Detektiiv Luuker Leebesurm. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
ohnile ja Barbarale.
Issi – see on sinu veidralt vankumatu toe ja kõikumatu usu eest.
Barbs – see on selle ilme eest su näol, kui rääkisin sulle neid häid uudiseid.
Võlgnen teile absoluutselt kõik ja, teate, ma usun, et on täiesti võimalik, et ma tunnen midagi nagu kiindumuslaadset ka teie kahe vastu…”
l
1
STEPHANIE
Gordon Edgley ootamatu surm tuli šokina kõigile – sealhulgas talle endale. Ühel hetkel oli ta oma töötoas uusima raamatu „Ja pimedus sadas neile peale” viimase peatüki kahekümne viienda lause seitsmenda sõna juures, ja järgmisel hetkel oli ta surnud. Traagiline kaotus, kajas ta mõtetes tuimalt sel hetkel, kui ta hääbus.
Matustele tulid perekond ja tuttavad, kuid mitte kuigi palju sõpru. Gordon polnud kirjastusmaailmas eriti armastatud kuju, sest ehkki tema raamatud – jutud õudustest ja võlukunstist ja imedest – olid regulaarselt tõstnud pead müügiedetabelites, oli tal häiriv komme inimesi ilma seda märkamata solvata, ja siis veel nende jahmatuse peale naerda. Aga just Gordoni matustel märkas Stephanie Edgley esmakordselt kõrbepruunis mantlis härrasmeest.
Ta seisis suure puu varjus, rahvast eemal, soojast õhtupoolikust hoolimata mantel kaelani kinni nööbitud. Näo alumise poole ümber oli mässitud sall ning isegi teisel pool hauda seistes nägi Stephanie metsikut ja kräsulist juuksepahmakat, mis hiiglaslike päikeseprillide kohal kantud laia äärega kaabu alt välja pääses. Tüdruk vaatas teda, välimusest võlutud. Ja siis, nagu mees teadnuks, et teda jälgitakse, keeras ta ümber, kõndis hauakivide rivide vahelt tagasi ja kadus silmist.
Pärast matuseteenistust läks Stephanie koos vanematega küürus silla ja paksus laanes endale teed raiuva kitsa tee kaudu surnud onu majja tagasi. Raske ja suurejooneline värav seisis pärani, tervitades neid oma territooriumile. See oli üüratu ja ka vana maja ise oli naeruväärselt suur.
Elutoas oli üks lisauks, mis varjas end riiulina. Kui Stephanie oli noorem, meeldis talle mõelda, et sellest uksest ei tea keegi, isegi mitte Gordon. See oli salauks, nagu loetud lugudes ja ta mõtles välja seiklusi kummitavate majade ning salajaste varanduste kohta. See peidetud käik oli alati tema põgenemistee ja nende seikluste väljamõeldud kurjategijad sattusid ta ootamatust ning salapärasest kadumisest hämmingusse. Ent nüüd oli see uks, see salakäik, lahti ja sealt vooris kogu aeg inimesi läbi. Stephanie kurvastas pisut, et temalt oli võetud see väike killuke maagiat.
Kallati teed ja jooke. Hõbekandikutelt jagati laiali väikesi võileivakesi ja Stephanie vaatas, kuidas leinajad asjalikult oma ümbrust uurisid. Sosinal peetud vestluste peateemaks oli testament. Gordon polnud mees, kes õhutas või näitas üles suurt hellust ja seetõttu ei suutnud keegi ennustada, kellele jääb ta märkimisväärne pärand. Stephanie nägi, kuidas isa vanema venna, hirmsa väikese mehikese Ferguse vesistesse silmadesse valgus ahnust, kui ta kurvalt noogutas ja tõsisel häälel vestles, ise taskutesse lauahõbedat toppides, kui arvas, et keegi ei näe.
Ferguse abikaasa oli läbinisti ebameeldiv, teravate näojoontega naine nimega Beryl. Ta seilas läbi rahvahulga ebausutavat sügavat leina ilmutades, kuulujuttu otsides ja skandaale tuhnides. Tema tütred nägid kõvasti vaeva, et Stephanied eirata. Carol ja Crystal olid kaksikud, viieteistaastased ning sama hapud ja kättemaksuhimulised kui nende vanemad. Kui Stephanie oli tumedapäine, pikk, sale ja tugev, siis nemad olid blondeeritud, matsakad ja riietusid rõivastesse, millest nende ihu väga valedes kohtades välja valgus. Ainult pruunid silmad oleks lasknud kõrvaltvaatajatel aimata, et kaksikud on ta sugulased. Talle see meeldis. See oli ainus asi nende juures, mis talle meeldis. Ta jättis nad nipsakalt põrnitsema ja solvavaid märkusi poetama ning läks jalutama.
Onu maja koridorid olid pikad ja maalidega ääristatud. Põrand Stephanie jalge all oli puust ja läikima poleeritud ning maja lõhnas vanalt. Mitte just kopitanult, aga… kogenult. Need seinad ja põrandad olid oma elu jooksul näinud üht-teist ja Stephanie polnud nende jaoks muud kui nõrk sosin. Praegu siin, varsti kadunud.
