Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker
Читать онлайн книгу.
tekstile, et neid saab ainult äärmise ettevaatlikkusega ajalooallikana kasutada.
Viikingite rüüsteretkede varasemas osas peame toetuma küll kroonikatele ja annaalidele, mille on kirja pannud nende ohvrid (mis paratamatult toob kaasa probleemi selitada allikatest välja kirjapanijate ilmne antipaatia ründajate suhtes), aga siiski tagavad hindamatu väärtusega ülevaateid varase viikingiaja kohta niisugused allikad, nagu „Anglosaksi kroonika”, „Frangi riigi annaalid” ja Vene „Jutustus möödunud aegadest” (Nestori kroonika). Teised, peamiselt kirikuga seotud kirjamehed, näiteks Bremeni Adam, kes kirjutas XII sajandil Hamburgi-Bremeni peapiiskoppide ajaloo, annavad samuti palju olulist teavet viikingite kohta (kuid taas oma kindlast vaatenurgast). Lõpuks tekkis ka viikingite maailmas oma ajalootraditsioon alates Islandilt, kus XII sajandi algul pani Norra kuningate ajaloo kirja Sæmund Sigfússon ning aastail 1122–1133 „Islandlaste raamatu” („Íslendingabók”) Ari Õpetatu. Peagi ilmusid teistelgi viikingirahvastel oma ajaloolased, kellest nimekaimad on Taani vaimulik Saxo Grammaticus, kes 1220. aasta paiku pani kirja „Taanlaste vägiteod” („Gesta Danorum”), ja islandlane Snorri Sturluson (samuti mitme saaga autor), kes enne 1241. aastat kirjutas „Heimskringla” (Norra kuningate ajalugu). Neist hakkame leidma skandinaavlaste enda viikingiajaloo käsitlust, kuid see on juba tagasivaatav, kirja pandud ajal, mil rüüsteretked olid ammune minevik (ja võib-olla juba unustatudki). Palju lakoonilisemad kirjalikud tunnistused, kuid hindamatu väärtusega oma kaasaegsuse tõttu, on viikingiajast pärit ruunikivid, millele skandinaavlased kirjutasid oma tähestikus enamasti järelehüüdeid surnutele. Neis mainitakse isikuid, kes sõdisid – ja sageli langesid – viikingite kaugetel retkedel (näiteks mitmed ruunikivid, mis meenutavad sõjamehi, kes langesid Ingvar Rändaja retkel Kaspia merel 1040. aasta paiku), ning annavad seeläbi meile niisuguse sünkroonse vaate, mis enamikus allikates puudub.
Märkimisväärse osa viikingiaja kirjanduskorpusest moodustab luule. See jaguneb kaheks suuremaks kategooriaks. Esimesse kuuluvad Edda poeemid, mis sisaldavad lugusid jumalatest ja kangelastest ning kujutavad meie peamist originaalallikate kogu Skandinaavia paganluse tundmaõppimisel. Mõned neist, näiteks „Völuspá” („Nägijatari kuulutus”), mis väljendab põhjalaste paganlikku loomislugu, võivad olla väga vanad (ehkki leidub ka seisukoht, et kõik need lood tekkisid alles reaktsioonina ristiusu tugevnemisele alates X sajandist).7 Skaldiluule (millest on säilinud umbes 5000 värssi) käsitleb seevastu sageli ajaloolisi sündmusi ning meil on tihti teada luuletajate (ehk skaldide) nimed,8 kes enamasti kuulusid kuningate või juhtivate pealike kaaskonda. Äärmiselt alliteratiivses stiilis loodud skaldiluulet on tänapäeva inimesel väga keeruline tõlgendada, kuna selles kasutatakse rohkelt sõnamänge ja ümberütlemisi ehk kenningeid. Kenningid kujutavad endast mõistete või lihtsalt olulisemate sõnade väljendamist teiste sõnadega, esmatähendust looritades, ning mõnikord võib niisuguseid kenningite kihte olla õige mitu. Mõned on üsna hästi mõistetavad, näiteks „mereratsu” võib tähistada laeva ja „mõõga higi” verd, mõned aga nõuavad korralikku viikingimütoloogia tundmist, mis tänapäeva lugejal sageli puudu jääb: nii tähendab näiteks „kääbuste koorem” taevast, sest jumalad olevat teinud maailma hiiu Ymiri kolbast ning pannud seda toetama igasse põhiilmakaarde ühe kääbuse.
