Kogutud teosed II. Eduard Vilde
Читать онлайн книгу.
vähendama – järsk loobumine tundus talle võimatuna – siis langes ta järgmisel kuul seda sügavamale oma kurba kiresse. –
«Noh, Maarjake, kus sa siis nüüd jälle käisid?» küsis kapten häälega, millest välja värises haiglane ärritus – vist küll tahtmata, sest mees ise püüdis teha lahket ja naeratavat nägu.
«Kus ma käisin?» vastas tüdruk. «Kus ma siis na käisin? Käisin külas mune otsimas.»
«Ma ei mäleta, et ma seda käskisin.»
«Miks ei käskinud,» valetas Maarja, teades kapteni mälunõrkust, «käskisite ammu juba, kui kurtsin, et munad otsas. Aga kuigi ei oleks käskinud, eks hoolas teenija pea isegi teadma, mida majas tarvis.»
«Hea küll, hea küll, aga kus su munad siis on?»
«Ei saanud ühtegi.»
Kapten naeris iseäralise lühedusega, nagu keelaksid seda pistjad, ja ta tuhmid silmad pilutasid tüdrukule kentsakal elavusel vastu.
«Mune ei saanud, aga Mait Näkisaart said vist küll näha?»
«Jätke mind rahule oma Näkisaarega!»
«Maarja! Maarja!» ähvardas kippar näpuga, aga naerataval näol. «Kohe tuled mu juurde ja tunnistad üles, et olid Mait Näkisaarega koos.»
«Mul pole midagi tunnistada. Ennäe nüüd!»
«Ruttu minu kohtulaua ette – vastu punnimata!» kamandas kapten heal naljatujul.
Maarja nihkus talle tõrkumisi sugu lähemale. Kippar sai ta põllest kinni kahmata ning rebis Maarja nüüd enda ette.
«Teil oli Maiduga maha tehtud, et saate täna õhtul veel üksinda ning salaja metsas kokku eks? Vasta, ilus patuori!»
Kippar vahtis seejuures Maarjale põnevusega, mis aga nähtavasti asja enese kohta ei käinud, priskesse näkku ning näpistas tal lotti ja põske.
Maarja hoidus kollasest vanamehest alati vastikustundega eemale, ja kui viimase värisev, niiske, kronkssõrmeline käsi teda püüdis puudutada, mida väga sagedasti juhtus, siis põgenes Maarja tundmustega, mis polnud jälkusest kaugel. Ka praegu, kus ta Andersoni sõrmi oma ihu küljes tundis, käis jubekas värin ta liikmeist läbi, aga – Maarja jäi paigale; Maarja katsus rõõmsalt, kelmikalt naerda, ta lõi kipparile hepitamisi käe peale.
«Ja mis siis, kui olin oma peigmehega koos?» küsis ta, julgesti vastu naljatades.
«Peigmehega? Ohoo, või nii kaugel juba!»
«Võib olla. Kõik võimalik. Noor veri …»
Kippari nägu tõmbus märksa tõsisemaks, kuid ruttu katsus ta seda varjata.
«Ma usun, see on uus vale.»
«Mispärast vale? Kas ma Maidule ei kõlba? Või ei kõlba Mait mulle?»
«Miks mitte … miks mitte … Hm, kui see tõsi oleks? … Õige küll, see on väga võimalik … Kahju, Maarja, kahju!»
Anderson tõmbas käe tagasi, vajutades ta taskusse, ja urises katkelisi lauseid edasi.
«Kahju?» küsis Maarja kunskoppi. «Millest on kaptenihärral siis kahju?»
«Hm, sellest, et ma va Maitu nii tihti siin lasksin käia. Olin ettevaatamatu, ogaralt ettevaatamatu! Ta krants mängib hästi kaarte – see’p see oli! Aga sarvik viigu ta kõige kaardimänguga, kui – kui –»
«Mis «kui», kaptenihärra?»
«Ja jah, ja jah,» pomises Anderson pooldis iseenesele. Eks ma märganud ammugi, kuidas tüdrukul silmad peas põlesid, kui selle va pika laisa poisi varju aga ukse vahel oli näha! Ma olin tõesti liiga – liiga – noh, olgu peale …»
Ta hakkas tüdruku soojadest kätest tugevasti kinni ja ta silmad liikusid Maarja nägu, kaela ja rinda mööda üles ja alla.
