Kajakas võltsmunal. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
teised teda ei usu, ei armasta?
5. Miks mõned usuvad ja armastavad Heideggeri, teised ei? Miks ta on mõnele kõik, miks Heidegger on mõnelegi Eestis püha, sakraalne filosoof, mõnele eimiski, tühjus (sunya, zero)?
6. Kas ei pea enne küsima “Miks miks?”? Aga siis tuleb küsida ka “Miks “miks miks?”?”? ja kaotame põhja jalge alt. Või – mis on midagi sarnast – kaotame hoidva käe käest. Miks on lapse küsimus, miks – küsimused on lapse küsimused, kes ei tunne end enam turvaliselt ja koduselt. Miks– küsimustes on hämming, kahtlus, ent ka protest maailma vastu, kus võibolla kõik ei olegi enam millegi või kellegi jaoks, maailmas, mis ei olegi võibolla tehtud meile koduks. Protest teadmise vastu, mis teeb meid aina kodutumaks.
7. Vastus miks-küsimusele peaks andma meile tagasi kodu, kodususe, paiga, kuhu me kuulume ja mis kuulub meile, meie juurde, kus saame olla “päris”, olla “ise”, kus meie olemisel on “mõte”.
8. Kas alguses on see küsimus? Ma usun, et alguses on midagi muud, on tunne. Tunneme, et midagi ei ole korras, midagi on teisiti, võõriti. Küsimus sünnib võõrdumisest, küsimus on meie katse võõrdumist sõnastada, teistele kättesaadavaks ja arusaadavaks teha. Kuid ka leida uut kodu, uut paika keeles, süsteemis, grammatikas. Seal on meil mõte või vähemalt on mõte meie küsimusel ja mõttel. Mure on sõnastatud küsimuseks, küsimusel aga peab olema vastus, keel lubab seda meile. Maailmal peab olema mõte, olemine peab olema millegi pärast – selle millegi pärani, pärispärani võime jõuda küsides ja mõeldes. Ja siis leiamegi, et olemises on meile kodu, et olemine on meile kodus- olemine keele kaudu. Keele kaudu on olemine meile kodune, keele kaudu saame küsida ja vastata iseendale. Keel on TEINE, aga kodune TEINE.
9. Kodu on seal, kus on, oli ema. Kõige kodusem kodu, päriskodu on sünnikodu, sünnikoda. Koht, kuhu tulime emakojast. Ema rind, ema süli. Siis emakeel. Emakeel, mis Heideggerile ja temameelsetele on Ema Keel, Keeleema nagu eestlastel olid metsaema ja maaema. Emakeel aitab meil minna tundest küsimuseni ja küsimusest vastuseni, kuid ka küsimusest tundeni, tundest vastuseni. Emakeeles saame liikuda igas suunas, saame MÕELDA, kui tahame. On oluline vahe sellel, kas inimene mõtleb või otsib valmis mõtteid. Seda ka filosoofias.
10. Heideggeri keeleema on saksakeelne. Meie keeleema ei ole saksakeelne. Saksakeelne, võõrkeelne saab meile olla vaid võõrasema. Kuidas olla kodus võõrasema juures? Tuleb olla võõrasemale keele ja meele järele, tema meie keele ja meele järele olla ei oska ega taha. Seda on raske olla, võõrdumata oma keelest ja meelest. Teiselt poolt on seda kerge olla, sest võõrdudes, võõrkeelseks-võõrmeelseks saades ei tule enam meelde küsida ja otsida oma küsimusi. Ei tule enam meelde MÕELDA, otsida, kuidas küsida ja vastata. Seeasemel hakkame otsima valmis vastuseid. Kui otsime neid oma emakeelest, oma keeleemalt, saame koos vastustega ka võimaluse ise küsida ja vastata, niidistiku, mis ühendab tundeid, küsimusi ja vastuseid.
11. Ka võõrasema võib meile selliseid oma niidistikke pakkuda, kuid need kehtivad, nendes on oma ilu, korrapära ja tõepära vaid tema keeles. Kui püüame selle meie keelde üle kanda, laevad niidistikud sassi, meie mõtlemine läheb sassi, mõtlemisest saab võõrmõtlemine. Võõrmõtlemine on võõraste mõtete tarbimine, ostetud puzzle’i kokkupanemine.
12. Selline puzzle’i kokkupanemine, selline võõrasemalt saadud mõtetega mäng ei ole endastmõistetav, ei veena. See mis võõrasema Heideggeril tuleb nii ilusti ja elegantselt välja, ei tule eesti keeles sugugi. Saksa Ursprung võib tõesti olla alghüpe, meie algupära on aga midagi muud, see on algus, ent ühtlasi lõpp, pära, viimane jääk, ent ka noodapära, kuhu kogub päris saak. Algupäras on koos lõpp ja algus. Ja algupäras on ka ühe teise filosoofia, teistsuguse puzzle’1 võimalus. Sellele filosoofiale, sellele puzzle’le on meie heidegeriaanid öelnud ei, ukse tema ees kinni pannud.
13. Filosoofias, kus jäädakse keele-ema hoole alla, on oma emal ja võõrasemal suur vahe. Kui keel on olemise kodumaja, on vahe sellel, kes elab oma majas, ja sellel, kes elab üürikorteris. Ja sellel, kes on külaline.
