Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker
Читать онлайн книгу.
Thirteenth Viking Congress, Nottingham and York, 21–30 August 1997. Edited by James Graham-Campbell, Richard Hall, Judith Jesch & David N. Parsons. Oxford, 2001, lk 1–12.
145
Vt Julian D. Richards,
146
Leidub veel mitmeid Põhjala-päraseid nimelõppe, näiteks
147
Richards,
148
Vt tagapool lk 184.
149
Huvitava lisandusena pandi selles kirja nii nende nimed, kellele maa loenduse ajal kuulus, kui ka need, kes olid olnud omanikud Edward Usutunnistaja ajal. Lisaks selgele mustrile, et normanni sissetungijad olid hakanud omanikena asendama anglosakse, selgub, et pooled Edward Usutunnistaja aegsed Nottinghamshire’i ja Cheshire’i nimed on skandinaaviapärased, nagu ka 40 % Derbyshire’i nimedest.
150
Välja arvatud lühiajalised vaheperioodid seoses Harald Hardrada vallutustega 1066. a ja Põhja ülestõusu ajal 1069.–1070. a.
151
Yorkis Lloydi panga tulevaselt asukohalt leitud 20-sentimeetrise inimväljaheite analüüs näitas, et selle „omaniku” sooltes oli olnud rohkelt usse.
152
Mõlemad kuningad on tegelikult teada ainult selle järgi, et nende nimed esinevad müntidel (sealhulgas Cuerdale’i aarde omadel). Võimalik, et Sigfrith on samastatav Northumbria viikingiga, kes ründas 893. a laevadega Wessexit, ja võib-olla ka jarliga, kes sõdis 893. a Dublini ümbruskonnas. Downham,
153
„Some Archaeological Reflections on the Cuerdale Hoard.” –
154
155
Need nimed sarnanevad kahtlust äratavalt 860.–870. a tegutsenud viikingijuhtide nimedega, mistõttu on võimalik, et need on lihtsalt varasematest ülevaadetest üle võetud. Downham,
156
Northumbria kuningriigi põhjaosa Bamburgh’ ümbruses oli saavutanud pooleldi autonoomia ega allunud Yorki viikingite otsesele võimule.
157
Vt
158
Sihtrici münte on leitud Humberist lõunas, mistõttu on võimalik, et ta vallutas need alad 921.–924. a paiku uuesti. Downham,
159
Vt Higham,
160
161
Stenton,
162
Eiriki kohta Norra kuningana vt tagapool lk 79. Üllataval kombel ei maini Inglise allikad tema varasemat tegevust Norras. Isegi Skandinaavia allikad (näiteks 1200. a paiku kirjutatud „Ágrip”) räägivad, et Norra Eirik sai Northumbria jarliks, kuid kihutati peagi minema ja lõpetas elutee piraadina Hispaanias. Downham väidab, et Yorki kuningas Eirik oli tegelikult Ivari järeltulija, kelle teod segunesid Norra Eirik Verekirve omadega pelgalt nimede segiajamise tõttu. Downham,
163
See on pisut kaheldav, sest tugineb vaieldavale viitele püha Cuthberti eluloos. Downham,
164
Vt tagapool lk 66.
165
Pole selge, kellega on tegemist: tema isa Olaf võis olla kas Olaf Gothrithsson või Olaf Sihtricsson, mis lubaks väita, et Eiriki tappis keegi Yorki viikingitest, kes võib-olla soovis tema asemele astuda. Stenton,
166
Svein Harkhabe ja Knud said hiljem kogu Inglismaa kuningaks, kuid nad ei taastanud kunagist Danelaw’d ega Yorki võimukeskusena.
167
Richard Hall,
168
Veel üks, Kellist leitud aare võib olla pärit IX saj lõpust või X saj algusest, aga seda pole seni rahuldavalt dateeritud. David Wilson,
169
Ülevaadet Clontarfi lahingust ja selle taustast vt tagapool lk 236.
170
Vt tagapool lk 222.
171
On mõningaid tõendeid, et üks viikingite talvitumispaika Reptonis Derbys maetud mees võis olla ohverdatud. Vt M. Biddle & B. Kjølbe-Biddle, „Repton and the „great heathen army”, 873–74.” –
172
Wilson,
173
Andreas, MM 128.
174
Vt täpsemalt Fenriri ja viikingite usu kohta tagapool lk 89.
175
See väide sõltub osaliselt sellest, kuidas hinnata Islandi Althingi tegevuse lakkamist aastail 1800–1844, vt tagapool lk 118.
176
Esimest korda mainitakse neid panegüürikas, mis kirjutati 297. a Rooma keisri Constantius I auks Britannia päästmise eest pikaajalise mässu käest. Kaua arvati, et selle lõi retoorik Eumenius, aga see pole arvatavasti õige ja autor on tegelikult teadmata. Vt C. E. V. Dixon & Barbara Saylor Rodgers,
177
Selle aluseks on tegelikult vanapõhja kohanimi Péttlandsfjörðr.
178
Vt James Graham-Campbell & Colleen E. Batey,
179
Vt K. Jackson, „The Pictish Language.” – F. T. Wainwright,
180
Kelle all mõeldi kristlikke erakuid.
181
Inglise kuninga Edmundi (939–946) poolepennine määrab aja, pärast mida matus pärineb.
182
W. P. L. Thomson.
183
Saagade järgi sellist laadi kokkuleppeid rohkem rikuti kui peeti au sees ning Orkney hilisem jarl (ja pühak) Magnus Erlendsson langes samamoodi onupoeg Håkoni räige kokkuleppe murdmise ohvriks, kui viimane ilmus läbirääkimistele Egilsay saarele kokkulepitust palju rohkemate laevadega. Vt tagapool lk 200.