Teda oleks peaaegu võinud sõbraks nimetada, kui ta oleks tihanud seda sõna kasutada. Sõna “sõber” tundus talle liiga pidulik ja