Ööd kollases autos. Dagmar Lamp
Читать онлайн книгу.
ma järgmine kord endale ikka kivi kaela siduma või midagi, et ellujäämisinstinkt võitu ei saaks.” Mees on muutunud tõsisemaks, kuid naeratab endiselt. „Ma vist üritasin lihtsalt maailma korraks seisma panna.”
„Ja nagu näha, see ei õnnestunud.”
„Ei õnnestunud jah. Aga… teate, Liise, mul on hämmastavalt hea olla. Nagu oleks puhastustulest läbi tulnud. Ja jõevesi oli kuradi külm, on meil juuni või hoopis see kurikuulus oktseptnovember!?” Ja ta hakkab jälle rõõmsalt luksuma, võttes veel plaskust paar lonksu. Kurat, nüüd pean ma selle hullu pärast veel uue pudeli ostma, torisen omaette mõttes. Siis tuleb mul meelde tema imekauneid silmi vaadata ja ma annan talle otsekohe andeks. Viskit on mul kodus piisavalt!
„Sellist nalja te vist oma töös veel näinud pole?” pärib ta minult taas pilku peeglisse pöörates. Muigan. „Ega ole jah. Enamasti tapavad nad end lõplikult siiski ära ja pärast taksoga koju ei pea sõitma.”
„Andke andeks, et ma teie auto nüüd märjaks tegin. Ärge muretsege, ma maksan kõik kinni. Natuke raha mul veel…” Järsku talle meenub midagi ja ta pistab käe rinnataskusse ja võtab välja läbimärja rahakoti. Mehe nägu muutub taas tuttavlikult kurvaks ja ma näen, et esimest korda tunneb ta enda ja oma käitumise pärast piinlikkust.
„Mul on nii häbi! Kõik raha on ju nüüd märg… Ma ei tulnud nagu selle pealegi… Telefoni, võtmed ja läpakakoti taipasin sillale jätta, aga taskutesse ei vaadanudki… Ikka tõeline ebaõnnestuja. Aga oot, ärge muretsege, mul on kodus veel sularaha. Ma võin oma märja rahakoti dokumentidega panti jätta!” Ta läheb silmanähtavalt pabinasse, justkui oleks märg raha tema kõige suurem probleem. Löön tema kodutänavasse pöörates käega: „Sobib märg raha kah! Ainult seda peate lubama, et kui veel üks kord tahate sellist nalja teha, siis… Helistage enne kellelegi.”
Nüüd jääb ta veel vaiksemaks ja vajub istmel kössi. Kurva Kuju Rüütel on tagasi. „Teate, kui mul oleks olnud kellelegi helistada, siis ma oleksin seda teinud ja üldse mitte sinna sillale läinud.”
„Helistage siis kas või mulle.” Peatan auto, pööran end istmel ringi ja vaatan esimest korda mehele päriselt otsa. Jah, ta ei ole kindlasti vanem kui 30. Aga rumal nagu poisike.
Ta vaatab mulle pikalt otsa, vettinud viiesajane näpu vahel. Ta vaatab mind hindava pilguga, justkui püüdes lühikeste sekundite jooksul mu näojooni endale pähe õppida.
„Olgu. Ma helistan.”
Kriuksudes ja lirtsudes ronib ta autost välja, ulatab mulle viiesajalise ja hakkab kohe käega tõrjuvalt vehkima: ei, pole mingit raha tagasi vaja! Alles siis märkan, et taksomeeter ei töötanudki, olin selle suure ehmatusega unustanud käima panna. Rüütel kaob uhkesse kortermajja, märg jäljerida järel. Ja salaja ma loodan, et ta helistabki. Ennast kohe selle mõtte eest vihates, sest kui ta helistab, tähendab ju see, et ta on taas õnnetu, taas mingi rumaluse korda saatmise äärel…
Hommikul surmväsinuna koju jõudes viskan riided seljast ja avan viskipudeli. Päike tõuseb, paistab, et täna tuleb ilus laupäev. Tõmban kardinad ette ning istun pimedas ja vaikuses, aeg-ajalt jää kõlisedes klaasist suuri harjunud-kibedaid sõõme neelates. Need hetked on kõige raskemad, kui ma olen jäänud üksi oma mõtetega, tegevuseta ja uneta, hoolimata sellest, et ükski lihas mu kehas enam liikuda ei jaksa. Lõpuks sunnin ma end siiski märkmikku avama, silitades hetkeks kaanel sõnu „Kirjad Slavale” ja alustan ebakindla käega, poolpimesi ridu:
„Kallis Slava,
täna kohtasin ma tööl meest, kes tuletas mulle natuke sind meelde. Ma ei tahtnud sellele mõelda ega seda tunnistada, aga nüüd, siin istudes, saan ma aru, et tema silmist vaatasid mulle vastu sinu silmad. Kas sa mäletad seda korda, kui ma sinu eest ära jooksin, tormasin riietega jõkke ja sa mulle järele jooksid, pahaselt ja peaaegu karjudes, süüdistades, et kui rumal ja hooletu ma olen?
