Külmale maale. Eduard Vilde
Читать онлайн книгу.
sahinat kuuldes kõrvaidus Jaan tee veerele ja vaatas ümber. Pooltahtmatult tõusis ta käsi mütsi poole. Vanamees saanis aga vaatas – olgu kogemata või meelega – teisale, ning teretussõna suri Jaani huultel. Ainult noore tüdruku silmist vastas talle vargsi helkjas pilk – siis oli saan sõitjatega teekäijast möödas.
II
Väljaotsa saunas pesitses popsi terve viletsus.
Ta põrnitses toas ja jõllitas kambrikeses. Ta haudus niiskel savipõrandal ja kükitas suitsunud parsil. Ta irvitas aidas ja luuras laudas.
Nagu mutimulla mustav hunnik lömitab hurtsik peremehe põldude serval vainu ääres. Valendav, siretav lumeümbrus teeb ta veel tuhmimaks ning tahmasemaks, kui ta juba muidugi on. Ta suitsunud katus seisab tortis ja sassis taeva poole, ta länguvajunud seinad vaatavad nagu kurtes ja nurisedes ringi, et kas tuleks keegi ja ajaks inimesed ta põdurast sisikonnast välja, sest aeg on käes, et elatunud pesake väsinult ja jõuetult kokku langeb – ta ei jaksa ju enam seista! Aga keegi ei tule. Elanikud käivad sisse ja välja nagu putukad praost prakku. Ja kurvalt, vaikse ahastusega seisab hurtsik paigal, viimse jõuga hoidudes langemast. Viltu seisab ta, aga ei lagune. Tal on hale meel putukatest, kes ta õõnes pesa peavad. Ta on nendega ju nii kaua tuttav ja nemad temaga. Nad elavad sõpruses. Nad armastavad teineteist. Elanikud palees ei tunne seda tumma armastust palee vastu ja palee mitte nende vastu. Neil ei ole teineteist nii väga tarvis. Hurtsik aga mõtleb: Kuhu nad väetikesed poevad, kui ma lammudes ümber kukun? Ja putukad ohkavad: Peaks ta veel seisma, peaks ta ikka veel seisma – jumal andku talle pidet!
Kummargil pead sisse astuma madalast, längus uksest, üle kõrge läve. Et sa tuled päikese- või lumevalguse käest, siis ei näe sa tükil ajal midagi. Küll on hurtsikul oma silm, aga see on liiga väike ja liiga rähmane: tillukesel aknal on küll kaks ruutu, aga üks neist on tahmast ja vanadusest läbipaistmatu ja teisest püsib ainult üks serv järel, kuna lahtist auku täidavad vanad püksinärud. Künklikul ja auklikul põrandal komistab su jalg. Parred su pea kohal ripnevad ja läigivad põlisest tahmast. Paar kitsast, võõpamata laudsängi nurgas, aganateks purunenud sasiga täidetud; puust valge laud akna all, siin ja seal pikemad ja lühemad järid põrandal – see on kõik, mis majaseadistusest silma paistab. Toaruumi kõrval olevas tillukeses kambris seisab veel vana, kõrge, pruun kirst ja värvimata laud, mille peal mõned raamatud ja ajalehed riidas.
Noa laevaga on hurtsikul sarnasust selles, et inimestega ühes ruumis ka loomad pelgupaika peavad – varju leides küll mitte veeuputuse, aga talvise külma eest.
Seal roomab pisuke Liisi põrandal vana kasuka peal ja tema kõrval röigab rõõmsasti valge süütu kesik, Liisikese südamesõber ja mänguseltsiline. Mikk, väike kõhna ja kurva näoga poisike, istub ahju ees, musta ute kaelast kinni hoides ja tõsiselt suurde, poollagunenud ahju vahtides, kus peened pikergused haosöed otsekui parmas helendavaid usse hõõguvad. Mannike on tallega koguni kambris. Ta kõneleb temaga sosinal, silitab ta pehmet villa ja laseb teda endal kätt lakkuda. Tall määgib kambrist, utt määgib toast vastu. Niihästi toas kui ka kitsukeses kambris ulavad nokitsedes kõõrutavad kanad, keda kukk vahel tikutades kutsub, kui ta on arvanud ivakese leidvat; enamasti petab ta aga iseennast ja oma naisi. Ja põrsaohtu kesik röigab ning vahel sekka kiunub.
Lammastelt langenud kohviivad, sigudiku mustavad käkid, kanade kahekarvalised lasengud katavad konarlikku ja künklikku savipõrandat. Rooja ja loomade keha hais, mis tihkelt ja vängelt õhku tiinestab, ei pääse uksest ega aknast muul ajal valla kui ainult ahju kütmisel. Sest soojus on kallis, teda ei tohi välja lasta. Kui haod otsa saavad, kes annab uusi? Siis nälgi ja külmeta veel pealegi.
Ning ses õhus, ses ümbruses, selles roojas elavad inimesed, kellele nende tervis on ainus vara. Tööinimesel peab olema tervist, muidu on ta kadunud.
