Sellised me olime. Marcia Willett
Читать онлайн книгу.
siiski kindel, et kõige hullem jäi seljataha ja Caroline võib puhata. Kahju, et Zacki polnud kodus, et teda aidata.”
„„Seraph’i” täienduskoolituse alguseni on vaid paar nädalat, aga ma ei usu, et ta saab mahti kauemaks koju jääda. Töö, mille ta hiljuti vastu võttis, on ülioluline, sest kui ta tahab saada allveelaeva kapteniks ja juhtida oma laeva, on talle „Perisheri” kursuste jaoks tarvis soovitusi. Ta ei taha jääda mereväebaasi, kus laevad seisavad dokkides.”
„Vaene Caroline.” Julia vaatas pingsalt autoaknast välja. „Ma loodan, et Zack on vähemalt lapse sünni ajal kodus. Nii tore oleks teda jälle näha. Kui ta maismaale jõuab, ootab teda ees kahenädalane puhkus. Tead, Pete, ma olen nii rõõmus, et Caroline ja Liv on head sõbrannad. Ma ei kujuta ette, mida Liv peale hakkab, kui ta Penharrow’st ära kolib.”
Pete kehitas kannatamatult õlgu. „Seda teemat oleme me juba arutanud. Mitte kellelgi meist pole õrna aimu, mida Liv järgmisena ette võtab.”
„Arvata võib, et kui oled üles kasvanud Trescairnis ja Cornwalli kaunis maastik algab otse ukse eest, pole üheksast viieni kontoritööga kerge harjuda,” püüdis Julia meest rahustada.
Ta soovis, et poleks seda teemat tõstatanud. Livi ambitsioonitus oli Pete’i alati häirinud. Julia jäi mõttesse: tõesti kummaline, et just Zack oli Pete’i eeskujul mereväkke läinud, aga Andyt ega Charlie’t ei tõmmanud meri üldse. Andy polnud viimase ajani tundnud tõmmet mis tahes kindla elukutse vastu. Zackil ja Charlie’l olid alati olnud kindlad huvid: Zackil meri ja laevad, Charlie’l maaelu ja hobused. Julia ja Pete olid siiralt rõõmustanud, kui Charlie siirdus onu juurde Hampshire’i perefarmi ja rajas seal hobuseid rendile andva äriettevõtte, mida ta nüüd koos Joannaga edukalt pidas. Charlie oli kindla iseloomuga ja see pakkus kaksikute tormiliste ettevõtmiste taustal tõelist kergendust. Pealegi näis ka Andy internetifirmat lõpuks ometi saatvat edu, ehkki ei Julia ega Pete saanud päris hästi aru, mida selline äri endast kujutab. Kumbki kaksikutest ei seadnud esikohale ühiskondlikku seisundit või turvalisust, mis olid olulised nende isale, aga vähemalt Charlie’ga oli kõik korras ja tema tundis end valitud ametis hästi ning ka Zack oli õnnelik, esmalt mereväelasena ja ka nüüd, olles abielus oma armsa Caroline’iga.
„Häda on selles, et sa oled Livi ära hellitanud,” kordas Pete sageli; tegelikult oli just tema oma ainsat tütart alati jumaldanud ja sulas tema käes nagu vaha. „Pole siis ime, et ta ei suuda paikseks jääda.”
Julia naeratas endamisi: Liv pööritas alati silmi ja tegi isa selja taga nägusid, kui see soovitas tütrel endale asjalik töökoht muretseda või tõsist suhet alustada.
„Miks ma peaksin seda tegema, paps?” oli ta nõudnud vastust. „Tõepoolest, miks ma peaksin seda tegema?” Justkui oleks ta ikka veel neljane.
Pete ei suutnud kordagi välja mõelda head vastust: üldjuhul oli Liv maksejõuline, alati õnnelik ja suurema osa ajast tööga hõivatud.
„Minu korter on peaaegu sama suur nagu Andy korter Hackney’s,” oli ta kinnitanud, kui Pete arvas, et omaette elades tunneks ta end tunduvalt paremini kui sõbra tiibhoones, „ja ma ei pea maksma metsikut üüri nagu Andy. Ja mõtle sellele, milline vaade! Miljon korda kaunim.”
Sellele oli raske vastu vaielda: metsiku loodusega rannikukaar, mis ulatus Port Quini lahest Rumps Pointini, pakkus hingematvat vaadet.
„Tegelikult pole asi selles,” oli Julia Pete’ile öelnud, „justkui poleks ta kunagi midagi muud teinudki. Enne ülikooli minekut oli ta terve aasta Hiinas õpetaja ja hiljem töötas erinevates ametites Austraalia mandril. Ta on vägagi võimekas. Tõtt-öelda on tal projektide koostajana suurepärane maine ja täielik õigus valida, kus ta soovib elada.”
„Just sellest ma räägingi. Temast oleks võinud saada jurist. Või arst,” vastas mees tõredalt.
Tegelikult soovis Pete, et Liv paneks mängu kõik oma võimed. Julia kehitas korraks õlgu: tema tahtis vaid, et tütar oleks õnnelik.