Ja nüüd ma jälle mõtlen, mis tunne sul seal on… Kas seal on külm? Kas sul on igav? Aga sina ei vasta…”
Hiljem alkoholisegasesse unne vajudes kuulen, kuidas telefon nõudlikult piiksatab, kuid ei jõua enam kätt selleni tõsta.
Võib-olla siis, kui ma oleks teadnud, et see on Kurva Kuju Rüütel, oleksin ma end tagant sundinud…
Neljas sõit: Täiuslik õhtu
Mind üllatab, et klient, keda ma mõttes Kurva Kuju Rüütliks hakkasin kutsuma, juba järgmisel hommikul helistab. Vean silmad nõudliku telefonipiiksatuse peale lahti ning mõmisen telefonitorru.
„Liise? Tere, mina siin… Ma proovisin nüüd mitu korda helistada, aga te vist alguses magasite… Mäletate vast mind, ma olen see mees, kes end ära tappa üritas, aga kellel see, heh, välja ei tulnud.”
Muidugi ma mäletan. Mitte iga päev ei pea ma jõest välja roninud läbimärgi suitsiidikuid oma autos vedama.
„Kas midagi on juhtunud?” Ma ju käskisin tal helistada, kui ta tunneb end taas kuristiku äärel kõndivat ning mu hinge poeb ärevusenoot.
„Ei-ei! Mul on hoopis üks ebatavaline palve ja ma arvasin, et äkki ma saaksin teie abi selle juures kasutada. Ma nimelt tahan ühele erilisele neiule korraldada romantilist õhtut, aga see nõuab natuke transporti ja natuke logistilist ettevalmistust ja ma mõtlesin, et ehk olete te nõus väikese lisatasu eest mulle abiks olema? Ma nimelt jõudsin järeldusele, et ma tahan oma neiuga, noh, abielluda, aga see peab juhtuma maailma kõige romantilisemal viisil – ta väärib parimat! Kas te saate aru, mida ma silmas pean?” Kurva Kuju Rüütel räägib kiiresti, hinge tõmbamata, nagu ta oleks teksti varem pähe õppinud. Ma noogutan ta jutu peale ja taipan alles mõned sekundid hiljem, et otsustades äreva nohina järgi teisel pool toru ei ole Kurva Kuju Rüütel mu liigutust näinud.
„Jah, muidugi olen ma nõus,” piuksatan ma kiirelt. Kui kõne lõppeb, istun ma unisena oma voodil ja ei tea, mida asjast arvata. Ma olen Rüütli pärast natuke mures: elas ta ju alles üle närvivapustuse (millega muuga jõkke hüppamist seletada?), kuid juba plaanib ta… abieluettepanekut?!
Teisalt, Liise, on ta kõigest klient. See pole sinu asi tema tegemisi hukka mõista või nende üle pikemalt arutledagi, noomin ma end. Sinu asi on mitte ära unustada järjekorda sidur-pidur-gaas ja hoida silmad teel.
Järgmised päevad mööduvad töö tähe all ning ma avastan end pidevalt Rüütlile mõtlemast. Aeg-ajalt ta helistab, et mulle mõningaid juhtnööre anda. Ikka selleks, et tema suur reede õhtu ideaalne välja kukuks. Mehe kõnede ajal püüan ma ta häälest leida sedasama nukrust, mis seal oli meie tutvumise ajal, kuid ma kas ei oska õigesti kuulata või seda polegi seal enam.
Ja millegipärast teeb see tõsiasi mind kurvaks.
Ahjaa, muidugi ei ole tema nimi päriselt Kurva Kuju Rüütel. Lõpuks saime me ka ametlikult tuttavaks, kui ta mind endale isiklikuks sohvriks palkas. Tema nimi on Olle Valliksaar. Oll-lle Vall-llik-saa-aar. Mulle meeldib tema nime mõttes või vaikselt sosistades oma keelel veeretada. See kõlab kaunilt, vulisevalt. Ja kui tema nime pool tundi järjest üht- ja teistpidi öelda, kaotab see igasuguse tähenduse ning tundub mõne eksootilise keele tundmatu silbipaarina, mida mõistavad terves maailmas vaid loetud inimesed.
Neljapäeva õhtul lähme me Ollega sõitma, et otsida välja ideaalne koht, kus ta Suure Küsimuse esitada saaks. Ma oskan teda nii mõndagi põnevasse, kuid privaatsesse kohta juhatada, sest taksojuhi töö seisneb peamiselt järgmise kunde ootamises. Ning üks viis ootamisigavust leevendada on mööda linna ringi sõita ning käia kohtades, kuhu sa varem sattunud pole.
Nii sõidamegi me ühest romantilise auraga kohast teise, kuni lõpuks Olle karjatab: „See ongi see!” Ja jookseb erutunud poisikesena autost välja. Me oleme jõudnud vanasse talukohta, mis on aastaid hüljatud. Majake asub künka otsas, kust avaneb vaade suviselt lillerüüs heinamaale, kaugel orus helgib jõelint. Veelgi kaugemal paistab linnakuma ning sajad tuletäpid, aimdus kaugemal tukslevast elust.
Olle mõõdab sammudega majaümbrust. Enim meeldib talle majakese luitunud astmetega