---

Скачать книгу

---

nimeks Æthelstan, lahkus Guthrum oma vägedega algul Merciasse, seejärel 879. aastal Ida-Angliasse, kus ka tema vägi olevat „jäänud paigale ja jaganud maa omavahel ära”.

      Selleks ajaks oli taanlaste asundusi nii Northumbrias, Mercias kui ka Ida-Anglias ning kas 879. või 880. aastal sõlmis Alfred Guthrumiga ametliku lepingu, mis määras kindlaks inglaste ja taanlaste valitsevate alade piiri. Anglosakside osaks jäi lisaks Wessexile Mercia lääneosa, kus valitses ealdorman137 Æthelred (Ceolwulf oli mõne aja eest surnud). Piir jooksis enam-vähem piki vana, Rooma ajast pärit Watlingi teed („Thamesi pidi üles ja siis Lead pidi üles ja piki Lead selle lähteni ja siis otse Bedfordi ja siis Ouse’i pidi Watlingi teele”), kusjuures London jäi läänesakside valdusse.138

      Guthrum hoidis rahu Wessexiga viis aastat, kuni ta 885. aastal tungis suure väega üle piiri, kuid selle sissetungi lõi Alfred vähese vaevaga tagasi. Vahepeal oli läänesakside kuningas saanud veel ühe võidu: Guthfrith, Halfdani järglane Yorki valitsejana,139 laskis samuti ennast ristida. Alfred ei jäänud siiski diplomaatilistele loorberitele puhkama, teades hästi, et just ebakindel kaitse oli teinud nii Wessexi kui ka teised anglosaksi kuningriigid viikingite ees nii kergesti haavatavaks. Ta käskis hakata ehitama burh’e ehk kindlustatud linnu ja kindlusi ning kavatses rajada nende võrgustiku, nii et kust tahes ei jääks kaitsvate müürideni üle kolmekümne kilomeetri. Nende hulka kuulus mitmeid juba varem kaubanduskeskusena tuntuks saanud kohti, näiteks Wallingford, Chichester, Worcester, Bath, Hastings ja Southampton. Kõige selle rahastamiseks võeti ette maksureform, mis sätestati dokumendis nimega „Burghal Hidage”.140 Kui kõik ettenähtu toimis, võis Wessexi linnade ja kindluste kaitseks kokku saada ligikaudu 27 000 meest.

      884.–885. aastal pandi uus kaitsesüsteem proovile, kui Frangi aladelt saabus uus viikingite rüüstevägi. See pidi aga leidma, et kerget saaki, mida micel here oli võinud nautida paarikümne aasta eest, polnud enam kuskilt võtta, sest Alfredi põhjalik territoriaalkaitse oli olusid järsult muutnud. Kui viikingid üritasid kõigest väest edasi tungida, ründas Alfred nende laagrit Rochesteri lähedal, sundides paljud tagasi Frangi riigi aladele põgenema. Siiski suutis osa rüüstajatest jõuda välja kaasmaalase Guthrumi Ida-Anglia kuningriiki141 ja rüüstata rannikualasid.

      Nüüd laskis Alfred käiku järjekordse relva, mille ta oli viikingite vastu välja mõelnud, nimelt oma laevastiku, mis suutis põhjalastele vastu astuda merel, kus nad olid seni olnud vaieldamatud isandad. Asser pajatab merelahingust Stouri suudmes, milles „kõik viikingid tapeti ja kõik nende laevad võeti ära”. Sel päeval uppus või langes anglosakside kätte kolmteist viikingite laeva, mis tähistas hämmastavat võitu, tõelist hoiatust kõigile väiksematele viikingisalkadele, kel mõlkus meeles vanamoeline omal käel röövretke ettevõtmine.

      892. aastal maabunud viikingite vägi ei olnud aga sugugi väike, vaid kõige suurem pärast micel here saabumist. Sellesse olevat kuulunud 250 laeva, mis asusid teele Boulogne’ist ja maabusid Rotheri jõe suudmes (Kentis Romney soo lähedal). Nad vallutasid Eorpeburnani burh’i (mis ei olnud veel valmis)142 ja lõid siis üles laagri Appledore’i lähedal. Alfredi olukorra muutis veel tõsisemaks kaheksakümne laeva saabumine Hasteini juhtimisel, kes sõitis Thamesi suudmesse ja lõi laagri üles Sheppey saare vastu. Kui nendega oleksid liitunud Ida-Anglia või kas või Yorki viikingid, oleks Wessex võinud kõigist Alfredi sõjalistest ja haldusreformidest hoolimata taas alla jääda.

      Alfred ja tema poeg Edward Vanem pidasid 893. aastal eri viikingisalkadega mitmeid väiksemaid lahinguid ja neil õnnestus isegi keelitada Hastein lubama üht poega end ristida laskma, mis küll koos ristimise eest tasuks makstud suure andamiga hoidis väepealikku sõjaväljalt kõrval ainult mõne kuu. Tugeva surve alla sattunud viikingite põhivägi taandus Midlandsi ja jäi lõpuks talvituma vanas (ja oletatavasti tolleks ajaks päris lagunenud) Rooma leegionäride kantsis Chesteris. Neid jälitav Wessexi fyrd kasutas põletatud maa taktikat, mis sundis viikingid suunduma Põhja-Walesi, kus neid ründas äsjane liitlane, Gwyneddi kuningas Anarawd ap Rhodri. Siis pöördusid viikingid uuesti tagasi ja tungisid võideldes Mersea saareni Essexis.

