Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon
Читать онлайн книгу.
sin küünarluu ja veetsin terve suve haiglas. Koolivaheaja lõbudest ilmajäämine oli halb, kuid veel hullem oli kipsis vasak käsi; ma ei saanud raamatut hoida, et lugeda. Tänu ema lugemiskirele oli mu nina raamatus juba enne, kui kõndima hakkasin. Õnnetuse ajal oli mul parajasti pooleli lugu krimkasarjast „Hardy Boys”. Mu sügavaim mälestus sellest suvest ei ole operatsioonivalu ega palatiüksindus, vaid mu isa, kes istus igal õhtul mu voodi kõrval ja luges mulle kannatlikult ette Enyd Blytoni raamatut „Malory Towers” − peatükk peatüki järel, kuni ma magama jäin. Sellal kui ta tuttav hääl sosistas pimedusse Enyd Blytoni teksti, olin mina oma kujutlustes Whitehavenist miilide kaugusel ühes Cornwalli internaatkoolis oma sõprade Darrelli ja Aliciaga ning nende snäkikarpide ja kahvpallikeppidega, jagamas ühiseludraamasid ja plaanitsemas vingerpusse hajameelsetele prantsuse keele õpetajatele. Lugemine oli parim ravim minusugusele arglikule raamatukoist tüdrukule ning ma ei ole ealeski unustanud, missugune võluvõim sellel oli ja missuguse armastusega mulle seda anti.
Käesolev raamat on pühendatud kõigile, kes ette loevad, ja kõigile, kes kuulavad. Aga peamiselt siiski mu taadile, kes kordagi ei kurtnud, kui ma talle meelde tuletasin, et ta on „midagi vahele jätnud”.
Tänan kõiki inimesi, kes saatsid mulle pikki rõõmsameelseid e-kirju, milles nad kirjeldasid oma lemmiklasteraamatuid − ma soovin, et siin oleks jätkunud ruumi nende kõigi jaoks. Inimese kohta, kelle kujunemisaastate lugemiskogemusi sa tunned, võib öelda päris palju, ja ma olen väga rahul, et näin teadvat mõndagi Puhhi sõpradest Tiigritest ja Darrell Rivers’itest. (Samuti ka murdvaras Billist, väga aplast röövikust ja veel ühest raamatust, mis nüüd on vist kõigis Ühendkuningriigi raamatukogudes põlu all.)
Nagu alati, kuuluvad erilised tänusõnad minu toimetajale Isobel Akenheadile ja tema abile Harriet Bourtonile, kes olid kannatlikud ja julgustavad ning kellel ei tulnud kunagi puudu hiilgavatest ettepanekutest, enamasti Jilly Cooperi kohta; suur tänu ka minu inspireerivale agendile Lizzy Kremerile, kes pani kõik asjad paika nagu Mary Poppins, seejuures palju paremate naljadega. Aitäh tema armsale abilisele Laura Westile, kes luges minu eest Michael Morpurgot.
Kõige enam aga tänan oma proua Pepperpotist ema selle eest, et ta on meie maja täis kuhjanud raamatuid ega ole mulle kunagi öelnud, et mõni neist on minu jaoks liiga raske. Samuti tänu lugemise, lugemise, lugemise eest.
ELAS KORD …
Michelle seisis keset oma uut kauplust, püüdes sellele välja mõelda nime (Ööbiku? Kodu Kallis Kodu? Koldejumalanna?) ning kujutades samal ajal ette, kuidas seda ruumi hakkavad täitma käsitsi õmmeldud lavendlikotikesed ja pontsakad mesilasvahast küünlad, kuid mitte mingil juhul praegu õhus hõljuv suitsumakrelli liisunud lõhn.
Tema enda vastutusel oleva ettevõtmise suurejoonelisus rabas teda sel päeval juba viiendat korda, kuid ta kortsutas kulmu ja kinnitas enesele − samuti sel päeval juba viiendat korda −, et ta toimis õigesti. Uus algus, uus kauplus. Uus Michelle.
Ideaalses maailmas ei alustaks ta küll kodukaubaäri kalakaupluses ja kindlasti mitte siinsel peatänaval, selles väikeses linnakeses keset eimiskit, mingis pärapõrgus, aga Michelle oli osav kaubitsema ja teadis, et kõige tähtsamad asjad selle poe rajamise juures tegi ta õigesti. Räämas Longhampton oma punastest tellistest ridamajade ja rusuva betoonist jalakäijatealaga lausa kisendas ilu järele. Ruumid olid odavad (tõenäoliselt kalalõhna tõttu), ent valged ja avarad ning asusid otse büroode kõrval peatänaval, mis lõunatunnil oli uitlejatest tulvil. Lisaks veel − aga see oli peamine − asus nimetatud kauplus 137 miili eemal Harvey Stewartist.
See oli Michelle’i uue elu ainus osa, mis oli ette plaanitud. Harvey aju hakkas hapnikku kaotama juba kümme miili M25 kiirteelt eemal, nii et siin kõrvalises kohas, kus koerad kannavad vateeritud jakikesi, arvas Michelle end olevat piisavalt ohutus kauguses temast ja ta alatutest võtetest, millega ta pani Michelle’i iseennast vihkama.
