Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost
Читать онлайн книгу.
pool üheksa keerasid nad maanteelt kohalikule teele.
Eloni sooritas loendamatul hulgal pöördeid. Will nägi vilksamisi väikest linna, mida oli silmanud veebikaardil – New Brightoni Township –, ja tema meeled teravnesid. Siit edasi kulges tee mägede vahelt, ilmestatuna kaugemalt paistvatest lautadest ja talumajadest. Pööranud pikale sirgele teelõigule, tundis Will ära koolini viiva puudeallee, mida oli näinud Robbinsi ekskursioonil.
„Vaata, Will,” sõnas McBride.
McBride lükkas katuseluugi lahti. Puud olid viimseni lehtedest paljad, kuid isegi nende raagus oksad moodustasid pea kohale tiheda katusevarju.
„Ameerika vahtrad ja punased tammed. Legendi järgi on need puud istutanud piirkonna esimesed asukad Lakota siuud, et tähistada oma pühapaika. Enamik neist on kolme- või neljasaja aasta vanused, umbes sama vanad kui meie riik. Kui Washington oma meestega Valley Forge’i all laagris oli, siis olid need puud alles noorukid.”
Puudega palistatud tee lõpus peatusid nad kivist valvurimaja kõrval autovärava ees. Majast astus välja pruunis mundris suur mees. Ta oli veidi lühem ja mitte nii jässakas, kuid muus osas oleks ta võinud olla Eloni kaksikvend. Mehed kõnelesid omavahel tasandatud häälel keeles, mida Will ei mõistnud. Ta oletas, et tegu on samoa keelega.
„Ütle tere minu nõbu Natanole,” sõnas Eloni.
„Hei, hr West, kuidas läheb?” ütles Natano. „Tere tulemast keskusesse.”
Will vastas tema lehvitusele samaga ja nägi, et Natano kannab vööle kinnitatud kabuuris automaatrelva. Natano tõstis värava ja lasi Eloni läbi.
Pärast kerget tõusu jõudsid nad laia kausitaolisesse orgu. Raagus puude vahelt võis Will heita esimese pilgu Integreeritud Õppe Keskusele. Fotodel, mida ta oli näinud, polnud keskuse iluga liialdatud. Pigem oli linnak päriselus veelgi kenam. Ere päike, selge sinine taevas ja sädelev luuderohi katsid peamise siseõue hooned läikiva kumaga. Pügatud hekkides ja rikkumata looduses oli viimane kui rohulible õigel kohal. Avalikel aladel, mis hooneid ühendasid, liikus mööda graatsilisi kõnniteid kümneid õpilasi. Kõige keskel seisis lipumast, milles lehvis ühtlases tuulevoos ülisuur tähe- ja triibulipp, uhkelt trimmis.
Will tundis uuesti sedasama kõhedakstegevat tunnet, mida oli kogenud kodulehte vaadates: ta kuulus siia.
„Palun otse Kivimaja juurde, Eloni,” ütles McBride.
Nende tee lookles linnakust eemale, mööda avarast kruusatatud parklast, mida asustasid autod, rodu maastureid ning sinise ja hõbedasega koolibusse. Parkla ümber seisis hulk väiksemaid hooneid, kus toimus vilgas tegevus – see oli ärgas isemajandav kogukond.
„Need hooned majutavad kogu meie infrastruktuuri,” ütles McBride, „pesumaja, köögid, kommunikatsioon, transport, jõujaamad ja nii edasi.”
Nad pöörasid läbi paksu metsa kulgevale sillutamata teele, läbisid ala koonduvate mäeahelike vahel ning jõudsid välja lagendikule. Otse nende ees kõrgus ühe mäeseljakuga ühendatud lõpmata suur ja lai, ligi kahekümne meetri kõrgune graniitsammas. See nägi välja nii, nagu oleks hiiglased ladunud kolossaalseid mänguklotse üksteise otsa.
Sammas tipnes jahmatamapaneva struktuuriga. Kõrgustesse pürgiv puidust, kivist ja terasest ehitatud hoone nägi välja, nagu oleks see tekkinud looduslikult ajatust geoloogilisest massist nende jalge all. Maja oli ühtaegu ultramodernne ning karm ja primitiivne. Allumata ühelegi stiilile, moodustasid hoone elemendid ainulaadse, inspireeriva ja võimsa terviku.
„Kivimaja,” ütles Will.
„Pole kahtlustki, kust see oma nime on saanud,” ütles McBride. „Ühendatud maaga. Pürgimas taevasse. Iseloomustab ju direktori tööd, kas pole nii … ja just siin ta elabki.”
KIVIMAJA
Will järgnes Dan McBride’ile kalju juurde, mööda terastreppidest, mis keerlesid sammast pidi üles majani. Nad suundusid kivisse raiutud võlvkaare alla ja sealt väikesesse esikusse, kus asus lift. McBride vajutas nuppu ja uksed avanesid.
