Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost
Читать онлайн книгу.
poole. Vapi all oli aastanumber ja moto: Teadmine on tee, tarkus on eesmärk.
Ekraan täitus piltidega koolilinnakust. Mängima hakanud heliklipp tõstis esile kooli kvalifikatsiooni ja silmapaistvat õpetajaskonda. Ühe pildi nägemine võttis tal kõhu alt õõnsaks: vaade tiheda uduga kaetud vaiksele talvisele metsale, kus igihaljad ja heitlehised puud olid mattunud paksu lumevaiba alla. Naisehääl lindilt kuulutas: „Sulle tundub, nagu oleksid sa unenäos.”
See oli täpselt sama pilt, mis oli talle meenunud eelmise öö unenäost.
Pilt läks sujuvalt üle videoks õpilastest, kes klassiruumides loenguid kuulavad ja laboratooriumites toimetavad. Mõnus äraolemine kohvikus ja keeglisaalis. Näidendid ja kontserdid, ratsutamine, kümned spordialad. Säravate ja innukate nägudega lapsed võisid olla Williga ühevanused või vanemad. Kõigi riietuses hakkasid silma erinevad kombinatsioonid keskuse värvidest: meresinine ja hall. Hääled lindilt kuulutasid: „Elu parimad võimalused igal sammul … Leidsin sõbrad, kes jäävad mulle igaveseks … Sain enesekindluse ja kuuluvustunde, mis on saatnud mind terve minu elu.”
Will mõistis küll, et tegu oli reklaamiga, mis pidi temas esile kutsuma teatud enesetunde: keskus muudab õpilased targemaks, tugevamaks ja populaarsemaks. Minu parimaid omadusi märgatakse ja tasustatakse ning kõik minu unistused lähevad täide.
Pilt lülitus ümber külluslikult kaunistatud kabelis küünalde valguses laulvale koolikoorile. Laulu ilu haaras teda, aeglane taevalik meloodia, mis oli saateks südantsoojendavatele kaadritele lõpetamisest. Uhked lapsevanemad embamas säravaid mütsides ja talaarides järglasi. Seda osa tuntakse müügi lõpetamisena. Teadmine, et tegu on manipulatsiooniga, ei vähendanud selle mõjusust. Keskuse kõrval näis senine elu alarahastatud ja ülerahvastatud riigikoolides tühisena.
Kas nii täiuslik koht oli tõesti olemas?
Will avas Google Earthi ja sisestas kooli aadressi: New Brighton Township, Wisconsin. Maapiirkond, pealt sada kilomeetrit kirdenurgast, kus kohtuvad Iowa, Illinois ja Wisconsin. Paik paistis täpselt selline, nagu dr Robbinsi esitluses: majesteetlikud hooned, mänguväljakud, lähedalasuv järv.
See on tõeline. Kõik see on tegelikult olemas.
Willi vanematel polnud ei raha ega sidemeid ning kuna nad olid õpetanud teda elama jälgi jätmata, oli ta end ohjes hoidnud. Esinenud B+ õpilasena, alati märkamatult. Reegli nr 3 ÄRA TÕMBA ENDALE TÄHELEPANU järgimine tähendas, et tal polnud lootustki akadeemilisele või sportlikule stipendiumile ega nendega kaasnevale elustiilile. Kuid nüüd, küsimata, oli talle avanenud see hämmastav parem maailm.
Kas võis keskus olla koht, kus ta saaks ometi kord olla tema ise?
Willi telefon tegi häält. See oli sõnum isalt: OLEN AUTOS. HALB LEVI. KUUEKS KODUS. SIIS RÄÄGIME.
Will heitis pilgu kellale ja avastas ehmatusega, et oli juba pärastlõuna keskpaik. Materjale uurides oli kulunud tunde. Varsti tuleb „Belinda” töölt ja ta ei tahtnud enne isa naasmist temaga kahekesi jääda.
Ma pean teada saama, mida isa arvab. Siis otsustame üheskoos, mida sellega peale hakata.
Will tegi endale maapähklivõi ja moosiga saia ning kugistas selle majas ringi luusides alla. Ta vaatas tagasihoidlikku vara, mida nad olid neljateistkümne aasta jooksul endaga kuude linna kaasa tassinud. Neil oli küll väike telekas, kuid harva vaatasid nad midagi peale uudiste. Oma vabal ajal ei teinud nad muud, kui lugesid. Riiulid ääristasid iga tuba majas – teaduslikud, meditsiinilised, juriidilised teosed.
NR 82: ELUTU MEELEGA ELAD MEELETU ELU.
Tema pilk jäi peatuma perefotode riiulil. Ta võttis oma vanemate pulmapildi, millel nad söötsid teineteisele mänguliselt torti. Belindal oli seljas kroogitud sametkleit ja tema pikad mustad juuksed olid pitsiga läbipõimitud. Isa uhkeldas veinipunases sametsmokingus, mida täiendas tobe koolisoeng ja kasimata habe.