14. Kus on meie keeleema ja meie keelekodu? Kas seda enam ongi? Kas seda on võimalik leida, üles ehitada, taastada? Kui usume keele ja meele sügavat seost, päris algupärast ühtekuulumist, algkodu, ürgkodu, peame sellele küsimusele vastama. Kui vastame jaa ja peame end filosoofideks, peaksime püüdma seda keelekodu üles ehitada. Mingid alusmüüri kivid, mingid sõnad ja seosed on ju olemas, nad saab maast välja kaevata ja võõrmüüridest lahti murda.
15. See on üks võimalus. Aga on teisigi. Zhuangzi ütleb, et nimi, sõna on tõeluse külaline. Niisiis on tõelus tõeline ka sõnadeta, sõnatuses, ka siis kui tal keelekodu ja keeleema polegi. Selle tõeluse vahekorrad meiega on keerulisemad kui keeleemaga. Ta ei hoia meid käest, ei anna meile sõnu suhu ega õpeta küsimusi ja vastuseid.
16. See tõelus ootab, et laseksime oma või võõra keeleema käest lahti ja õpiksime oma jalul käima. Sõna juurest sõna juurde, keele juurest keele juurde. Kahe sõna, kahe keele vahel on vaikus. Vaikus võib alguses heidutada, siis saab temagi koduseks. Filosoofi saatus on nagu linnu saatus: ta kasvab pehmes pesas, talle topitakse ussikesi suhu, kord aga lendab ta pesast välja ja ei tule sinna enam tagasi. Pesa ei ole linnu kodu, linnu kodu on mets, väli, taevas.
17. Kui sõna on tõeluse külaline, on ka tõelus sõna külaline. Millest ei saa rääkida… Aga millest saab? Millest saab vaikida? Kas millestki peab vaikima või rääkima? Sõna on mõtte püüdmiseks, kui mõte käes, unustad sõna – ütleb Zhuangzi.
1997
Kole mets ja kohutav suurlinn
Umbes aastapäevad tagasi üllatas mind artikkel Eesti Ekspressis, mille autorinime ja pealkirja olen unustanud, mis on aga jäänud mind kiusama sellest ajast peale. Artiklis oli juttu Unabomberi varjunime kandvast mehest, kelle politsei mullu Montanas kinni võttis. Unabomberi maja asunud EE autori järgi keset hirmus koledat metsa. Nii sain teada, et on inimesi, kelle meelest looduslik mets võib olla kole. Minul on sellisest suhtumisest raske aru saada, kuigi olen seda elus kohanud. Meenub Ameerika film perekonnast, kelle jõuluettevalmistusi saadavad igasugu pahandused. Tuppa toodud kuusega satub kaasa väike orav, kes vallandab peres tõelise paanika, kuni ta õnnelikult surmatakse ja kodurahu taastub. Kui näen Tallinnas trammil putukamürgi reklaami – lubatakse, et see mürk tapab putukad kodus ja aias – , siis seostan selle sama hirmu ja jälestusega kõige metsiku ees.
Kas see loodusehirm ja loodusevaenulikkus on midagi, mida on alati olnud, või on see viimastel aegadel tugevnev ja ülekaalu saav tendents? Mõte, et teine variant on õige, tekitab minus kõhedust. Olen alati olnud väga teist tüüpi inimene, kas siis nüüd olen koos teiste endasugustega muutumas väljasurevate, loodusläheduslastest dinosauruste esindajaks, kellel ei ole enam kohta ilusas uues tehisilmas? Ma ei tea. Loodan siiski, et õige on esimene variant. Kui nõukogude ajal looduskaitse oli üks osa legaalsest ja igale õigele eestlasele peaaegu kohustuslikust rahvuslikust üritusest, siis nüüd saavad ja julgevad end vabalt väljendada ka need, kes loodust kardavad ja looduskaitset põlgavad.
Claude Levi-Straussilt pärineb vastandus loodus-kultuur (natura- cultura). Seda on peetud omaseks kõigile ühiskondadele, kuigi igal pool avaldub ta eri viisi. Ilmselt võib teha vahet ühiskondadel, kus loodust ja kultuuri võetakse vastanditena, kelle vahel käib võitlus elu ja surma peale, ning ühiskondadel, kus loodus ja kultuur pigem üksteist täiendavad kui hävitada tahavad. Selkombel on ilmselt maailma näinud Põhja-Ameerika ja Põhja-Euraasia põlisrahvad, ka meie esivanemad kunagi. Muidugi oli ka nende seas ilmselt mitmesuguseid inimesi, kuid lausa loodusevaenulikkust soomeugri vanas kultuuris vaevalt leidus.
Ilusaid näiteid sellest, kui poeetilisi vorme võib võtta loodusekummardamine, leiab maridel, kus see poeetilis-religioosne looduseusk on säilinud meie päevini. See, et marid metsa ja jõge teretasid, raiutavalt puult andeks palusid ja oma maajumalaid hiiesaludes kummardasid, näitab, et nendel oli nii sotsiaalne kui esteetiline sfäär laiem kui meil, haarates ka osa loodust. Samamoodi on mitmetel teistelgi rahvastel. Tuntud religioonidest ei näe buddhistid teravat piiri inimese ja muude elavate olendite vahel. Kõige teravama piiri inimese