Viikingiühiskond hindas kiiret taipu ja tegutsemist. Mõtteterade kogumikus „Hávamál” („Õilsa ütlemised”), mis on XXI sajandi algul päris moodi läinud, leidub tuumakaid nõuandeid: „Kõiki uksi enne edasiastumist sina valvsalt vaata: ei teada või eales, kas tare põrmandal pole vastas ehk vaenlane”, „Mõistmatu inime mõtleb, et iga suuseadja on ta sõber; siis alles oimab, kui tingi saabub, et kaitsja on hoopiski kadunud” või üldisemgi „Kurjale mehele ära teadust anna, kui halba aimad; sest kuri mees sinu siiruse vastu sama mõõduga iial ei mõõda”. Viikingite eetikaga tervikuna, nende kuulsuseotsingu ja murega maine pärast sobib hästi kokku kõige kuulsam mõttetera: „Loomad surevad, sugupuud surevad ja sina samuti, tean aga ühte, mis iial ei sure: kohus koolnute üle.”9
Viikingite soov lasta oma tegude mälestusel edasi elada täitus. Võimalik, et tõde on keerulisem ja nüansirohkem kui sajandite vältel kujunenud viikingite maine. Kuid sellised sõdalased nagu tundmatud Lindisfarne’i rünnanud sõjasalga pealikud, Islandi avastanud Eirik Punane ja 1066. aastal Stamford Bridge’i lahingus langenud Norra kuningas Harald Hardrada oleksid olnud väga rahul, et neid mäletatakse just nii, nagu nad seda tahtsid – kangelaslike, uhkete, ohu ees kohkumatute meestena, mitte aga sellistena, nagu nad võib-olla tegelikult olid.
Kaart 2 Viikingite esimesed röövretked Britannias ja Iirimaal
1
Viikingite algus
Ühel 793. aasta jahedal suvepäeval sisenesid viikingid tormiliselt kirjalikku ajalukku. Sõdalaste laevad, mis olid arvatavasti teed alustanud Lääne-Norrast, ilmusid Põhja-Inglismaal Northumbria ranniku lähedal asuva Püha saare Lindisfarne’i kloostri ette ja sealt maale tormanud mehed asusid seda rüüstama. Mungad, kes olid üldiselt elanud laitmatult vaga elu alates 635. aastast, mil iiri erak püha Aidan kloostri asutas, pidid abitult pealt vaatama, kuidas nende varandus toimetati rüüstajate lohepeaga kaunistatud pikka paati. Kes julges vastu hakata, tapeti.
Viikingite esimesele rünnakule järgnenud reaktsiooni põhjal tuli see täiesti ootamatult. Kaasaegsete kirjeldused olid peaaegu hüsteerilised. „Anglosaksi kroonika”,10 milles on suure kurtmise saatel kirja pandud ka kõik hilisemad rünnakud, teatab: „Sel aastal võis Northumbria kohal näha kohutavaid endeid, mis hirmutasid koledasti inimesi. Oli tohutuid tuulispasku ja ägedaid äikeseid, taevas nähti lendamas suitsu puhisevaid lohesid […] 8. juunil langes suur õnnetus Jumala kiriku peale Lindisfarne’is, mille paganad oma metsikuses rüüstasid ja jumalamehi tapsid.” Üks mungast kroonik, Durhami Symeon (kirjutas XII sajandi algul),11 rääkis, et viikingid „laastasid kõik oma hoolimatu rüüstamisega, tallasid jumalavallatute jalgadega pühadel esemetel, kiskusid üles altarid ja röövisid kõik kiriku varad. Nad tapsid mõned vennad, mõned sidusid kinni ja viskasid suureks häbiks alasti välja, mõned aga heitsid merre”.12