Õnnelikud, naervad, muretud. See pilt oli teda alati tõmmanud, sest läbi selle hetke sai ta heita pilgu enda elu algusele, justkui oleks temagi vaim seal nähtamatuna hõljunud: säde oma vanemate silmis.
Ta mõtles „Belinda” silmadele, mida oli vilksamisi näinud, kui prillid ninale vajusid – tühjad, tardunud –, ja võrdles neid erksailmelise naisega sellelt pildilt. Just selles oligi erinevus. Tema hing oli puudu.
Mida olid nad emaga teinud? Kas nad tahtsid teha sama ka temaga?
Ta kuulis autoukse sulgemist ja piilus aknast välja. Maja ette oli pargitud kolm musta sedaani. Mustade mütside ja jakkidega mehed olid teel maja poole. Üks neist, kiilaspea, viipas millelegi ja andis käske.
Will tundis rindkeres pitsitust ja kogu ruumisolev õhk tardus: JOOKSE, WILL. Ta pages tagaukse kaudu, hüppas üle aia ning siirdus põhja poole. Ehmunud tiivalaksatusega tõusis väike rästas aialt õhku ja võttis lähedalasuval puul koha sisse. Isa kojujõudmiseni jäi kaks tundi kopikatega.
Küll isa teab, mida teha.
Musta mütsiga kiilakas mees sörkis ümber maja. Ta tõstis binokli ja märkas Willi tõusust üles silkamas ja mägede poole spurtimas. Ta andis teistele käsu paigale jääda ja rääkis randmemikrofoni: „Ta liigub mööda tuletõkketeed põhja poole.”
„On ta ärkvel?”
„Raske öelda,” vastas kiilaspea. „Me ei saa riskida. Tooge mulle lõikaja.”
PROWLER
Will jõudis tänava viimase maja juurest algava rajani ning rühkis mööda seda kallakust üles tuletõkketee lukustatud väravani. Pugenud postidevahelisest august läbi, liikus ta mööda teed ülespoole. Päike vajus läände, mässides tema ees kõrguvad nõlvad erksasse kristallselgesse valgusse.
Willi kopsud pumpasid õhku, kui ta läbis hulga kanjoni seina uuristatud järske kurve. Tee muutus tasasemaks ja kulges mõnda aega piki mäeharja, enne kui taas ülespoole suundus. Mõlemal pool teed oli tihe rägastik ja kuivanud põldmarjavõsa. Teda ümbritsenud terav päikesevalgus suubus videvikku. Ta peatus, et selja taha vaadata. Kaugemal allpool silmas ta kummalist valgussõõri, nagu oleksid viimased päikesekiired puurinud end läbi tohutu luubi. Valgus on nii intensiivne ja ere, et ta kartis, et võsa võib tuld võtta.
Minu elu kummalisim päev, mõtles ta. Dr Robbins ilmub välja kohe pärast musta sedaani, prowler’it ja võlts-Belindat. Kuid kui nende vahel on mingi seos – ja reegel nr 27 ütleb, et seos on –, siis milline see olla võiks?
Test. Test pidi olema seos. Võib-olla oli tema testitulemus tekitanud kära, mis kellelegi silma jäi? Kellelegi, kelle huvi tema vastu polnud kaugeltki nii positiivne või heasoovlik kui keskusel?
Ehk oli test mootoriks, mis andis tõuke sellelegi, mis oli toimunud emaga?
Willi kõrv püüdis kinni õrna veidra kriipiva heli. Miski liikus võsas, sealsamas, kus ta oli näinud nüüdseks haihtunud kummalist valgussõõri. Ta kuulis oksi murdumas. Kõige tõenäolisemalt oli see hirv. Kogu mäestik kihas neist. Siis kostus eemalt teiselt poolt teed veel krabinat. Valjemalt.
Will peatus. Vaikis ka krabin põõsastikus. Kui ta edasi jooksis, tulid hääled tagasi, kopeerides tema liikumist.
Mis loom niimoodi käitub?
Will jäi uuesti seisma, kuid seekord teeäärne liikumine ei lakanud, vaid nihkus teele lähemale. Puumad? Ebatõenäoline. Neid küll leidus siinkandis, kuid pea keegi polnud neid näinud. Ning jahti pidasid nad üksinda.
Ta kuulis madalat kurguheli.
Koiotid. Pidid olema. Tihnikus oli näha veel sagimist. Oksad liikusid mõlemal pool teed, kui karjad ligemale jõudsid.
Tuul pööras, kandes temani iiveldamaajava leha: põlenud kumm või karvad, tugev mädamunahais. Kas seda levitasid need loomad? Will korjas tee äärest jässaka kuivanud oksa. Ta silmas allpool paljandit, kus mudalihe oli tihniku servas pidama saanud.
Hämminguga nägi ta, kuidas mudale ilmusid jäljed.