Siinse hurtsiku elanikkudel ei ole teda palju. Kui vapustavat keelt ei kõnele see kolletanud, närtsinud naisenägu sealt õlekoikust toanurgas! Üdini põdurad on ta lõdvad liikmed, kurnatud ta hing, tuimaks ja töntsiks pitsitatud ta vaim. Missugune tühi ja õõnes vaade! Ja siiski on selles vaates kõik loetav. Ta jutustab sulle terveni selle naise eluloo, pikad peatükid vaesuse viletsusest, muljuvatest muredest ja tööst, raskest, higisest, ilmlõpmata tööst. Elurõõmu ja lõbupõlve päike ei ole selle sauna elanikke kunagi püsivalt soendanud. Siin mindi tihti näljase, enamasti pooltühja kõhuga magama, siin tõusti alati ohates üles, siin nuteti palju härdaid pisaraid.
Ja kõigest sellest jutustab tummal kaebel saunanaise pilk. Aga ta ise ei teagi, et ta silm kaebab, millist keelt ta kahkjas nägu kõneleb. Ta on kõigega juba harjunud ja panetunud, ta ei ole paremat iialgi maitsnud, ta ei oska paremat ihaldadagi. Viletsus on talle nagu loomulikuks eluasemeks saanud. Nõnda peab see ju olema! Ja kuigi ta kaebab, siis ta kaebab tummalt, teadmatult, mitte meelega. Tõrkuv, vastupanekule ärritatud loodus on temas kaebuse tõstjaks, mitte ta ise.
Haigus ja surm on siin kodukeses sagedad külalised olnud. Vägivaldselt on nad siin valitsenud. Tõve viimane piinaohver oli Jaan. Peale kahe kuu vaakus ta elu ja surma vahel pureva soetõve käes – noor, tugev, priske mees. Ta oli ühe jalaga juba hauas, ja ta oleks surnud, aga ta ei tohtinud – oli ta ju perekonna ainus toitja. Mis oleks põdurast emast ja kolmest alaealisest lapsest saanud! – Ja kui Väljaotsa Mart kahe aasta eest mõisa viinavabrikus laeluugist alla kukkudes reieluu murdis, pöörles ja karjus ta kaks nädalat kah siinsamas, seal viletsal õlg-asemel, kuni ta oma ahastava perekonna keskel hinge heitis, sest arstliku abi puudusel lõi reide põletik.
Paar kuud pärast isa surma sündis Väljaotsa Kaiele veel üks tütreke. See oli tal juba seitsmes laps ilmale tuua. Kui mitte muud õnnistust, siis lasterikkust puistab taevas raiskavalt popsipaaride peale. Nelja last nägi Kai elavate seas, kolm veeti kirstukeste sees, mis isa ise leitud lauakestest kokku klõpsis, surnuaiale. Nad surid, nagu surevad vaeste inimeste lapsed. Neil puudus ema hool, sest ema käis igapäevase palukese eest tööl. Üks neist kukkus ema äraolekul keeva vee patta. Laenatud lapsehoidja oli ta hälliga tule äärde, mis õues suvises köögis põles, üksinda jätnud, ja väetikene, püüdes üle hälli serva ronida, sulpsas patta ega kosunud enam põletushaavadest. Õrnemas eas suri ka järgmine laps. Ta närtsis ja kõdunes ja heitis hinge. Keegi ei teadnud, mis tal viga oli. Arstid on rikastele, vaesed surevad ilmagi. Emasüda aimas küll, kus on tõde, aga emasüda ei julgenud seda tunnistada ega uskuda: pojake sulges liiga vähese ja rikutud toidu pärast suu ja silmad, sest põdev ema oli teda imetanud oma kasina ning seejuures mürgitatud rinnapiimaga. Kolmas võsuke ei võtnud vaevaks popsilapse elu maitstagi – ta tuli surnult ilmale. Ema oli raske tööga enesele ja temale liiga teinud.
Õnn, kui sauniku laps kõige õrnemast east üle pääseb. Siis on suuremad ohud möödas. Vaesus tuleb siin loodusele appi ja aitab väetikest haiguste ja tõbede vastu panetada: alasti või pool-alasti, palja jalu ja palja peaga – nii kasvab popsilaps üles vihmas ja lumes, tuules ja tormis, kuivas ja märjas. Kükitagu talvel särgiväel lume hanges või jooksku suvisel kuumusel ringi – ta no kõigega harjunud, ta nahk on kõige vastu pargitud, ta elu ja tervis on nüüd juba looduse kindlustuskassas tagatud…
“Lapsed, kohendage tuld paja all,” käsib ema sängist. “Vaadake, kas vesi hakkab keema. Jaan tuleb varsti koju – mis siis, kui kört pole valmis!”
Mann täidab käsku. Ta pistab niiskeid, tules visisevaid pulki paja alla ja vahib auru kõrvale puhudes, kas vesi keeb.
“Varsti hakkab keema! – Ema, kas sul siis on jahu?”
“On küll põlletäis. Virgu Anni tõi eile õhtul salaja.”
Mikk on vaheaegu särgiväel – muid riideid on vaja hoida kooliskäimiseks – välja jooksnud vaatama, kas Jaan tuleb juba, ja Mann süstab talle niisama kerges riides järele. Muide on nad juba mitmendat korda venna tulekut käinud vaatamas, nad ootavad teda nii väga, sest neil kipitseb salalootus südames, et ta midagi toob. Tihti on see lootus neid petnud, aga vahel ikka ka täide läinud, sest Jaan on hea vend, ta ei unusta nii kergesti