Gordon oli olnud hea onu. Ülbe ja vastutustundetu muidugi, kuid samas lapsik ning tohutult lõbus, silmis väike tuluke ja kelmustükkide säde. Kõik teised võtsid teda tõsiselt, samal ajal jagas ta aga Stephaniele vargsi silmapilgutusi ja noogutusi ning õrna naeratusevinet, kui teised ei märganud. Isegi lapsena tundus Stephaniele, et ta mõistis onu teistest paremini. Talle meeldis onu intelligentsus ja vaimuteravus ning see, kuidas ta teiste arvamusest ei hoolinud. Ta oli olnud hea onu. Ta oli talle palju õpetanud.
Stephanie teadis, et tema ema ja Gordon olid põgusalt kohtingutel käinud („kurameerinud”, nagu ema seda kutsus), ent kui Gordon teda oma nooremale vennale tutvustas, oli puhkenud armastus esimesest silmapilgust. Gordon armastas nuriseda, et tema ei saanud kunagi enamat kui põsemusi, ent ta astus armulikult kõrvale ja oli üsna rõõmsal moel pidanud arvukaid tormilisi afääre arvukate ilusate naistega. Onu tavatses öelda, et see oli olnud peaaegu õiglane tehing, kuigi ta kahtlustas, et sai siiski tüssata.
Stephanie ronis trepist üles, lükkas lahti Gordoni töötoa ukse ja astus sisse. Seinad olid kaetud tema suurimate müügihittide raamitud kaantega ning jagasid ruumi kõikvõimalike auhindadega. Ühe seina moodustasid tervenisti raamatuid triiki täis riiulid. Seal olid elulood ja ajaloolised romaanid, teadustekstid ja psühholoogiaraamatud ning nende vahele oli topitud kõvasti vatti saanud väikesi pehmekaanelisi raamatukesi. Alumisel riiulil oli ajakirju, kirjanduskogumikke ja ülevaateid.
Stephanie kõndis mööda riiulitest, kus asusid Gordoni romaanide esmatrükid ja lähenes töölauale. Ta vaatas tooli, kus mees suri ja proovis kujutada teda laua kohale vajumas. Ja siis ütles nii sujuv hääl, et see võinuks olla sametist:
„Vähemalt suri ta oma armastatud toimingu ajal.”
Ta pöördus üllatusest ringi ning nägi ukselävel mantli ja kaabuga meest matustelt. Sall oli ikka suul, päikeseprillid ees, kräsulised juuksed kaabu alt turritamas. Käes kandis ta kindaid.
„Jah,” ütles Stephanie, sest ei suutnud välja mõelda mingit muud vastust. „Vähemalt seegi.”
„Sa oled siis üks tema vennalastest?” küsis mees. „Sa ei varasta midagi, sa ei lõhu midagi, järelikult oledki sina Stephanie.” Tüdruk noogutas ja kasutas võimalust teda lähemalt uurida. Ta ei suutnud päikeseprillide ja salli vahelt silmata ka kõige väiksemat katmata nahalappi.
„Olite onu sõber?” küsis ta. Mees oli pikk, pikk ja kõhn, kuigi mantel ei lasknud kuigi täpselt hinnata.
„Olin,” vastas mees peanoogutusega. See kerge nõksatus pani Stephanied mõistma, et ülejäänud keha oli ebaloomulikult liikumatu. “Tundsin teda aastaid. Kohtusime ühe New Yorgi baari ees, kui ma seal käisin. Ta oli just avaldanud oma esimese romaani.”
Stephanie ei näinud päikeseprillide taga midagi – need olid süsimustad. „Kas te olete ka kirjanik?”
„Mina? Ei, ma ei oskaks kusagilt pealegi hakata. Aga ma sain oma kirjanikufantaasiaid välja elada läbi Gordoni.”
„Teil olid kirjanikufantaasiad?”
„Kas neid pole mitte kõigil?”
„Ma ei tea. Ei usu.”
„Ah soo. No siis jääks minust mõnevõrra veider mulje, mis?”
„Noh,” vastas Stephanie. „Eks see aitaks sellele kaasa.”
„Gordon rääkis sinust kogu aeg, kiitles oma väikese vennatütrega. Ta oli üks kõva iseloomuga mees, su onu. Näib, et sinagi oled selline.”
„Te räägite, nagu tunneks mind.”
„Tugeva tahtejõuga, intelligentne, terava keelega, ei talu lolle… meenutab sulle kedagi?”
„Jah. Gordonit.”
„Huvitav,” ütles mees. „Sest just nende sõnadega iseloomustas ta sind.” Ta kinnastatud sõrmed sukeldusid vestitaskusse ja õngitsesid välja hapra kuldketi otsas rippuva peene kuldkella.
„Soovin sulle edu ükskõik milles, mida otsustad oma elus ette võtta.”
„Aitäh,” ütles Stephanie veidi juhmilt. „Teile ka.”
Ta tajus, et mees naeratab, ehkki suud polnud näha. Seejärel kadus ta ukselävelt, jättes tüdruku sinna. Stephanie avastas,