ma ei tule välja vilust

      ei ma pole nõnda loll

      sest ma tean et minu ilust

      kuulnud on ka Interpol

      kindlasti mind õhust näevad

      kui ma päikses särisen

      džungli rüpes kõik need päevad

      leidmishirmus värisen

      ma ei taha, et mind tabaks

      loll modelliagentuur

      olles juba sündind vabaks

      hirmu tekitab dressuur

      ma ei soovi olla neile

      mingi iluideaal

      keda aina kutsub peiler

      sinna kus on täitund saal

      vabas looduses ma harjund

      ennast realiseerima

      jälle põõsastesse varjun

      tuldi patrulleerima

      mehi neli kuni seitse

      kahtlen pisut numbrites

      igal juhul kõik on kaitse

      vägilaste mundrites

      viina peale kihla veavad

      kas saab täna leitud Jane

      ei tea kust nad raiped teavad

      et mind varjab džunglisein

      lootsin ei siit paradiisist

      hakata mind otsima

      vaid et mõeldakse Pariisist

      sõita võisin Sotši ma

      neil küll pole mahti rutuks

      maha võetud on kõik hood

      samal ajal tuleb jutuks

      mingi värske anekdoot

      kuulama jään päris lahe

      naer mu hetkeks vallutab

      kogu väesalk (peale kahe)

      ennast hüppeks kallutab

      hüppe käigus kaunil kõlal

      kokku põrutavad pead

      kuigi need veel kahel õlal

      sellest pole miskit head

      aga rääkigem neist kahest

      kes veel ei reageerinud

      et nad pole ennast vahest

      minust distantseerinud

      hiilivad mul ligi kõrvalt

      sõjamehed vihased

      jälgin nende samme kurvalt –

      on vast jalalihased

      järsku vilksab põõsas vööte

      ilmutab end kiskja koon

      sõbrad kas te kartma lööte

      mõtlen joostes kuid see loom

      järgneb mulle ähvardades

      võimsa tiigrihüppega

      ei ma tahaks härra Hades

      minna sinu rüppe ka

      ninuli siis lendan koolmes

      mõttes kaheksani loen