Detektiiv Luuker Leebesurm. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
see minema sõidab, seisis veel mõne hetke ja liitus siis vastumeelselt oma sugulastega elutoas just selleks ajaks, et näha, kuidas Fergus poetab oma rinnataskusse hõbedast tuhatoosi.
2
TESTAMENT
Elu Edgley majapidamises oli üpris sündmustevaene. Stephanie ema töötas pangas ja isale kuulus ehitusfirma. Et tüdrukul polnud õdesid-vendi, olid nad leppinud sõbraliku mugavuse rutiiniga. Ent ometi ütles ta kuklas alati mingi väike hääleke, et elus pidi olema enamat kui see, enamat kui tema elu väikeses Haggardi rannikulinnas. Ta lihtsalt ei suutnud välja mõelda, mis peaks selle asemel olema.
Seitsmes klass oli just lõppenud ja ta nautis juba ette suvevaheaega. Stephaniele kool ei meeldinud. Tal oli raske oma klassikaaslastega läbi saada – mitte et nad poleks olnud toredad, tal lihtsalt polnud nendega absoluutselt midagi ühist. Ja talle ei meeldinud õpetajad. Talle ei meeldinud see viis, kuidas nad nõudsid austust, mida polnud veel ära teeninud. Stephaniel polnud mingit probleemi käsu täitmisega, ta lihtsalt pidi enne saama hea põhjuse, miks ta peaks üldse käsku täitma.
Esimestel suvepäevadel aitas ta isa, vastates telefonile ja korrastades isa kontoris kaustu. Seitse aastat isa sekretärina töötanud Gladys oli otsustanud, et temal on ehitusärist kõrini ja ta soovib katsetada elu esitluskunstnikuna. Stephanie jaoks oli veidi ebamugav temast tänaval mööduda, kui see neljakümne kolme aastane naine esitas nüüdisaegse tantsu tõlgendust Faustist. Gladys oli teinud endale lavastuse tarvis ka kostüümi. See sümboliseeris tema sõnutsi Fausti sisevõitlust ja väidetavalt keeldus ta end avalikkuse ees ilma selleta näitamast. Stephanie üritas kõigest väest Gladysele mitte silma alla sattuda.
Kui Stephanie ei aidanud parajasti isa kontoris, oli ta kas rannas, ujus või lukustas end oma tuppa muusikat kuulama. Ta oli parajasti oma toas mobiililaadijat otsimas, kui ema uksele koputas ja sisse astus. Ema kandis endiselt süngeid matuseriideid, kuigi Stephanie oli kaks minutit pärast kojujõudmist pikad mustad juuksed kinni sidunud ja tavapärased teksad-tossud selga pannud.
„Me saime Gordoni advokaadilt telefonikõne,” ütles ema veidi üllatunud häälel. „Nad tahavad meid testamendi ettelugemisele.”
„Tõsi või?” vastas Stephanie. „Mis ta siis sinu arvates sulle jättis?”
„No me saame homme teada. Sina ka, sest sa tuled meiega.”
„Mina?” kortsutas Stephanie pisut kulme.
„Sa oled nimekirjas, rohkem ma ei tea. Me sõidame välja kell kümme, OK?”
„Ma peaks homme isa aitama.”
„Ta helistas Gladysele ja palus tal paar tundi heateene korras tööd teha. Ta ütles jah, kui ainult lubatakse maapähklikostüümi kanda.”
Nad asutasid end järgmisel hommikul veerand üksteist advokaadi poole teele, viisteist minutit planeeritust hiljem tänu Stephanie isa leebele suhtumisele kellaaegadesse. Ta lonkis läbi maja, nagu oleks midagi unustanud ja vaid ootaks, et see talle uuesti meenuks. Kui abikaasa palus tal kiirustada, siis ta vaid noogutas ja naeratas ning ütles: „Jajah, absoluutselt” ning just enne autosse sisenemist rändas ta jälle oma teed, hämmeldunud ilme näol.
„Ta teeb seda meelega,” ütles Stephanie ema, kui nad autos istusid, turvavööd kinni, ja valmis minema. Nad vaatasid, kuidas ta ilmus välisuksele, tiris endale pintsaku selga, pani särgisaba püksi, hakkas välja astuma ja siis tardus.
„Nagu hakkaks kohe aevastama,” märkis Stephanie.
„Ei,” vastas ema. „Ta lihtsalt mõtleb.” Ta torkas pea aknast välja. „Mis nüüd, Desmond?”
Isa vaatas küsivalt üles. „Ma arvan, et ma unustasin midagi.”
Stephanie küünitas tagaistmelt ettepoole, vaatas teda hetke ja rääkis midagi emale, kes noogutas ja pea uuesti aknast välja pistis. „Kus su kingad on, kullake?”