Meie arusaamale Lindisfarne’i rüüsteretkest on igaveseks pitseri pannud Northumbria juhtiva õpetlase ja kirikutegelase Alcuini reaktsioon, kes oli asunud 786. aastal Frangi riigi valitseja Karl Suure teenistusse, kuid külastas vahetult enne viikingite retke taas kodupaika. Võib-olla tekitas Lindisfarne’i lähedus tema sünnikohale (York) nii suuri emotsioone, aga igal juhul kirjutas Alcuin rünnaku kohta lausa viis kirja, kasutades seda ära inglastest kaasmaalaste lõdva moraali hukkamõistmiseks ning nähes nende põikpäisuses põhjust, miks „Jumala vits langes Püha Cuthberti kiriku peale”.13 Alcuin rõhutas eriliselt viikingite – tema meelest olid nad Jumala hukkamõistu instrumendid – barbaarsust, mis kippus varjutama rünnaku enda täpset kirjeldust. Ta kirjutas ühes kirjas Northumbria kuningale Æthelredile: „Ennäe, meie ja meie esiisad on elanud sel armsal saarel oma kolmsada viiskümmend aastat ja kunagi varem pole Britannia pidanud taluma niisugust õudu, nagu meie praegu nende paganate käe läbi, ega ole kunagi arvatud, et merelt võiks tulla niisugune rünnak.”14 Ta lisab teema juures püsides: „Ja vaata, Püha Cuthberti kirik on läbi imbunud Jumala preestrite verest, kõik selle kaunistused on riisutud, Britannia kõige auväärsem paik on langenud paganarahva röövsaagiks.” Ta näeb süüd otseselt oma kaasmaalaste jahmatavas käitumises, kes peaksid „mõtlema oma valitsejate ja iseenda rõivaste, juuste kandmise viisi, luksusesse kalduvate kommete peale. Vaadake, kuidas te kärbite habet ja juukseid, otsekui sooviksite sarnaneda paganatega”. Lindisfarne’i rüüstamine sobis kenasti Alcuini kirikuelu taaselavdamise agendasse, mida ta rünnakust kõnelevates tekstides ikka ja jälle rõhutas. Mujal kui Inglismaal see rünnak siiski nii sügavat muljet ei jätnud ja erinevalt Alcuinist, kes sellest kirjades palju kõneles, teised kroonikud vaevalt mainisid
Peamine „Vanemat Eddat” sisaldav käsikiri on 1270. aastast pärit Codex Regius. Ülevaadet Edda luuletuste päritolu kohta vt: Terry Gunnell, „Eddic Poetry.” –
Teada on ligikaudu 250 skaldi nimed, kelle seast leiab ka nime poolest nii värvikaid tegelasi, nagu Eyvind
See, mida tavaliselt nimetatakse „Anglosaksi kroonikaks”, eksisteerib tegelikult seitsme käsikirjana, mis kõik mõnevõrra erinevad hõlmatava ajavahemiku poolest. Parkeri käsikirja, mida säilitatakse Corpus Christi kolledžis Cambridge’is, kirjutas üks kirjutaja aastani 891, misjärel seda täiendas veel mitu kirjutajat, kes nähtavasti tegutsesid Winchesteris, pakkudes üldiselt korraliku ülevaate kuni aastani 920, keskendudes pärast seda aga valdavalt kohalikele sündmustele. Käsikiri B ulatub aastani 977 ja selle aluseks on nähtavasti sama allikas, mis versioonil C, mille ülevaade ulatub aastani 1056 (lisaks üks sissekanne 1065. ja üks 1066. a kohta). Versioonidel D ja E paistab olevat ühisjooni rühma põhjapoolsete annaalidega (mida kasutas ka Durhami Symeon oma „Kuningate ajaloo” puhul), samuti muude Põhja-Inglismaale rohkem tähelepanu koondavate allikatega, mistõttu on arvatud, et need koostati Yorkis (kuigi käsikiri E paistab olevat jõudnud XI saj keskpaigaks Canterburysse ning seda täiendati seal ja Peterborough’s 1155. aastani). Käsikirja F pani kirja kirjutaja, kes võttis eeskujuks käsikirja E, kuid kelle käsutuses oli nähtavasti ka käsikiri A ja muudki allikad, võib-olla need, mis olid saadaval Canterbury Kristuse kiriku skriptooriumis. Käsikiri G valmis XI saj algul ja on käsikirja A variant, käsikiri H on aga pelgalt fragment, mis hõlmab aastaid 1113–1114.
Symeoni kroonika kujunemine (ja autorlus) on peaaegu sama keeruline nagu „Anglosaksi kroonikal”. Vt üksikasjalikumalt: Symeon of Durham,
Rollason,
Donald A. Bullough,