Lahustumine. Märt Laur
Читать онлайн книгу.
mida oli viina kohta Taanieli sõpradelt pealt kuulnud – ja siis sattunud vastakuti Ants Raua vihkamist täis pilguga, mis tarretas ta oma kohale. Abitult oli ta maja poole vaadanud, enne kui solvunult alla andis ja edasi kõndis.
Praegu torkas ta sületäie puid pliidi alla, ajas need kasetohuga põlema ja tõstis pliidirauale kastruliga külma vett, et kohvi keeta. Seinakalendris nihutas ta punase ruudukese pöidlaga kahekümne viienda novembri peale.
Esimese kruusiga istus ta arvuti ette ning kui beež kast laua all oli unnates käima läinud, võttis ta ette eilse kirjatüki ja ootas kannatlikult, kuni see ärritunud ragina saatel ette tuli. Parem kui kirjutusmasin – tähti sai suuremaks keerata ja parandusi oli lihtsam teha, ehkki sõrmelöök klahvidele pärines tal ikka mehaanilisest ajast. Lapselapsed, kes tal paari kuu tagant külas käisid, tõid alati lisaks rahale ka uue klaviatuuri. „Ma ei tea, kuidas sul…” ohkas vanem poeg ja üritas iga kord selgitada, et ei pea ju nii kõvasti… Grigori noogutas ja taas üksi jäädes andis klahvidele valu, raiudes iga tähte ja sõna otsekui kivisse, kuni sõrmeotsad olid tugevad ja mõhnalised nagu karatemeistritel vanades kung fu filmides. Ta teadis väga hästi, et ilma selleta olnuks lastel üks põhjus vähem tulla.
Miks armeeniapärane Solak? Suguvõsa polnud tal üldse võsastunud, ehtsad venelased puha. Mõned juureotsad ulatusid Ukraina põhjaosa pinnale, kus vanaisa Volodõmõr töötas assistendina Harkovi ülikooli geoloogia ja geograafia teaduskonnas; mõned kidunud pookeoksad olid elu saanud Jordani jõe kallastelt, kui üks reisiv juudi rätsep tema vana-vanatädiga abiellus – ilma järeltulijateta ekskurss, mis lõi temas aeg-ajalt välja isuna matzo-pallide ja juudipärase, ainult heeringaga tehtud vorschmack’i järele. Tema kõhul oli religioonidest sügavalt ükskõik.
Esimese kohvi lõpetas ta viie minutiga, järgmist võis juba pikemalt nautida. Ta pani raadio vaikselt mängima, võttes vastu Billie Holiday karedatoonilise, lõikavalt melanhoolse hääle kohalikult sageduselt. Siia ulatus ka järve tagant estraadi mängivaid jaamu, ent estraadi ta põlgas katse pärast varjata õhukese sädeleva lakikihi all õilistatud blatnoilaule.
Tema Galja oli muiates öelnud, et isegi kui ta üritab endale eestlase nägu teha, siis tema hing on ikka selline… venepäraselt suur, valutav ja pakitsev, ning seda pakitsust ta siis päevast päeva paberile (ehk siis ekraanile) valaski. Ta pidas ennast rongijoodikluse žanri asutajaks ning Jerofejevit ja teisi temasuguseid üksnes jäljendajateks, laiutades teatraalselt käsi, kui teda klišeelises käitumises süüdistati. „Aga millest siis ühel venelasel veel kirjutada,” küsis ta siirast nägu tehes, „kui mitte joomisest? Kirjanik peab ju oma ainest tundma.”
Ta tunnistas seda ausa näoga ja et see sarkasm oli – noh, enamik sellest aru ei saanud. Nende mure, mitte tema.
Vähemalt oli ta suutnud hoiduda karidest, kuhu sõitsid raginaga sisse viiekümnendatesse jõudnud kiilastuvad ja hiljuti lahutatud kirjanikud, kelle teostes said viiekümnendatesse jõudnud kiilastuvad ja hiljuti lahutatud peategelased ootamatult veetlevate noorte neiude tähelepanu objektiks ning katkestasid tänu mõnele autori väljapunnitatud sobivale kokkulangevusele ahelad senise eluga, et pühenduda vaid hedonistlikele armuseiklustele.
Lineaarne süžee ja klassikaline kolmeosaline struktuur tema raamatutes kohta ei leidnud ning seda olid Sirbi arvustajad ka varmad talle trükisõnas ette heitma. „Kogum seikasid, mitte terviklik romaan,” salvas üks. „Ka viimase leheküljeni anonüümseks jäävaid tegelasi ühendab vaid nende absoluutne ja seletamatu janu odava viina järele.” Tema esimene reaktsioon oli leht vihaselt lauale visata ja käsi tõstes hüüda: „No muidugi seletamatu, sina jood ju heledat õlut või veinikest!” Viin on õli raskemeelsuse mootorile, iga natuuri jaoks see ei sobigi.
Ent mida edasi ta luges, seda rohkem pulbitses ja pugises temas naer, mille ta lasi kuuldavale, kui arvustaja nukralt teatas, et talle jääb sügavalt mõistmatuks, miks on Solak pärjatud, kõigi väiksemate tunnustuste hulgas, ka Andrei Belõi preemiaga. (Auhinnale järele minekust oleks ta saanud kirjutada romaanile teise osa, ehkki Tallinna-Moskva rong polnud enam see, mis vanasti. Päris samovarid, mõtles ta, ornamenteeritud teeklaasihoidjad!) Ahh, aga võib-olla ongi see preemia narridele, oma õuna, rubla ja pudeli viinaga? Ah?