„Ma loodan, et ta saab mõne erilise pakkumise,” lausus ta. „Minu meelest on Chrisiga koos töötamine viga. Vanad suhted võivad tekitada probleeme.”
Järgnes kohmetu paus, mille jooksul Julia küsis endalt, ega Pete juhuslikult Angelat silmas pea. Ta proovis muuta teemat.
„Mida sa arvad väikesest külaskäigust Charlie ja Jo ja nende laste juurde?” päris ta. „Tegelikult võiksime hea tahtmise korral kohtuda kõigi pereliikmetega. Nii mugav, et suurem osa suguvõsast elab Hampshire’is. Kuu lõpus võime sellise reisi jaoks ka aega leida. Mida sina arvad?”
„Miks mitte. Aga mis Frobesist saab?”
Julia kortsutas kulmu, sest ei teadnud, mida hakata peale nende üliarmsa, aga ülineurootilise siledakarvalise retriiveri Frobisheriga.
„Mulle tundub, et tädi Emile käiks tema eest hoolitsemine üle jõu,” lausus ta viimaks. „Aeda viiva trepi astmed võivad olla ettearvamatud. Ehk võtab Liv ta ka sel korral enda juurde, ehkki tema väitel polnud Val eelmisel korral koerast vaimustuses. Val pole koerainimene. Võib-olla võtame ta hoopis kaasa. Ta ei tee meile tüli ja klapib Charlie koertega päris hästi.”
„Õiglane otsus.” Mees sirutas käe välja ja puudutas naise põlve. „Kas pole tore, et Caroline ja Zack meile jälle lähemale kolivad?”
Julia naeratas õnnelikult. „See on lihtsalt suurepärane.”
1976
Ehkki märts on metsikute tormide kuu, pole harvad ka tuulevaiksed pehme ilmaga päevad, mil Tiggy ja Julia saavad lapsed ja koerad matkaautoga imelisi seiklusi nautima viia. Nende kõrvale pehme pruuni plüüsiga kaetud istmele kiilutud käru Charliega hüpleb üles-alla, poisi jalge ees pikutavad koerad. Kaksikud on aga lausa ekstaasis. Nad peavad piknikku kiirevoolulise jõe ääres või kõrgetel kaljudel, kust avaneb vaade mäslevale merele, või liivarandadel, mida varjavatele rannakaljudele nad üles ronivad. Nad paterdavad jäises turbapruunis rabavees ja päikesesoojades veeloikudes kaljude vahel, hüppavad imekaunitesse rohelistesse vahustesse lainetesse, mis kuldse liiva peal jälgegi jätmata haihtuvad. Charlie taarub neile järele, aga Tiggy või Julia haarab tal rakmetest kinni ja poiss pistab pettunult kisama või jääb järsku lummatult uurima teokarpi või lumikellukest või mõnd muud tillukest imet.
Kaksikud jumaldavad matkaautot. Nad tõmbavad väsimatult oranže kardinaid kerge sahinaga akna ette ja eest ära, teesklevad, et on naridele magama jäänud, ja aitavad väikesel pliidil saiu röstida. Nende jaoks on auto liikuv mängutuba, majake ratastel, ja päikesepaistelistel hommikutel paluvad nad, et neid sõitma viidaks.
„Tuleb tunnistada, et see on suurim mänguasi, mis neil eales on olnud,” ütleb Julia. „Sellest ei tüdine nad iial ära.”
Lihavõttepühad toovad kaasa jäise tuule ja tuhklume. Ootamatult pommitavad maapinda raheterad, mis praksatavad vastu graniiditahvleid nagu püssikuulid, ning hekkide all helendavad sidrunijäätise värvi kääbusnartsissid. Ühel aprillihommikul, kui väljas valitseb peaaegu Vahemere kuumus, viib Tiggy nad Tintageli lossi vaatama. Ta on kaksikutele juba jutustanud legendi väiksest Merlinist ja nad on sageli jalutanud kuningas Arthuri paljandikel, mis jäävad nende majast allapoole, aga lossi külastus on midagi hoopis erilist. Tiggy soovib juba kiiremini näha seda põhjarannikule rajatud suurt kindlust; ta loeb veel kord läbi Mary Stewarti raamatud „Kristallkoobas” ja „Koobasmäed” ning lossi kirjeldus püsib elavana tema silme ees.
Sellel hommikul liigutab tema sees kasvav laps end esimest korda: kummaline liblikatunne kõhus ajab ta esmalt segadusse ja seejärel valdab teda ülitugev rõõmulaine. Ta läheb kööki, lastele mune keetva Julia juurde, ja libistab käe tema käevangu.
„Laps liigutas,” sosistab ta. „Ma tundsin seda.”
Julia pöörab end kähku ümber ja tema näolt peegeldub niivõrd siiras vaimustus, et Tiggy tunneb tema vastu tänulikkust ja armastust; nad jäävad kõrvuti seisma ja Julia surub küünarnukiga Tiggy käe oma külje vastu, et temaga imet jagada. Siis aga hakkavad kaksikud mingi varasema ebaõigluse vastu