Sellised me olime. Marcia Willett
Читать онлайн книгу.
äraolekutest ja ema pisaratest, mis lõppesid kibestunud sõnade ja pikkade vaikimisperioodidega, hakkas moodustuma muster. Aastaid hiljem läksid paika ka viimased mosaiigitükid – kui talle meenusid isa öised sammud trepil, mis viis lapsehoidja tuppa. Mõned tüdrukud vallandati, nad protestisid, uppusid pisaratesse, palusid võimalust edasi jääda ja rääkisid lubadustest abielluda; mõned olid vihased ja karjusid ähvardusi; aga oli ka neid, kes olid kohkunud ja jooksid vallandamisteadet ära ootamata minema. Tiggy polnud kunagi mõistnud, miks, ja mõnda neist igatses ta väga taga, aga isa oli nad kõik pagendanud üheainsa õlakehituse ja pearaputusega, mis andis mõista, et naiste käitumine on arusaamatu, see pole muretsemist väärt. Jõudnud ikka, mil lapsehoidjat enam tarvis polnud, tundis ta kergendust. Nüüd veetis ta suurema osa aastast kodunt eemal koolis ja enamiku koolivaheaegadest vanaema kodus Herefordshire’is.
Aga ühel õhtul astus isa tema tuppa, viskiklaas käes, ja jäi ukseavas vaarudes vaatama, kuidas ta peegli ees oma juukseid harjab.
„Sa oled juba suur tüdruk, oled ju?” küsis ta. „Väike Tegan. Tule anna oma vanale papsile musi!”
Järgnev stseen oli vääritu ja segadusttekitav: viimaks tõmbus isa tagasi, lasi viskil meelega üle ääre loksuda ja vandus tasakesi. Tiggy oli otsustanud vahejuhtumi unustada, sest arvas, et isa tunneb end üksildasena ja joob liiga palju. Teisel korral oli isa talle lõunasöögi ajal veini pakkunud ja seejärel oli peetud karm, otsustav ja hirmuäratav võitlus. Kolmandal korral oli isa teda tugevalt löönud ja ta põrandale paisanud, aga tal oli õnnestunud õigel ajal minema pääseda ja end vannituppa lukustada enne, kui isa talle järele jõudis. Ta jäi sinna terveks ööks ja kui isa hommikul kunstigaleriisse läks, heitis ta reisikotti paar hädavajalikku asja ning helistas Juliale, oma kõige kallimale ja lähedasemale sõbrannale.
„Muidugi pead sa siia tulema,” ütles Julia sedamaid. „Kindlasti ei taha sa koolivaheaega oma Londoni korteris üksi mööda saata. Oota veidi.” Kuni Julia emaga nõu pidas, kuulis Tiggy Hampshire’is elava Julia pereelule iseloomulikke rahustavaid helisid, tema õdede-vendade karjumist ja nuttu, koerte haukumist ja tema ema sooja asjalikku häält: „Loomulikult võib ta siia tulla ja meie juurde jääda. Küsi, mis kell ta rong saabub, Julia,” – ja kogu selle aja jooksul klammerdus Tiggy telefonitoru külge, endal põlved värisemas hirmust, et isa võib ootamatult koju jõuda.
Ainult Julia teadis tõde, ehkki Tiggy oletas, et ka vanaema võis midagi kahtlustada. Vähem kui aasta pärast – vahepeal ei jäänud Tiggy kordagi Londoni korterisse üksi – müüs isa Londoni galerii maha, abiellus oma äripartneriga Pariisi galeriist ja kolis Prantsusmaale; kuus kuud hiljem sündis neil poeg.
Praegu aga lööb Tiggy matkaauto ukse kinni ja ronib pika lambanahkse kasuka hõlmu koomale tõmmates juhiistmele. Kasuka ostis talle Tom King’s Roadilt ja selle üdini tungiv soojus tuletab talle meest meelde. Tomi kohates oli tal olnud tunne, et alles siis ta elu algas – isegi selline lihtne toiming nagu hingamine omandas sügavama, meeli rikastava tähenduse, aga armastuse jagamisest, mida ta pärast isa vägivaldseid käpardlikke katseid oli vältinud, sai Tomiga rõõmu ja rahuldust pakkuv nauding. Tomi tundmaõppimine, temaga koos vanas oranžis matkaautos reisimine ja tema armastamine oli tekitanud täpselt samasuguse tunde nagu soojus ja valgus, mida kingib süngete, vihmast raskete pilvede vahelt välja tunginud päike. Viimaks ometi olid tema lihased lõdvestunud, ta muutus nõtkeks ja vabaks ning teda valdas meelerahu. Mees andis talle oma armastusega jõudu, julgustas teda, aga ei üritanud teda endale allutada; mehe sõprus näitas talle senitundmatuid radasid teamiste ja uute avastuste juurde. Nüüd pidi ta õppima kõige selleta hakkama saama.
Väike Merlin põrnitseb teed näidates otsustavalt enda ette. Tiggy paneb mootori käima ja sõidab maanteele, mis viib Chepstow’sse ja Severni sillale – läände.