Saša Sokoloviga, kellega ajakirjanik teda võrdles ning halvas mõttes võrreldamatuks pidas, oli ta seitsmekümnendatel korra Moskvas napsu võtnud, kui too veel ajakirjandust õppis; täheldanud tema ameerika aktsenti ja kiindumist filtriga Priima sigarettidesse. Saša, kes kirjandusringkondade kaudu teda pisut tundis, oli kuulnud tema plaanist Eestisse jääda ning selle peale keelt naksutades pead vangutanud. „Hakkad siis eesti keeles kirjutama ka?” küsis ta, kolmekümneaastane tudeng, intelligentsete silmade, rohmaka ehtveneliku näo ja laubale kammitud lühikeste juustega. „Ma ei soovitaks. Nad on peaaegu nagu sakslased, akuratistid sellised, noh. Vene keelele omane hämarus ja, võiks öelda ka ebakindlus dialoogides ja kirjeldustes käib neile loomupäraselt närvidele, arvesta sellega. Hakkad neilt üle küüru saama.”
Sestpeale oli ta näinud igasuguseid perioode. Nõukaaja jaoks liiga radikaalne, iroonilisel kombel läänelikuks peetud stiil (kuigi see oli tulevase ehtveneliku eelkäija) tähendas lühijuttude ja luule avaldamist samizdat’iga. Saša tuttava tuttava kaudu smugeldati mõned kirjutised ka Põhja-Ameerikasse, ehkki tal polnud paarkümmend aastat aimugi, mis neist seal sai. (Hiljuti oli talle toodud Kanadas välja antud raamatud: ajast puretud autorikogumik ja üht tema vabavärssi sisaldav kriitpaberil antoloogia The Solitude of Millions: An Anthology of Modern Russian Poetry. Raha polnud ta saanud kummagi eest.)
Ta oli istunud vaikselt Pegasuses ja joonud musta kohvi. Ta mäletas Viidingut ja Ehinit ja noort Luike, ehkki nemad teda ilmselt mitte.
Üheksakümnendate alguses avaldati teda jälle ka Eestis, täismahus, aga toona avaldati üldse kõike ja ka osteti kõike ning ta võis esimest korda tunda, et kirjutamine toidab teda. Kui avaldamistorm oli vaibunud, enamik kirjastusi pankrotis ja ellujäänud kalkuleerisid, millist popsaasta avaldada väärtkirjanduse doteerimiseks; perioodil kui Grigori hakkas ootama tõelist läbimurret – kui mitte Tuglase auhinda, siis Vildet, sest pingutusi oli ta teinud – tekkis tema ümber kõle vaikus, peaaegu vaakum. Selgus, et tema kunagine radikalism on nüüd liiga keskteeline ja nii ülendatute kui ka alandatute kategooria voolas tema kõrvalt mööda.
Kahtluste aeg, need tema seitsmekümne- ja kaheksakümnendad. Kellele ma kirjutan? Miks ma valesti kirjutan? Kümme tundi tööd, et toota üks viiekümnesõnaline lõik.
„Griša-dorogoi,” noomis naine teda pehmelt, „su organism ütleb sulle, et lõpeta.” Ettevõtlikuma poolena käisid nad tema ärgitusel Narva-Jõesuus puhkamas, selle pisku eest, mis naine oli müüjana ja tema oma pensionist kõrvale pannud. Nad jalutasid mööda kuursaali varemetest – aeglaselt, sest Galjal olid jalad tihti turses – ja osutasid üksteise võidu vanadele suvilatele, mille karniise ja aknaid ääristasid puitpitsist kaunistused. „Sinu eestikeelsed kirjutised on samasugused,” ütles naine (omavahel rääkisid nad rohkem eesti kui vene keeles, lülitudes ühelt teisele või laenates sõnu nagu tundus parasjagu otstarbekam). „Puha ornamendid ja detailid: suur vaev, mis nüüd lihtsalt mädaneb, sest kedagi ei huvita. See ei ole sina, see ei ole su hing, Griša-dorogoi.”
Galja läks 2003, põlveõndlast alguse saanud trombiga. Seda pärast kõiki buklette ja meditsiinitöötajate manitsusi, kuidas mehed surevad naistest varem. Neli kuud elas Grigori nagu mullis, mäletamata, mida ta sõi või kellega rääkis. Mehaaniliselt, paagi ammu tühjaks sõitnud ja vaid bensiiniaurude peal kirjutas ta edasi. Süvenes kohvisõltuvus ja – resistentsus: ta ärkas öösiti, keetis endale kruusitäie tõrva, jõi selle tulikuumalt ära ja vajus uuesti magama; hommikul võttis ta jääkambrist härmas pudeli siirupina voolavat viina ja andis äraspidi keerlevale karusellile hoogu juurde.
Silmad, ta sügavale vajunud silmad muutusid uduseks, suutmata enam inimestes ja esemetes näha neid ainulaadseks tegevaid jooni. Maailm oli ihmjas valguses, täis äravahetamiseni sarnaseid mehi ja naisi, kelle ühetaolistest, universaalsetest omadustest, mida kõik tema vaadeldavad näisid jagavat, ei sündinud ühtegi metafoori ega tabavat võrdkuju.
Tema eesti keel hakkas peas