Eessõna

      Kõigidest neist elu õnne õilmetest, miska Looja hingelisi hulke ehitanud leinaliste maailmade pääl, on kõigelehkawam ja ilusam laul.

      Kui sina wara eluhommikul oma armsa eide kätkis kiikusid, kui taewa koidu tulepuna sinu weiksed, kahwatanud põsed esimestkorda punaseks maalis, siis aimasid su noorusest kurdid kõrwad waewalt ühte häält: see oli kätki laulu. Ja kui sa wäga wanaks ja halliks härmatasid, kui elurammu otsa lõppes, kui päike taewas walgemine ja haledamine hakkas läikima, kui sügisise kurwa metsade kohisemised, tühjantuulete haletad ulunad sinule eluõhtut kuulutasiwad, siis mõtlesid sa oma noorepõlwe parema, magusama pääwade pääle ja sa laulsid.

      Sa ei saanud neid muul kombel näha, aga laul tõi sinule kõik jälle kätte.

      Ja seesama noorpõli, kellest laul sind aitas magust und näha, seesama õitsew Lehekuu, kui ta sinu käes oli, mis tegid sa siis? —

      Kui sa alles karjas käisid, siis meelitasiwad sind juba magus lille lõhn, rohilene metsa riie maapääl ja waiksed pühad pilwe salgad taewa all, et sa ühtepuhku nagu uppusid laulu laenete pääl.

      Sa kaswasid meheks, paisusid pitkaks poisiks. Kogemata nägid sa ühe ilusa neiu; see liigutas nagu taewalõhnaga sinu südant. Sa ei julgenud ja nagu ei tahtnudgi temaga rääkida, aga tema punased põsed ja sinised silmad, need walasiwad nagu ühe sinise mere täie mõtid sinu südamesse. Uimane kõndisid sa kodupoole, aga magusad ja walusad mõted kohisesiwad ja wõitlesiwad sinu südames nagu mässaja meri. Ei olnud sinu haigel hingel kuskil rahu enne, kui sa jälle laulsid. Laulu juures sai sinu süda paremaks ja nagu õnsam lootus lehwitas sinu hinge ümber. Nüüd wõtsid sa weel nõuks, oma pruudile, selle neiule, ühe laulu koju kirjutada.

      Sa said naese meheks.

      Sääl tuli sinule elu uueste wasto oma mitme ja mitme suguste musta walude ja walge õnnedega, ja kui ta iialgi sind igawese õnnetuse pilwete sisse mattis, kui ta sind kauge, ilusa õnne taewaste sisse ülesse wiis, siis oli laul see jumalik wägi, kes sind jälle loomusele tasakeste tagasi tõi, magusa ja walusa piinade käest päästis.

      Ja kui sa wiimaks – nagu enne ütlesin – wanaks said, kui aeg ja elu sinu käest oma wõlga tuliwad wiima, – sinu igaweste wäsinud silmad pääle tähtewalge püüdsiwad, kui sa oma kuuma südame wälja õhutasid eluaegsist rahutumast lugudest, siis saatis weel laul sinu hinge ülesse, kauge, igawese ilmade poole minema. Nenda oli laul sinu taewalik tugi, sinu õnne jumal, kes sind laiast maailma kõrbest läbi wiis unustuse paikade poole, mis kõige targema inimeste mõted ja hingede ilutsemised taewaks tegiwad. —

      Aga laul – laul on kaheliikmeline loom: wiis ja sõnad.

      Wiiside kuldsed kõladused jättame nüüd murupõue magama, sest meie neist palju oma Eesti rahwa juures ei tea, – ehk kül ka wana jutu jälgedelt kiitusid wõiksime korjata, kudas Wanemuine, laulu jumal, siin nii ilusaste ja ärdaste laulnud, et kõik metsa loomad ja surnud kaljud kuulma tuliwad – ja kõneleme Eesti rahwa regi laulu sõnadest, kedas nüüd Kalewipoea lauludeks kutsutakse.

      Iga rahwas on rahwas ja igal rahwal on oma isiseisus, ehk kül Juudi rahwa juttud tunistawad kõik maailma inimesed, need lugemata miljonid wennad olewad, kelle esiwanemad Aadam ja Eewa olla.

      Enam kui ime, kui see nenda oleks, sest need rahwad, mis nüüd maakera katawad, näikse igaweste ära lahkunud olewad oma waimu, ihu, eluwiisi ja keele poolest, nõnda et kõige targemad mehed seletada ei jõua millas ehk kuidawiisi Eestlane ja Lätlane, Wenelane ja Sakslane wennad oliwad, kelle esiwanemad ühtekeelt kõnelesiwad, mis nad kätkis oma eide käest oliwad kuulnud.

      Weel suuremaks lähab wahe, kui tõiste maailmade pääle mõtleme ja Hiinlasi, Neegrid j.n.e. Euroopa rahwastega hakame koku säädma. Ka see kõige sügawam mõtleja, see osawam historia ja keelde tundja peab siin igaweste ära wäsima ja poolpimedat pilti kõrgema waimuigatsuseks ja täätuse januks tegema.