Bristolis orienteerumiseks kulub üle tunni, aga lõpuks keerab ta kergendust tundes taas linnast välja viivale maanteele A38, teadmata, kus saab teha hädavajaliku puhkepeatuse. Viimaks peatub ta kaks korda, et teed juua ja jalgu sirutada; esimesel korral väikese kõrvaltee ääres Tauntonist põhja pool ja teisel korral ühe ratsutustee sissepääsu kõrval Whiddon Downi ja Sticklepathi vahel Exeterist lääne pool, käänulisel maanteel A30. Sel korral röstib Tiggy pärast jalutuskäiku endale saia, Türklane aga uurib mõõgana kõverat saba liputades erutatult ümbruskonda. Kell läheneb neljale. Dartmoori põhjapoolsed küljed on kaetud peenikese tuhklumega, päike on juba ammu tiheneva pilve taha kadunud ja tuuleklaasile langeb tasase kahinaga märga lobjakat.
„Pete ütles, et reis võib vabalt kesta seitse-kaheksa tundi,” oli Julia murelikult teatanud. „Kas sa ei arva, et peaksid teekonna pooleks jagama?”
„Eks paistab, kuidas asjad sujuvad,” vastas ta. „Kui ma varakult teele asun, peaksin kenasti hakkama saama. Kui suudan, üritan ühe jutiga kohale jõuda.”
Nüüd aga, kuuma teekruusi tänulikult pihkude vahel hoides, küsib ta endalt, kas poleks mitte targem praegu, mil hea telkimisplatsi leidmiseks on veel piisavalt valge, kusagile ööbima jääda. Ehkki ta selg valutab ja väsimus vaevab, tundub selline lahendus masendav ja ta otsustab taas tärganud meelekindlusega pingutada ning edasi sõita. Türklane jõuab tagasi ja haugub sisselaskmist oodates ukse taga; Tiggy heidab viimase pilgu kaardile ja ronib juhiistmele.
„Okehampton pole enam kaugel ja sealt võtame otsesuuna Launcestonile. Umbes pooleteise tunni pärast peaksime Julia juures olema,” ütleb Tiggy valju häälega, et end julgustada ja ka Türklane maha rahustada. Üle kõige igatseb ta praegu olla reisi sihtpunktis; istuda kamina ees Julia kõrval ja anda aru pikast päevateest läände.
„Sulle hakkab siin meeldima,” ütles Julia. „Trescairn on aegade algusest peale olnud seotud Pete’i suguvõsaga – midagi oli siin tegemist ka kaevandamisega – ning siit on mitme kilomeetri kaugusele näha. Me oleme end alles hiljuti sisse seadnud ning mereväebaasini on päris pikk tee. Aga Pete’i arvates see just ongi väärtus ja lastele meeldib siinne avarus. Võrreldes Gosporti korteriga on siin tõeline paradiis.”
Tiggy puudutab väikest Merlinit, et see talle õnne tooks, surub jala gaasipedaalile ja lülitab sisse kojamehed; Sticklepathi küla juures tankimispeatust tehes märkab ta, et välistemperatuur on järsult langenud.
„Lund tuleb juurde,” täheldab teenindaja rõõmsameelselt. „Sõidate kaugele?”
„Cornwalli poolsaarele,” vastab ta. „St Brewardi lähedale.”
Mehe suunurgad langevad allapoole ja ta raputab kahtlevalt pead. „Võib-olla jõuate tõesti kohale enne, kui ilm päris hulluks läheb,” lausub ta. „Lumetorm hakkab juba mäetippudele jõudma.”
Kui ta Okehamptoni tuled selja taha jätab ja ümber raba põhjaserva ringi teeb, lööb taevas helendama ja kaugel läänes tungivad loojanguvalguse pikad sõrmed tiheda pilve kihtidest läbi ning toovad nähtavale müstilised mäetipud ja kõrgendikud täpselt sellistena, nagu ta neid sildi „LÄÄNDE” taustal esimest korda nägi. Tema peas hakkavad helisema read ühest kirikulaulust ja ta laulab need valju häälega ette Türklasele, kes viisakalt sabaga vastu oma tekki põntsutab:
Kuldses õhtus helendamas lääs,
väsind sõdalaste puhkus peagi käes.
Õndsa paradiisi rahus peagi pääs …1
Nägemus ja need sõnad julgustavad teda, toovad ülivajaliku energialaengu, kui põgus päikeseloojangu kuma taevasse kogunevatesse pilvedesse imbub. Peagi on Dartmoori mäetipud ja künkanõlvad taas kadunud, viimaks on ka Launceston möödas ja nad jõuavad Cornwalli, lähenevad Five Lanes’ile ja Altarnunile. Hendra Downsile langeb lumi, kui ta teepervel peatub, et veel kord Pete’i kaarti uurida. Kaart ütleb selgelt: „Kui paremal pool teed ilmub nähtavale „Jamaica Inn”, sõida läbi Bolventori ja keera St Brewardisse näitava teeviida juures paremale. Sõida üle loomatõkke lagedale nõmmele.”
Valgus on kadumas ja tuul tõuseb, aga Tiggy näeb selgelt teeviita, pöörab matkaauto A30-lt kõrvalteele ja ületab kolksatuse saatel loomatõkke. Kitsale nõmmeteele on
Tõlkinud Peep Ilmet.