Kiire ja aeglane mõtlemine. Daniel Kahneman
Читать онлайн книгу.
„Väljavaateteooria: analüüs otsustamisest riski tingimustes”, valikuteooria, mis on mõnes mõttes olnud mõjukamgi kui meie otsustusuurimus ja millest on saanud üks käitumusliku majandusteaduse nurgakive.
Kuni geograafiline eraldatus tegi selle liiga keeruliseks, nautisime Amosega õnne omada ühist mõistust, mis oli meie kummagi omast etem, ning suhet, tänu millele meie töö sai nii lõbusaks kui ka tulemuslikuks. Meie koostöö otsustuste ja otsustamise alal oli põhjus, miks mulle anti 2002. aastal Nobeli preemia, mida oleksin Amosega jaganud, kui ta poleks 1996. aastal viiekümne üheksa aastasena surnud.
Kus me praegu oleme
See raamat ei ole mõeldud minu ja Amose varasema perioodi ühistöö tutvustamiseks, millega paljud autorid on aastate jooksul edukalt toime tulnud. Minu peaeesmärk on esitada seisukoht mõtlemise töötamise kohta, mis võtab arvesse hiljutisi arenguid kognitiivses ja sotsiaalpsühholoogias. Üks tähtsamaid arenguid on olnud see, et me mõistame nüüd nii vaistliku mõtlemise imesid kui ka vigu.
Amosega koos töötades ei tegelenud me täpsete intuitsioonidega, kui välja arvata möödaminnes poetatud märkus, et otsustusheuristikud „on üsna kasulikud, kuid viivad vahel tõsiste ja süstemaatiliste vigadeni”. Me keskendusime tunnetuse nihetele, nii seepärast, et pidasime neid huvitavaks, kui ka seetõttu, et need pakkusid tõendeid otsustusheuristikute kohta. Me ei küsinud endalt, kas kõigi ebakindlas olukorras tehtud intuitiivsete otsustuste taga on heuristikud, mida me uurisime; nüüd on selge, et see ei ole nii. Iseäranis ekspertide täpseid intuitsioone selgitab heuristikutest paremini pikaajaline praktika. Nüüd võime joonistada mitmekesisema ja tasakaalustatuma pildi, milles intuitiivsete otsustuste ja valikute allikateks on nii heuristikud kui ka pädevus.
Psühholoog Gary Klein räägib loo tuletõrjesalgast, kes sisenes majja, mille köök põles. Varsti pärast seda, kui nad hakkasid kööki kustutama, kuulis salgaülem end röögatamas: „Välja siit!”, teadmata ise, miks. Peaaegu kohe pärast seda, kui tuletõrjujad olid köögist välja tormanud, varises põrand sisse. Alles pärast seda mõistis ülem, et tuli oli olnud ebaharilikult vaikne ja et tema kõrvad olid olnud ebatavaliselt tulised. Koos põhjustasid need muljed selle, mida tuletõrjuja nimetas „ohu kuuendaks meeleks”. Ta ei teadnud, mis on valesti, kuid teadis, et miski on valesti. Selgus, et tulekolle ei olnud köögis, vaid keldris, mille kohal mehed seisid.
Oleme kõik kuulnud sarnaseid lugusid ekspertide intuitsioonist: malemeister, kes jalutab mööda tänaval maletavatest meestest ja ütleb peatumata, „Valge teeb kolme käiguga mati” või arstist, kes teeb ainsa patsiendile heidetud pilgu järel keerulise diagnoosi. Eksperdi intuitsioon tundub meile maagiana, kuid see pole seda. Tegelikult sooritame me kõik iga päev palju kordi intuitiivse kogemuse vägitükke. Enamik meist on absoluutse kuulmisega, tajudes viha telefonikõne esimese sõna järel, tundes tuppa astudes, et parajasti räägiti meist ning reageerides kiiresti vaevumärgatavale vihjetele, et kõrvalreas sõitev autojuht on ohtlik. Meie igapäevased intuitiivsed võimed pole vähem imelised kui kogenud tuletõrjuja või arsti omad – lihtsalt tavalisemad.
Täpse intuitsiooni psühholoogia ei sisalda mingit maagiat. Võib-olla kõige paremini võttis selle kokku suur Herbert Simon, kes uuris malemeistreid ja näitas, et pärast tuhandeid tunde praktikat näevad nad malendeid laual teistest inimestest erinevalt. Simoni kannatamatust ekspertintuitsiooni mütologiseerimise suhtes on tunda, kui ta kirjutab: „Olukord on andnud vihje; see vihje on andnud eksperdile juurdepääsu mälus talletatud infole ning info annab vastuse. Intuitsioon ei ole midagi enamat ja ei midagi vähemat kui äratundmine.”
Meid ei üllata, kui kaheaastane vaatab koera ja ütleb „Kutsu!”, sest oleme harjunud imega, millega lapsed õpivad asju ära tundma ja nimetama. Simon tahtis öelda seda, et eksperdi intuitsiooni imed on samasugused. Paikapidavad intuitsioonid kujunevad välja, kui eksperdid on õppinud ära tundma tuttavaid elemente uues olukorras ja vastavalt tegutsema. Head intuitiivsed otsustused tulevad pähe niisama kiiresti kui „Kutsu!”