      860. aastate rüüsteretkedega võrreldes palju ägedam vastupanu võttis paljudelt viikingilaevastike meestelt julguse ning üks suur rühm sõitiski üle La Manche’i, teine aga ületas Sigfrithi juhtimisel Iiri mere, kus nad ründasid Dublini viikingikuningat Sihtric Ivarssoni.143 Kohale jäänud viikingid ründasid pikemalt mõtlemata 895. aastal Londonit, mis aga lõppes sellega, et Wessexi fyrd ajas neid taga läbi kogu Mercia, kuni nad jäid Shropshire’is Bridgnorthi juures lõksu. Kuid see neli aastat kestnud sõjategevus ei lõppenud lahingu ega üldse vähegi kindlapiirilise sündmusega: viikingid valisid lihtsalt hajumise, nii et mõned liikusid Northumbriasse, mõned Ida-Angliasse, mõned aga (kelle kohta öeldi „rahatud”) naasid Frangi aladele.

      892. aasta viikingitest ründajad ei suutnud enne lahkumist põhjustada kaugeltki nii palju häda ja viletsust kui 864.–865. aasta Suur Vägi ning nende rünnakutele ei järgnenud vähegi ulatuslikumat sissetungi. Väiksema retke järel Wighti saarele, mis pani taas proovile inglaste uue laevastiku, võis Alfred kolm aastat nautida peaaegu täielikku rahu, kuni ta 899. aasta oktoobris suri. Viiekümneaastane mees oli pidanud viikingitega sõda üle poole elueast ning suutnud kõigest hoolimata pärandada pojale Edwardile riigi, mis oli palju turvalisem, kui keegi oleks osanud paarikümne aasta eest arvata.

      Danelaw oli aga endiselt viikingite käes. Kui päris täpne olla, siis seda sõna kaasajal ei kasutatud: Danelaw ilmub esimest korda seadustesse Æthelred II valitsemisajal (978–1016) ja tähendas sel ajal pigem omaette õiguskorraga ala Inglismaal kui poliitiliselt sõltumatut territooriumi. Pealegi pandi alles veel ligemale nelikümmend aastat hiljem, Edward Usutunnistaja valitsemisajal (1042–1066), paika Danelaw’ piirid: see koosnes Ida-Angliast, Ida-Midlandsist (üldjoontes ala, mida nimetati „viieks linnaks”) ja Northumbriast, niisiis umbes viieteistkümnest krahvkonnast ehk ligemale kolmandikust Inglismaast.144 Sel alal kestis viikingite võim kolmkümmend kuni seitsekümmend aastat.

      Palju on vaieldud selle üle, kui suur on õieti olnud põhjalaste panus piirkonna tavadesse (ja geenidesse) ning kui palju viikingeid sellele alale elama asus. Väga olulised on selles suhtes tõendid, mida pakuvad skandinaaviapärased kohanimed. Neid ei esine peaaegu üldse Danelaw’ alast lõunas ja isegi põhja pool on skandinaavia päritolu kohanimed jaotunud üpris ebaühtlaselt,145 olles tihedamalt koondunud Lincolnshire’i, Nottinghamshire’i ja Leicestershire’i krahvkonda. Omaette kobarat Cheshire’is Wirrali poolsaarel seletab Norra viikingite asustus, kes põgenesid sinna pärast Dublini langemist 902. aastal.

      Skandinaavia kohanimedest Inglismaal moodustavad kõige silmatorkavama kategooria nõndanimetatud Grimstoni hübriidid, milles on ühinenud inglise ja skandinaavia elemendid ja mis võivad tähistada inglise külasid, mille põhjalased üle võtsid. Nende hulka kuuluvad asulad, mille nimes esineb sufiks -thorpe (näiteks Grimsthorpe ja Mablethorpe), mis tuleneb arvatavasti vanapõhja sõnast thorp, mis tähendab väikest küla, ja sufiks -by (näiteks Grimsby), mis tuleneb vanapõhja sõnast by, mis tähendab samuti väikest küla või talu.146 Viimaseid on kõige rohkem: üle 850 kohanime lõpeb sufiksiga -by, neist üle poole asub Lincolnshire’i ja Yorkshire’i krahvkonnas.147 Püüdeid selgitada, kas need kohanimed näitavad, et Skandinaavia kolonistide lained asusid elama vallutatud aladele, või hoopis seda, et Taani sõjaline eliit võttis külad ja mõisad üle varasematelt anglosaksi ülikutelt, raskendab asjaolu, et mõnelgi juhul ilmuvad skandinaaviapärased kohanimed allikatesse alles XII sajandil. Mõnedki taanipärased kohanimed võisid käibele tulla pärast seda, kui Knud vallutas Inglismaa 1015. aastal.148

---

Скачать книгу