Lohejooksja. Khaled Hosseini
Читать онлайн книгу.
rahvuslik kirg. Üks chapandaz, ülimalt osav ratsanik, keda tavaliselt toetasid rikkad tulihingelised austajad, peab rahvamöllus haarama kitse või vasika korjuse, kandma selle täies galopis ümber staadioni ja heitma maha kindlasse ringi, sel ajal kui teised chapandaz’id ajavad teda taga ja teevad kõik mis võimalik – löövad, küünistavad, piitsutavad, tõukavad –, et talt korjust ära võtta. Sel päeval rahvahulk möirgas erutusest, ratsanikud platsil aga lõugasid võitlushüüdeid ja tunglesid korjuse pärast võideldes tolmupilves. Maapind värises hobusekapjade plaginast. Jälgisime ülemiselt tribüünilt, kuidas ratsanikud täiel kiirusel kihutasid meist mööda, kiljudes ja kriisates, vaht lendamas hobuste suudest.
Siis näitas Baba mulle ühte meest. „Amir, kas näed seda meest, kes istub seal teiste meeste keskel?”
Ma nägin.
„See on Henry Kissinger.”
„Oh,” ütlesin. Ma ei teadnud, kes on Henry Kissinger, ja oleksin võinud küsida. Kuid just sel hetkel nägin õudusega, kuidas üks chapandaz kukkus sadulast ja arvukad kabjad trampisid temast üle. Ta keha loobiti ja tuuseldati nagu kaltsunukku, kuni see lõpuks paigale jäi. Rahvamöll liikus edasi. Ta tõmbles veel korra ja jäi siis liikumatult lamama, jalad ebaloomulikult kõveras ja verelomp valgumas liiva sisse.
Hakkasin nutma.
Nutsin kogu kodutee. Mäletan, kuidas Baba käed pigistasid rooliratast. Pigistasid ja lõdvenesid. Kõige paremini mäletan aga Baba sangarlikke jõupingutusi varjata tülgastust, kui ta vaikides kodu poole sõitis.
Õhtul hiljem isa töötoast möödudes kuulsin teda rääkimas Rahim-khaaniga. Surusin kõrva vastu suletud ust.
„…tänulik, et ta on terve,” sõnas Rahim-khaan.
„Tean, tean. Kuid ta on kogu aeg ninapidi raamatutes ja tuiab mööda maja ringi, nagu näeks und.”
„Ja siis?”
„Mina niisugune ei olnud.” Baba kõlas ärritunult, peaaegu vihaselt.
Rahim-khaan naeris. „Lapsed pole värviraamatud. Sa ei saa neid värvida oma lemmikvärvidesse.”
„Ma räägin sulle,” sõnas Baba, „et mina polnud üldse selline, ja ka ükski poiss, kellega koos kasvasin, ei olnud niisugune.”
„Kas tead, et mõnikord oled sa kõige enesekesksem mees, keda tunnen,” ütles Rahim-khaan. Tema oli ainus mulle tuttav inimene, kes võis Babale midagi niisugust öelda.
„Need asjad pole üldsegi omavahel seotud.”
„Pole või?”
„Ei.”
„Milles siis asi?”
Kuulsin, kuidas Baba istme nahk nagises, kui ta asendit muutis. Panin silmad kinni ja surusin kõrva veel tugevamini vastu ust, tahtes samal ajal nii kuulda kui ka mitte kuulda. „Mõnikord vaatan aknast välja ja näen, kuidas ta tänaval teiste poistega mängib. Näen, kuidas nad teda tõukavad, talt mänguasju käest võtavad, togivad teda siia ja toksavad sinna. Ja tead, ta ei anna kunagi vastu. Mitte kunagi. Ta lihtsalt… laseb pea norgu ja…”
„Järelikult pole ta vägivaldne,” ütles Rahim-khaan.
„Ma ei mõtle seda, Rahim, ja sa saad aru küll,” kähvas Baba vastu. „Midagi on selles poisis puudu.”
„Jah, pahatahtlikkus.”
„Enesekaitsel pole midagi pistmist pahatahtlikkusega. Kas tead, mis alati juhtub, kui ümbruskonna poisid teda narrivad? Hassan astub vahele ja ajab nad minema. Olen näinud seda oma silmaga. Ja kui nad koju tulevad ning ma temalt küsin: „Kuidas Hassan selle kriimu oma näole on saanud?” vastab ta: „Ta kukkus.” Ma ütlen sulle, Rahim, midagi on selles poisis puudu.”
„Sa lihtsalt pead laskma tal oma tee leida.”
„Ja kuhupoole ta suundub?” küsis Baba. „Poiss, kes ei suuda iseenda eest seista, kasvab meheks, kes ei suuda mitte millegi eest seista.”
„Nagu alati, esitad sa asju liiga lihtsalt.”
„Mina nii ei arva.”
„Sa oled vihane, sest kardad, et ta ei hakka kunagi sinu äriga tegelema.”