Paraku ei tulene professionaalide intuitsioonid sugugi kõik tõelisest pädevusest. Aastaid tagasi külastasin suure finantsfirma investeerimisosakonna juhti, kes rääkis mulle, et oli äsja investeerinud Ford Motor Company aktsiatesse kümneid miljoneid dollareid. Kui küsisin, kuidas ta oli selle otsuse langetanud, vastas ta, et külastas hiljuti autonäitust ja see avaldas talle muljet. „Oh sa poiss, nemad juba teavad, kuidas autosid teha!” hüüatas ta. Ta andis selgelt mõista, et usaldab oma sisetunnet ning oli enda ja oma otsusega rahul. Minu meelest oli tähelepanuväärne, et ta polnud nähtavasti esitanud endale seda üht küsimust, mida majandusteadlane pidanuks oluliseks: kas Fordi aktsiad on hetkel alahinnatud? Selle asemel oli ta kuulanud oma vaistu; talle meeldisid need autod, talle meeldis see firma ja talle meeldis mõte selle aktsiaid omada. Selle põhjal, mida me aktsiate valimise täpsuse kohta teame, on mõistlik oletada, et ta ei teadnud, mida teeb.
Konkreetsed heuristikud, mida me Amosega uurisime, ei olnud kuigivõrd abiks mõistmisel, kuidas tippjuht otsustas Fordi aktsiatesse investeerida, kuid nüüd on olemas avaram heuristikute kontseptsioon, mis pakub selle kohta hea ülevaate. Oluline edasiminek on see, et nüüd on emotsioonil meie arusaamises intuitiivsetest otsustustest oluliselt suurem roll kui minevikus. Firmajuhi otsust kirjeldataks tänapäeval näitena afektiheuristikust, kus otsustusi ja otsuseid juhivad otseselt meeldimine ja mittemeeldimine ning kus kaalutlemine ja mõistus jäävad tahaplaanile.
Vastamisi probleemiga – näiteks malekäigu valimine või otsustamine, kas investeerida mõnda aktsiasse – annab intuitiivse mõtlemise masinavärk oma parima. Kui inimesel on olemas vastav kogemus, tunneb ta olukorra ära ja talle pähe tulev intuitiivne lahendus on tõenäoliselt õige. See juhtub siis, kui malemeister vaatab keerulist positsiooni: paar käiku, mis talle pähe tulevad, on kõik tugevad. Kui küsimus on raske ja pädevat lahendust pole saadaval, teeb intuitsioon sellegipoolest katse: vastus võib tulla kiiresti – kuid see pole vastus algsele küsimusele. Küsimus, millega finantsjuht silmitsi seisis (kas ma peaksin investeerima Fordi aktsiatesse?) oli keeruline, kuid vastus kergemale ja sellega seotud küsimusele (kas Fordi autod meeldivad mulle?) tuli kergesti pähe ja määras tema valiku. See on intuitiivsete heuristikute tuum: silmitsi keerulise küsimusega vastame selle asemel tihti lihtsamale, tavaliselt asendust märkamatagi.
Vahel kukub intuitiivse lahenduse spontaanne otsimine läbi – pähe ei tule ei ekspertlahendust ega heuristilist vastust. Säärasel juhul leiame end sageli lülitumas aeglasele, kaalutletumale ja pingutavamale mõtlemisviisile. See ongi „aeglane mõtlemine” selle raamatu pealkirjas. Kiire mõtlemine sisaldab mõlemat intuitiivse mõtlemise varianti – ekspert- ja heuristilist mõtlemist – ning täiesti automaatseid taju ja mäluga seotud tegevusi, mis võimaldavad teil teada, et laual on lamp või leida mälust Venemaa pealinna nime.
Kiire ja aeglase mõtlemise erinevust on viimase kahekümne viie aasta jooksul uurinud paljud psühholoogid. Põhjustel, mida ma selgitan täpsemalt järgmises peatükis, kirjeldan mentaalset elu kahe subjekti metafooriga, nimetades neid Süsteemiks 1 ja Süsteemiks 2, mis vastavalt loovad kiire ja aeglase mõtlemise. Räägin intuitiivse ja kaalutletud mõtlemise [thought] joontest, nagu oleksid need teie meelemõistuse [mind] kahe tegelase iseloomuomadused ja meelelaadid. Hiljutiste uuringute põhjal kujunenud pilt näitab, et intuitiivne Süsteem 1 on palju mõjukam kui kogemus teile ütleb ning et see on paljude teie valikute ja otsustuste salajane autor. Suur osa sellest raamatust on pühendatud Süsteemi 1 tööle ning vastasmõjule Süsteemiga 2.
Mis saab edasi
Raamat jaguneb viieks osaks. Esimene osa tutvustab põhielemente kahesüsteemses lähenemisviisis otsustustele ja valikutele. See kirjeldab erinevust Süsteemi 1 automaatsete operatsioonide ja Süsteemi 2 kontrollitud operatsioonide vahel ning näitab, kuidas assotsiatiivne mälu, Süsteemi 1 tuum, konstrueerib pidevalt sidusat tõlgendust sellest, mis meie maailmas igal hetkel sünnib. Üritan anda ettekujutuse intuitiivse mõtlemise aluseks olevate automaatsete ja sageli teadvustamata protsesside keerukusest ja rikkalikkusest, samuti sellest, kuidas need automaatsed protsessid selgitavad otsustusheuristikuid. Eesmärgiks on tutvustada psüühikast [mind] mõtlemise ja rääkimise keelt.
Teine osa annab ülevaate otsustusheuristikute