„Kas see läheb otse läbi kiviplokkide üles?” küsis Will.
„Just nii. Meie rajaja dr Thomas Greenwood imetles väga üht arhitekti, kelle nimi oli Frank Lloyd Wright. Oled sa seda nime varem kuulnud, Will?”
„Ma usun küll.”
McBride astus Willi järel lifti ja uksed sulgusid. Lifti siseseinad olid kaetud tumeda puidu ja peegelklaasiga. Ukse kohale oli graveeritud lause:
ÜKSKI OJA EI TÕUSE OMA ALLIKAST KÕRGEMALE.
„See on tema ütlus. Umbes sada aastat tagasi avas Wright siin lähikonnas Taliesini-nimelise õppekeskuse. Kui dr Greenwood selle koha välja valis, konsulteeris ta Wrightiga Kivimaja osas. Midagi sellist polnud siin riigis kunagi varem ehitatud. Sama kehtib terve keskuse kohta.”
Samba kivist südamikus kõrgustesse tõustes tundis Will niiske betooni lõhna. Ta tunnetas neid ümbritseva graniidi tugevust – pigem kaitsev kui ahistav. Uksed avanesid ja nad astusid betoonseintega vastuvõturuumi. Neid tervitas sõbralik valgepäine naine. Tema nimesildile oli kirjutatud PR GILCHREST. McBride kutsus teda Hildyks.
Naine juhatas nad kõrvalasetsevasse suurde ruumi. Selle mõõtmed lõid Willi pahviks. Üüratu neljakandiline aken ulatus katedraaliliku võlvitud laeni. Hingematvad vaated ümbritsevale maastikule – mäed, orud, kaugemal jõgi – avanesid akendeist ruumi mõlemas seinas. Heledal puitpõrandal puhkasid tugeva lihtsa mööbli kogumid. Seintel rippusid tohutud seinavaibad, millesse oli kootud pärismaalaste sümboleid ja hieroglüüfe. Tagaseinas laiutas laeni ulatuv laotud kivikamin, kus lõõmas tuli.
Lillian Robbins astus neile tervitades vastu. Ta kandis musta seelikut ja säravvalget pluusi, musti sukki ja põlvedeni ulatuvaid musti saapaid. Õlgadele langevad juuksed olid paksemad ja pikemad, kui Will arvanud oleks. Ta haaras mõlema käega Willi õlgadest ja silmitses teda uurivalt.
„Kas sinuga on kõik korras?” küsis ta.
„Jah.”
„Mul on hea meel, et sa siin oled.”
„Minul ka.”
Kamina kõrval asuvast uksest sisenes veel üks mees. Ta oli pikk ja nurgeline, suurte käte ja pikkade sihvakate käsivartega. Ta kandis pruune velvetpükse, väsinud lambanahkset mantlit kahvatu särgi peal ning poriseid ilmanäinud ratsasaapaid, nagu oleks ta äsja hobuse seljast maha hüpanud.
„See on meie direktor, dr Rourke,” tutvustas Robbins.
Tal oli lai ja päevitunud, meelsasti värskes õhus aega veetva inimese nägu. Sügavsiniseid silmi raamisid tihedad sasitud hallinevad juuksed. Will oletas, et ta võis olla umbes viiekümne ringis.
„Hr West. Stephen Rourke.” Tema hääl oli madal ja sõbralik.
NR 16: VAATA ALATI INIMESTELE SILMA. KINGI NEILE KÄEPIGISTUS, MIDA NAD EI UNUSTA.
Nad surusid kätt. Stephen Rourke’i käed olid karmid ja tugevad nagu rantšopidajal. Will ei suutnud direktoris leida kübetki akadeemilisust. Näis, nagu võiks ta torkida pussiga hambaid ja tema enesekindlus võrdus täiskindrali omaga.
Rourke naeratas talle. „Sul on seljataga huvitav teekond,” ütles ta.
„Seda küll, söör.”
Dan McBride suundus ukse poole. „Kõike paremat praeguseks, Will. Peatse jällenägemiseni.”
„Tänan abi eest, hr McBride.”
McBride lõi Willile kulpi ja lahkus. Robbins palus Willi kamina lähedale sohvale istuma. Nende kõrval laual seisis kandik värskete puuviljalõikude ja saiakestega. Rourke kallas kohvi ja istus tema vastu.
„Kas sa said need paberid vormistatud, mis ma sulle andsin?” küsis Robbins.
Will koukis paberid kotist ja ulatas need talle. Ta lappas neid ja Will proovis mujale vaadata. Rourke uuris teda põgusalt.
„Paljudes kultuurides, sealhulgas ka meie