«Ma loodan, et sa mõistlik tüdruk oled,» ütles ta isevärki kartliku mõrudusega. «Ma arvan, et sinusugune õitsev plika – kas tead, Maarja,» ta jättis sõna järsku katki, «kas tead, ma arvan, et sul tuleks Maitu liiga kaua oodata – nii kaua, et jääd vanaks ja hakkad kolletama … Mait on verivaene poiss, kes naist ei või ega tahagi nii pea võtta … Sina aga, Maarja, – nii priske, nii õitsev ja rõõsk – kuidas sina võid nii kaua oodata … Ehk tuleb mõni mees – mõni mees, Maarja, – kui nüüd tuleb mõni mees, kellel on palju raha …»
Andersoni sarnad piilusid, varjatud lauvoltidest; ta ootas tüdruku vastust. Maarja vastus oligi kähku valmis:
«Kaptenihärra võiks Maitu ja mind nii palju aidata, et saaksime paari minna … Mõni tuhat rubla – kaptenihärrale väike asi – eks? kas?»
«Väga hea nõu!» naeris vanapoiss oma roostetanud häälega. «Sa oled ju päratu kaval tütarlaps! Aga ütle, mis eest ma siis Maidule need mõned tuhanded peaksin kinkima? Mis on ta mulle head teinud?»
«Tema mitte, aga mina.»
«Sina? Hihihi! Mis head sina siis mulle oled teinud? Pool aastat tüdrukuks olnud, praed ära kõrvetanud, supid soolveeks teinud, mind pahandanud, mulle vastu rääkinud, mu käsud täitmata jätnud? Nagu täna: valetad, et külas käisid mune otsimas, kuna luusid metsas poisiga ümber … Kas selle eest sulle mitu tuhat rubla kingituseks?»
«Kui nii halb teenija olen, miks te mind siis lahti ei lase?» heitis Maarja mokki mossitades vahele.
«Lahti? Haha, nii halb teenija sa siiski veel ei ole ja mina mitte nii halb peremees! … Ma olen hea mees, Maarja, pane tähele, ma olen väga hea mees …»
Anderson kõhistas naerda, kusjuures ta higine tukslev käsi üles Maarja valge kaela poole tõusis ja ta näpud kõditades neiu lõuaalust puudutasid.
«Kui te tõesti hea mees oleksite,» ütles tüdruk viduseks teeseldud näol ning astus sammu eemale, «siis te lubaksite meid Maiduga aidata, nii et varsti võiksime paari minna. Mait tahab oma käe peale hakata, kaupluse asutada, või ka väikese laeva osta –»
«Ahaa – mõistan nüüd, – siis on tal küll rikast naist vaja. Ma mäletan ka, et ta mulle sääraseist asjust on kõnelnud … Vaata, Maarja, – seega kaovad ju kõik sinu lootused ja mul on sest aiva hea meel – väga hea meel.»
Maarja laskis pea norgu, et oma jumemuutust varjata. Varsti tõstis ta aga julgesti nina ja tähendas kaunis näpsakalt:
«Mu lootused pole sugugi otsas. Pole ma enesele ilmaski asjatuid lootusi teinud … Ja Maarja ei olegi vahest nii vaene, kui arvatakse … Nüüd aga jätke mind oma Maiduga rahule – mul pole teda sugugi tarvis ega hakka ma talle ega kellelegi teisele järele jooksma …»
«Mis? Mis? Pahaseks saab minu ilus pai perenaine?» naeris kippar ja ulatas käega tüdruku käisest uuesti kinni. «Tule siia, ole jälle hea laps ja lepi oma leivaisaga ilusti kokku. Sinu kahjuks ei pea see olema – kas mõistad? Tule siia, lepime ära, ma olen sinuga väga rahul – nii sinu teenimisega kui ka sinu priske näoga!»
Ta tahtis käsivart tüdruku piha ümber panna, Maarja raputas enda aga lahti ja jooksis heledasti naerdes kambrist.
Kapten jäi köögi ukse poole, mille taha tüdruk oli kadunud, sel näoilmel vahtima, nagu ootaks ta teda täis vallatust sealt jälle sisse kargavat. Maarja pistis aga ainult pea ukse vahelt ja näitas oma naervat nägu. Anderson naeratas vastu ja kutsus teda sõrmega tagasi. Kui käsku ei täidetud, tõusis ta üles ja kõmpis isevärki töntsil sammul ukse poole, mille aga Maarja hepitaval pikanina-lõustal kinni tõmbas. Tagasi vajunud oma pehmesse nahksesse leentooli, hakkas kippar Anderson oma higiseid käsi hõõruma, kastes üht huult teisega, ärritatud-närvlik muhelus suu ümber, ja tegi ühtepuhku: «Hem, hem, hem!»
Järgmisel hommikul – oli just pühapäev – tuli Mait Näkisaar kaptenit jumalaga jätma. Ta oli paremas riides – sinine poekalevist ülikond seljas – ja ta tõsine, mehine, ehk küll veidi külm ja ükskõikne nägu, mida piiras mustjas tihe habe, oli hommikusest pesemisest värske ja valge nagu mõnel härrasmehel. Veel ei olnud tuul ja päike