Harveyle mõtlemine tegi ta närviliseks. Tähelepanu mujale juhtimiseks pillutas ta käes suurt võtmekimpu ja püüdis keskenduda uuele ruumile, kujutledes vaimusilmas, kuidas ta viskab välja plastriiulid, pintseldab seinad maheroosaks ja täidab ruumi ilusate leidlike asjadega … kuni tundis, et ta valitseb ennast jälle. Ilma selle pideva ümbertegemise rahustava mõjuta oleks kahtlane, kas ta abielu oleks pidanud vastu seda viitki aastat, mis nüüd. Nende maja oli olnud nagu Forthi maanteesild Šotimaal − niipea kui ta töödega ühele poole jõudis, alustas ta jälle otsast peale, lihtsalt selleks, et meelerahu saada.
Harvey oli ikka toonitanud, et Michelle’il on obsessiivne muutmishäire, mis sunnib teda pidevalt kõike muutma. Et ta ei ole kunagi rahul enne, kuni tulemus on täiuslik. „Kui sul oleks õrna aimugi sellest, milles on asi tegelikult.”
Hetkeks vankus Michelle oma kõrgetel kontsadel, otsekui seisaks mureneval kaljuserval. Ta pea tundus õlgadel liiga kerge, just nagu polekski see muu kehaga ühendatud. Ta ei olnud lasknud endal liialt süveneda sellesse, mida tegi, kui see kõik juhtus, aga kusagil ta meelte äärealadel oli kogu aeg virvendanud paanikatunne. Lõpuks oligi ta lahkunud, ikka veel vihane − kaasas ei plaane, ei pikki nimekirju, ei midagi ta tavalistest rekvisiitidest −, ja nüüd oli ta siin, omapead päris võõraid täis linnakeses, ent vaba. Kogu ülejäänud maine vara pidi kaubikuga saabuma alles reedel ja praegu tundis ta ennast kõigist köidikutest prii just nagu ootamatult lahti pääsenud õhupall.
Peopesast käis läbi valupiste ja Michelle taipas kokkupigistatud rusika järgi, et Aston Martini võtmeripatsi terav metalläär soonis pihku. Ta avas aeglaselt sõrmed ja uuris seda viimast tunnistajat oma endisest elust, mis oli jäänud juba nii kaugele, nagu kuuluks see kellelegi teisele.
Michelle’i roheline Aston Martin DB9 Volante seisis nüüd ühel Birminghami eesõuel müüduna, et saada tagatisraha kaupluse ja väikese käest lastud majakese jaoks, kuhu ta oli juba sisse kolinud; ent võtmelipiku oli ta jätnud endale, meenutamaks, mida kõike on ta suuteline tegema, kui vaid asja käsile võtab. Michelle oli armastanud oma Aston Martinit. Mitte ainult sellepärast, et inimesed pöörasid pead, kui märkasid rooli varjus väikest naist ja mitte mõnda keskealist mehemürakat, vaid sellepärast, et see oli ostetud vahendustasu eest, mille ta oli teeninud juhtiva müügiagendina oma isa äriettevõttes. Pole just palju kahekümne kaheksa aastaseid, kes nii otsusekindlalt müüginumbreid kõrgele krutivad. Eriti kui nad ise autodest väga ei hooligi. Kui ta tundis hinges kahetsuspistet, tuletas ta endale meelde, et mõned inimesed ei saagi oma elu korralikult käima enne kolmekümnendat eluaastat, rääkimata veel tühjalt kohalt alustamisest. On piisavalt aega uue auto muretsemiseks.
Ta uuris end ümbritsevat nigelavõitu materjali, millest kõik peab alguse saama, ja vankus jälle. Ta ei tahtnud seda enam kauem vaadata, ent ei tahtnud ka minna tagasi räpasesse kanaliäärsesse majja, mille seinu katavad kireva mustriga tapeedid ja niiskuselaigud. Kauplus haises kala järele ning peatänav oli inimtühi, aga ikkagi oli see parem kui võpatada iga telefonihelina peale.
„Joo üks kohv, pane kõik kirja,” lausus ta valjusti; hääl kajas tühjas kaupluses vastu ning ta tundis ennast kohe pisut paremini.
Nüüd siis peagi juba endise kalakaupluse kõrval asus kohvik, mis erinevalt enamikust naaberpoekestest oli pühapäeva pärastlõunal avatud ja ajas edukat äri.
Michelle tellis leti juures topeltespresso ja koogilõigu, ning kindla kavatsusega alustada eesootavate tööde kirjapanemist, asutas ennast istuma aknaäärsesse lauda, kust sai jälgida ja analüüsida ka oma peatänavakonkurente. Miski selles paigas mõjus rahustavalt − kas see ainsagi plekita puhtus? Kodused küpsetised?
Kuid teistes laudades lobisevate paaride ja perekondade läheduses tundis ta ennast ometi kohmetuna, otsekui oleks teda ümbritsenud üksindus kui halb lehk. Kuidas soetada sõpru täiskasvanuna, kui sul pole töökohta ning sa ei vii ka lapsi kooli? Ta ei pea silmas äritutvusi, nagu ta uus advokaat ja maakler − nendega on kerge, ta teadis, kuidas oma osa mängida −, aga sõpru. Nagu …
Michelle kortsutas kulmu. Nagu kes? Owen, ta kõige noorem vend, oli ainus inimene, keda ta tõeliselt usaldas; sõbrannad olid tegelikult vaid Harvey pokkerisõprade abikaasad. Ta oli sobitunud mehe seltskonnaellu kahekümneselt ja perekonnaärisse juba kaheksateistkümneselt. Ei ülikoolikaaslasi, ei vanu armastusi, ei koolisõpru …
Uks paiskus hoiatamata lahti ja sisse tormas hiigelsuur dalmaatsia koer, mustad silmad säramas ja täpilised kõrvad erutusest kikkis. Koer jäi seisma vihmavarjualuse kõrvale, ta saba käis vinta-vänta kahele poole,