„Kes siis nüüd asju liiga lihtsalt esitab?” küsis Baba. „Vaata, ma tean, et sina ja tema meeldite teineteisele, ja mul on selle üle hea meel. Olen kade, aga õnnelik. Ja ma ka mõtlen nii. Tal on vaja kedagi, kes… teda mõistab, sest Jumal näeb, et mina temast aru ei saa. Kuid midagi Amiris teeb mulle muret, midagi, mida ma ei oska sõnastada. See on nagu…” Võisin kuulda, kuidas ta otsis, kuni leidis õiged sõnad. Ta hääl kõlas vaiksemalt, kuid kuulsin teda ikkagi. „Kui ma poleks oma silmadega näinud, kuidas arst ta mu naise kehast välja tõmbas, poleks ma kunagi uskunud, et ta on mu lihane poeg.”
Järgmisel hommikul, kui Hassan mulle hommikueinet valmistas, küsis ta, kas miski teeb mulle muret. Nähvasin, et tegelgu oma asjadega.
Rahim-khaan oli eksinud selle pahatahtlikkuse suhtes.
NELI
Aastal 1933, sel aastal, kui Baba sündis ja Zahir-šahh alustas oma neljakümne aasta pikkust valitsemisaega Afganistanis, ronis kaks venda jõukast ja lugupeetud Kabuli perekonnast oma isa Ford-maasturisse. Purjus hašišist ja Prantsuse veinist, sõitsid nad Paghmāni teel otsa ühele hazarale ja tolle naisele ning tapsid nood. Politsei tõi veidi rusutud noormehed ja surnud paari orvuks jäänud viie-aastase poja minu vanaisa ette, kes oli kõrgelt hinnatud kohtunik ja laitmatu reputatsiooniga mees. Kuulanud ära vendade jutu ja nende isa palve armu anda, käskis minu isa vanaisa saata need kaks noormeest kohe Kandahāri ja võtta aastaks armeeteenistusse – vaatamata faktile, et nende perekond oli osanud miskit moodi erandina saavutada poiste armeest vabastamise. Noormeeste isa vaidles küll vastu, kuid mitte väga ägedalt, ja lõpuks jäid kõik nõusse, et karistus oli olnud küll karm, kuid õiglane. Mis puutub orbu, siis võttis vanaisa poisi enda majapidamisse ja käskis teenritel teda õpetada, kuid olla ta vastu lahke. See poiss oli Ali.
Ali ja Baba kasvasid koos üles nagu lapsepõlve mängukaaslased – vähemalt seni, kuni poliomüeliit sandistas Ali jala –, just samuti nagu mina ja Hassan kasvasime koos üles sugupõlv hiljem. Baba rääkis alati koerustest, mida nad olid koos Aliga teinud, ning Ali raputas pead ja ütles: „Aga, agaa sahib, öelge neile, kes need koerused välja mõtles ja kes oli vaid vaene töötegija?”, mille peale Baba naeris ja võttis Ali õlgade ümbert kinni.
Kuid mitte üheski neist lugudest ei viidanud Baba Alile kui oma sõbrale.
Kummaline oli see, et ka mina ei mõelnud Hassanist ja endast kui sõpradest. Igatahes mitte tavalises mõttes. Hoolimata sellest, et õpetasime teineteist rattaga lahtiste kätega sõitma või ehitama pappkarpidest täiesti töötavat fotoaparaati. Hoolimata sellest, et veetsime kõik talved lohesid lennutades, nende järel joostes.
Hoolimata sellest, et minu jaoks seostus afgaani nägu kõhna ja peene kondiga poisi näoga, ja sellel poisil oli pöetud pea ja madalal asetsevad kõrvad, ning tema hiinalikku nukunägu ilmestas lakkamatult jänesemokaline naeratus.
Hoolimata kõigest sellest. Sest ajaloost pole kerge üle saada. Ja kergem pole ka religiooniga. Lõpuks olin ju mina puštu ja tema hazara, mina olin sunniit ja tema šiiit, ja mitte miski ei saanud kunagi seda muuta. Mitte miski.
Kuid me olime lapsed, kes olid õppinud koos roomama, ja ei ajalugu, etniline päritolu, ühiskond ega religioon saanud seda samuti muuta. Suurema osa oma esimesest kaheteistkümnest eluaastast veetsin Hassaniga mängides. Mõnikord näib kogu mu lapsepõlv olevat üks pikk laisk suvepäev koos Hassaniga, kui me ajasime üksteist taga minu isa aias puuderägastikus, mängides peitust, politseinikke ja röövleid, kauboisid ja indiaanlasi, piinates putukaid – meie tolleaegne kaheldamatu kroonisaavutus oli mesilaselt nõela äratõmbamine ja niidi sidumine vaese olendi külge, et teda igal lendutõusmiskatsel tagasi nõksatada.
Me ajasime taga kotšisid, nomaade, kes läksid läbi