Isa vaatas oma sokke – üks pruun, teine tumesinine – ja hämmeldus hajus. Ta näitas ülestõstetud pöidlaid ja kadus silmist.
„On alles mees,” ütles ema pead vangutades. „Sa ikka tead, et ta kaotas kord ära terve ostukeskuse?”
„Ta tegi mida?”
„Ma ei ole sulle rääkinud või? See oli esimene suurem leping, mille ta sai. Firma tegi suurepärase töö ja ta viis kliente seda vaatama, aga unustas ära, kuhu ta keskuse pani. Sõitis peaaegu tund aega ringi, kuni nägi midagi tuttavat. Ta võib olla üliandekas insener, aga ma ütlen, tal on mälu nagu kuldkalal. Gordonist nii erinev.”
„Nad ei olnud vist eriti sarnased, eks?”
Ema naeratas. „Ega see alati nii polnud. Nad tegid alati kõike koos. Olid kolmekesi lahutamatud.”
„Mis asja, isegi Fergus?”
„Isegi Fergus. Aga kui su vanaema suri, siis nad kuidagi libisesid üksteisest eemale. Gordon hakkas pärast seda suhtlema imeliku seltskonnaga.”
„Mis mõttes imelikuga?”
„Ah, nad paistsid lihtsalt meie jaoks ilmselt veidi imelikud,” ütles ema korraks naerdes. „Sinu issi pani parajasti ehitusäri püsti, mina olin ülikoolis ja meie olime normaalsed, nagu võiks öelda. Gordon tõrjus normaalsust ja tema sõbrad natuke nagu hirmutasid meid. Ei teadnud kunagi, millega nad tegelevad, aga me teadsime, et see pole midagi…”
„Normaalset.”
„Täpselt. Eriti hirmutasid nad su isa.”
„Miks?”
Stephanie isa kõndis majast välja, kingad jalas, ning sulges enda järel esiukse.
„Ma arvan, et ta oli rohkem Gordoni moodi, kui talle oleks meeldinud tunnistada,” ütles ema vaikselt ja juba oligi isa autos.
„OK,” ütles ta uhkelt. „Mina olen valmis.”
Nad vaatasid tema poole ja isa noogutas enesega rahulolevalt. Ta pani turvavöö kinni ja keeras võtit. Mootor nurrus käima. Stephanie lehvitas kaheksa-aastasele, kuid kahjuks koledate kõrvadega naabripoiss Jasperile, kui isa tänavale tagurdas, käigu sisse pani ja ratastel prügikastile lahkudes peaaegu pihta sõitis.
Nad jõudsid vähem kui tunniga advokaadi kesklinnakontorisse ja jäid kakskümmend minutit hiljaks. Neid juhatati krääksuvat treppi pidi väikesesse kontorisse, mis oli ebamugavalt palav ja kust avanes suure akna kaudu imetore vaade teisel pool tänavat asuvale telliskiviseinale. Fergus ja Beryl olid juba kohal ning avaldasid oma pahameelt sunnitud ootamise üle läbi kella kiikamise ja kulmukortsutuste. Stephanie vanemad istusid allesjäänud vabadele toolidele ja tüdruk seisis nende taga, advokaat neid läbi pragunenud prillide piilumas.
„Kas nüüd võiks alustada?” nähvas Beryl.
Advokaat, lühike mees nimega härra Fedgewick, kelle vats ja välimus jätsid mulje higisest keeglikuulist, üritas naeratada. „Me peame ootama veel üht inimest,” ütles ta ja Fergus punnitas silmi.
„Keda?” nõudis ta. „Ei saa enam olla kedagi veel. Meie oleme Gordoni ainsad lähisugulased. Kes see on? Ega ometi keegi mõnest heategevusasutusest? Ma pole neid iial usaldanud. Alati tahavad sinult midagi.”
„See, see pole heategevusasutus,” ütles härra Fedgewick. „Küll aga ütles ta, et jääb pisut hiljaks.”
„Kes ütles seda?” küsis Stephanie isa, ja advokaat takseeris enda ees olevat kausta.
„Äärmiselt ebatavaline nimi,” ütles ta. „Näib, et ootame kedagi härra Luuker Leebesurma.”
„No kes põrgu pärast see veel on?” küsis ärritunud Beryl. „Ta kõlab nagu, ta kõlab nagu… Fergus, mismoodi ta kõlab?”
„Ta kõlab nagu veidrik,” ütles Fergus Fedgewicki põrnitsedes. „Ega ta pole veidrik, mis?”
„Ma tõesti ei tea,” vastas Fedgewick, kuid tema hale katse naeratada kukkus Ferguse ja Beryli kõõritamise all haledalt kokku. „Aga olen kindel, et ta saabub